• Riigikaitseõpetus on koolides kohustuslik alates 2023. aastast. Peamiselt 11. klassi õpilaste ees seisavad erus ja veel töötavad kaitseväelased, aga ka aineõpetajad, kes on omandanud riigikaitseõpetaja mikrokraadi. Mida peavad riigikaitseõpetajad oma töös kõige olulisemaks? Õpetajate Lehega vestles kolm erineva taustaga pedagoogi.

Tartu rakendusliku kolledži ehk VOCO (endine Tartu kutsehariduskeskus) riigikaitseõpetajal Meelis Sõukandil on seljataga 28-aastane kaitseväelase karjäär. Et pärast reservi jäämist käed siiski töö järele kibelesid, õpetab ta juba viiendat aastat kutsekoolis noortele riigikaitse tõdesid. Lihtne arvutustehe ütleb, et Sõukand hakkas noori õpetama ajal, mil Venemaa täiemahuline invasioon Ukrainasse polnud veel alanud ning julgeolekuolukord erines praegusest.

„Õpime riigikaitseõpetuse tundides praktilisi igapäevaseid asju: kus asuvad varjumiskohad, kuidas kõlavad eri signaalid, kuidas koju (toidu)varu hankida, kuidas evakueeruda jne. Pean riigikaitseõpetuses tsiviilteemasid tähtsamaks kui sõjaväelisi, sest paljud nendest, kes kursuse koolis läbivad, ei satu kunagi ajateenistusse. Kriisi saabudes peaksid aga kõik inimesed selleks valmis olema,“ ütleb Sõukand. Ta osutab, et erinevalt varasemast käivad nüüd ka päästeameti töötajad koolis kriisist ja sellele reageerimisest rääkimas, töötubasid tegemas jne. Varem ei seostatud riigikaitseõpetust päästetöötajatega, kuid aeg on muutunud.

Teemasid muudkui lisandub

Eelmise aasta sügisest kutsekooli nelja-aastasesse õppesse astunutel on riigikaitseõpetuses teooriaosa kohustuslik, riigikaitselaager aga vabatahtlik. Õpetaja sõnul suhtub umbes 70 protsenti õpilastest riigikaitseõpetusse hästi, osa on ükskõiksed ja mõned üksikud ka sellised, kes õppest kuigi hästi ei arva. Koolitanud juba ligi 15 aastat ka ajateenijaid, ütleb Sõukand, et sealsete noorte meeste hoiakute suhtarvud on umbes samad.

“Kõik algab iseendast – kui saad iseenda abistamisega hakkama, siis jääd ellu ja suudad abistada ka teisi.

2024. aastal uuendatud riigikaitseõpetuse õpikuga on Sõukand väga rahul. „Raamatus on ka QR-koode ja linke videotele, ei pea põlve otsas ise kõike kokku kirjutama. Õpik on kaasaegne ja korralik.“ Siiski muutub selles vallas olukord kiiresti ja mõned teemad lisanduvad jooksu pealt, näiteks käitumine ohu korral välismaal. Ootamatult Iraani vasturünnakul sihtmärgiks muutunud Dubais sattusid hiljuti seiklema ka Sõukandi tuttavad, kes mitme ümberistumisega Omaani ja Araabia Ühendemiraatide kaudu siiski õnnelikult koju jõudsid. „Ka riigikaitseõpetuse õpikus on mitu kasulikku punkti sel teemal. Selgitatakse, et abi tuleb küsida välisministeeriumist, vaadata, kas reisidokumendid on korras, mõelda läbi võimalikud ohud ja muidugi teha reisikindlustus,“ osutab Sõukand.

Noorte suhtes lootusrikas

„Oma õpilastele õpetan, et maailm pöörleb, tiirleb ja käänleb ümber sinu naba. Sa saad kriisis hakkama, kui sul on selleks teadmised ja kogemused. Siis saad abistada ka kedagi teist,“ selgitab Sõukand oma õpetamisfilosoofiat. Ja see ei pea tema sõnul olema sõjaolukord, vaid hoopis juhtum igapäevaelust. „Kõik algab iseendast – kui saad iseenda abistamisega hakkama, siis jääd ellu ja suudad abistada ka teisi.“

Nii mõnigi Sõukandi õpilastest on hiljem valinud just sõjaväelase elukutse. „Kutsekooliõpilastel on sõjaväes isegi väike eelis. Päris paljud erialad haakuvad omavahel, sõjaväes on üle 7000 tehnikaühiku, mistõttu on vaja nii mehhatroonikuid, autoremontijaid kui ka IT-oskustega inimesi. Küberteemade osakaal suureneb samuti.“

“Kutsekooliõpilastel on sõjaväes isegi väike eelis. Päris paljud erialad haakuvad omavahel.

Sel õppeaastal on Sõukandil 29 õppegruppi, ta on ka mentor-klassijuhataja. VOCO on küllaltki suur kutseõppekeskus, kokku õpib seal üle 3000 õpilase, neist rohkem kui 700 on haridusliku erivajadusega. „Puutusin riigikaitseõpetuse teemadega ka kaitseväes kokku, läbisin pedagoogilise psühholoogia kursuse ja aitasin töökaaslastel riigikaitseõpetuse tunde ja laagreid läbi viia.“

Praegused noored on Sõukandi hinnangul ühelt poolt vaimselt rohkem katki kui varasemad põlvkonnad, kuid teisalt hoopis tervemad. „Jah, käiakse psühholoogi juures ning alati ei suudeta voodist välja tulla, kuid praegused noored ei tegele ebaloogilise enda ja teiste hävitamisega nagu varasematel aegadel,“ leiab Sõukand. Muide, nüüdne riigikaitseõpetuse õpetaja ei tee saladust, et oli 1980. aastatel korralik punkar. Koos kõigega, mis punkariks olemisega kaasas käis …

„Tänapäeva noori nõrgaks nimetavad inimesed ei saa tugevusest ja nõrkusest aru. Kehaline võimekus võis varasemalt olla keskmiselt parem – me liigume vähem ja sööme rohkem kui varem –, kuid nn nõukogude inimene polnud karastunud positiivses mõttes, tema aju oli vigane,“ leiab Sõukand.

Infoväli ja infosõda

Infoküllusest tekkida võiva sõjahirmuga tulevad noored Sõukandi hinnangul üsna hästi toime. „Räägin oma koolitustel – ka esmaabikoolitustel – palju koledaid lugusid, viitan Ukraina sõjale.“ Võib ka juhtuda, et keegi õpilastest poetab sellise loo peale pisara, aga Sõukandi sõnul pole kaasaelamises midagi halba. „Noorte infoväli on hoopis teistsugune kui varem, igast suunast tuleb ärevat infot. Noored pole veel õppinud neid uudiseid n-ö üle laskma.“

Selle oskuse omandamine on Sõukandi sõnul aga mingis mõttes riigikaitseõpetuse üks osa. „Kui räägime hübriidsõjast ehk sõjast mittesõjaliste vahenditega – kaablite lõhkumine, droonid, varilaevastik –, siis selle põhiline vorm on meedias ja sotsiaalmeedias toimuv psühholoogiline sõda. Tänu AI kasutamisele viimastel aastatel eriti massiline ja efektiivne. „Näiteks Vene meedias levitati deepfake’iga tehtud videot, kus Ukraina kaitseväe juhataja palub oma sõduritel panna relvad maha, sest „tugeva Venemaa vastu ei saa ja anname parem alla“. Meie pihta aga käib retoorika, et Baltikum on nõrk ning järgmine rünnatav.“

Ajateenijate palk liiga väike

Sõukandi sõnul on väikeriikide riigikaitse puhul oluline, et riigikaitsesse oleks kaasatud võimalikult palju inimesi. „Riigikaitseõpetuse ainet pole minu teada enamikus maailma riikides. Väga tähtis on ka ajateenistuslik armee, Eestis on ajateenistusest läbi käinud pea 100 000 inimest.“

“Panustada võib eri viisil, kas siis riigikaitseõpetajana, kaitseliitlasena või vabatahtlikuna.

Sõukand osutab, et ajateenijate kuupalk on liiga väike. „Praegu läheb ajateenistusse umbes 45 protsenti noormeestest ja neile makstakse kuutasuks natuke üle saja euro, kuigi keskmine palk on Eestis üle 2000 euro (tasu tõuseb minister Hanno Pevkuri otsusega 150 euroni – toim). Õnneks saavad tööandjad õppuste olulisusest järjest paremini aru ning pealegi on õpitu ka tsiviilelus kasutatav.“

Panustada saavad kõik

Sõukand õpib praegu Tallinna ülikooli ja TalTechi ühisprogrammis magistriõppes, mille läbimise järel omistatakse talle kutseõpetaja seitsmes tase. Miks ta valis õpetajatee? „Ma ei saa ju pensionärina diivani peal vedeleda, see on tervisele väga ohtlik.“ Kuigi paari kuu jooksul pärast erruminekut hakkasid tulema tööpakkumised ja tehti ka praegusest tulusamaid ettepanekuid, on pedagoogika Sõukandi juba ammu köitnud. „Olen oma valikuga väga rahul, nii õpetamise kui ka õppimisega, mis sunnib mind end kokku võtma ega lase laisaks muutuda.“

Noortega töötada on Sõukandi sõnul huvitav ja lõbus. „Rõhutan oma õpilastele riigikaitseõpetuse tundides, et Eesti riik on meie oma ja seda kaitsta on oluline. Panustada võib eri moel, kas siis riigikaitseõpetajana, kaitseliitlasena või vabatahtlikuna. Oma riigi kõrgeim võimukandja pole kaitsevägi, vaid rahvas,“ ütleb Sõukand lõpetuseks.

---

Riigikaitseõpetus peab algama juba põhikoolis

Pärnu Sütevaka gümnaasiumi ja Pärnumaa kutsehariduskeskuse riigikaitseõpetaja vanemveebel Aimur Peerna on õpilaste ees seisnud juba alates 2017. aastast. Õpetamine on teda alati huvitanud ning kui tekkis võimalus minna Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumisse riigikaitseõpetajaks, ei kõhelnud Peerna hetkegi. „Mul oli selleks ajaks juba pikaaegne kaitseväe instruktori kogemus.“

Peernal on Tallinna ülikooli haridusteaduste magistrikraad. „Pedagoogiline haridus on andnud mulle hindamatud teadmised ja oskuse kasutada hulgaliselt mitmesuguseid õppemeetodeid, mis tänastele õppijatele sobivad. Olen väga tänulik Tallinna ülikooli õppejõududele Meidi Sirkile, Reeli Liivikule, Sirje Rekkorile ja teistele – väärtustan saadud haridust väga.“

Sütevaka koolis on Peernal 70 õpilast ja keskmiselt neli akadeemilist tundi nädalas. Riigikaitseõpetuse õpikuga on ta rahul. „Selles on küll oluliselt rohkem materjali, kui määratud tundidega õpilastele edastada saab, aga siin tulebki mängu õpetaja, kes teeb valiku. Õpik vastab praegustele vajadustele,“ sõnab Peerna ning lisab, et õpetaja peab kindlasti olema kursis kiirete muutustega selles vallas. Abiks on kaitseressursside ameti riigikaitseõpetuse konsultant, kes jagab igal kuul toimuvast infot.

Küll aga leiab Peerna, et riigikaitseõpetuse teoreetiline kursus võiks olla pikem (praegu 35 tundi). „Lisaks õpikule on tarvis õpilastele rääkida maailmas parajasti toimuvast, ja seda on palju. Kõike vajalikku arutada ei ole aega. Juhul kui tunde oleks 45, saaks seda juba väga hästi teha.“

“Riigikaitseõpetuse kaudu saab ärevil noori rahustada ja liiga muretuid maa peale tuua.

Noored on Peerna sõnul üldiselt väga motiveeritud. „Riigikaitseõpetuse läbinud noor peab saama aru Eesti laiapindse riigikaitse toimimisest, ta peab mõistma enda osa selles. Mida ja kuidas saab tema sellesse panustada.“ Tihti räägitakse, et riigikaitseõpetus on ettevalmistus ajateenistuseks, kuid Peerna seda nii ei näe. Ajateenistuse võimaluste tutvustamine ja teenistuse olemusest rääkimine on tema sõnul tähtis, aga mõnevõrra olulisem on elanikkonnakaitse teema, kriisikäitumine, kriisiks valmistumine, kriisis/sõjas hakkama saamine. „Seda enam, et minul on üldiselt kursusel tüdrukuid rohkem kui poisse. Tüdrukutel on hea teada, milleks ajateenistuses valmistutakse, mida õpitakse jne, aga enamik neist ju sinna ei lähe.“

Peerna nendib, et praegune olukord Euroopas ja maailmas laiemalt on pingeline ning tekitab noortes palju küsimusi. „Noortel võib olla keeruline mõista kiiresti muutuvas julgeolekuolukorras toimuvat ja selle mõju igapäevaelule. Samas on meie riik piisavalt turvaline, kõik noored kindlasti ei mõtle, et meid võiks kuskilt oht ähvardada,“ sõnab Peerna. Riigikaitseõpetuse kaudu saab tema sõnul ärevil noori rahustada ja neid, kes ehk liiga muretud on, n-ö maa peale tuua. „Selgitused peavad olema ausad. Ei tohi olukorda ilustada ega üle dramatiseerida.“

Peerna osutab, et praegu toimuvates laagrites on 200–300 õpilast ja nii on keeruline neid personaalselt kaasata. „Samas on kaitseliidul keerulisem väiksemaid laagreid korraldada. Neid peaks siis palju rohkem olema, aga kaitseliidul on ka väga palju teisi ülesandeid. Ei oskagi siin paremat lahendust pakkuda.“

Teoreetilise kursusega seotud murekohti ei oska Peerna välja tuua. „Minul on mõlema kooli juhtkonna tugev toetus, õpilased käivad tunnis meeleldi. Suurim rõõm on kindlasti kursuse lõppedes õpilaste tänu – seda üle trumbata oleks keeruline!“ sõnab ta.

Kaugemale tulevikku vaadates leiab Peerna, et riigikaitseõpetuse või siis riigikaitse tutvustamisega peaks alustama põhikoolis. „Juba seal on vaja selgitada õpilastele laiapindse riigikaitse olemust ja vajalikkust. Noorkotkaste ja kodutütarde õpe algab juba seitsmeaastaselt, miks siis riigikaitseõpetus ei võiks?“

---

Keeruliste teemade käsitlemisel vajab õpetaja selget tuge

Saue riigigümnaasiumi matemaatika- ja riigikaitseõpetaja Karet Siidirätsep astus naiskodukaitsesse 2022. aastal pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. „Sain aru, et mul ei ole teadmisi ega oskusi, kuidas kriisiolukorras iseseisvalt hakkama saada. Riigikaitseõpetajaks õppimine tundus loogiline samm, millega enda tööd ja huviala siduda,“ sõnab esimest aastat riigikaitset õpetav matemaatikaõpetaja.

Siidirätsep omandas enne riigikaitseteemadel õpilaste ette astumist Tallinna ülikoolis riigikaitseõpetuse mikrokraadi. Koolist sai ta enda sõnul õppemeetodite näol nippe, mida ka matemaatika õpetamisel kasutada, ning vahvad kaasteelised, kellega on ka edaspidi kaitseliidus kokku sattunud.

Siidirätsep kasutab 2024. aastal ilmunud riigikaitseõpetuse õpiku veebiversiooni Opiqu keskkonnas. „Mulle meeldib, et veebiõpikus on palju näiteid, videoid ja viiteid (näiteks noorte kotkaste ja kodutütarde järguraamatutele), lisaks ajakohastatakse seda. Ise täiendaksin seda konkreetsemate õppepeatüki ülesannetega, praegu on õpikus pigem valikvastustega küsimused,“ sõnab Siidirätsep. Õpilasi on tal õppeaastas viis klassitäit ehk kokku 180. 

“Koolides võiks lisaks tavapärasele tulekahju evakuatsiooniõppusele harjutada ka varjumist.

Noortemotiveeritus riigikaitset õppida sõltub õpetaja sõnul teemast. „Kui õpilasele ajalugu ei meeldi, siis tõenäoliselt ei meeldi talle ajalooteemad ka riigikaitsekursusel. Samas on kõiki teemasid võimalik eri õppemeetoditega huvitavaks teha.“

Riigikaitseõpetuse läbinud noor võiks õpetaja sõnul olla teadlik tänapäeva ohtudest, tunda oma riigi kujunemislugu ja mõista enda rolli laiapindses riigikaitses. Samuti osata kriisis rahulikult tegutseda – mitte karta anda esmaabi ega sattuda paanikasse katkestuste korral. „Kui õpilane suudab hädaolukorras kannatanu hingamisteed avada ja abi kutsuda, on oluline eesmärk juba täidetud. Samuti võiks ta olla valmis panustama riigikaitsesse, sealhulgas ajateenistuse kaudu.“

Suurim raskus riigikaitseõpetuse tundides on Siidirätsepa jaoks teemade tundlikkus ja asjaolu, et õpilased tulevad väga erinevatest kodudest. Õppetöös tuleb aga leida tasakaal. „Rõõmu valmistab, kui näen, et õpilased tõesti tegutsevad – näiteks topokaardilt koordinaatidega objekte otsides – või tulevad aruteluga kaasa.“

Ta leiab, et riigikaitseõpetuses ja ka hariduses laiemalt tuleks senisest enam tähelepanu pöörata valeinfole ja selle levikule ning süsteemselt arendada kriitilist mõtlemist. Keeruliste teemade käsitlemisel vajab õpetaja Siidirätsepa sõnul selget tuge. „Riik avaldab küll julgeoleku ülevaateid ja analüüse, aga need ei ole õpetajale tunnis kasutamiseks kokku pandud. Süsteemsem ja koolidele suunatud tugi aitaks neid teemasid lihtsamalt ja kindlamalt käsitleda.“ Veel leiab ta, et koolides võiks lisaks tavapärasele tulekahju evakuatsiooniõppusele harjutada ka varjumist, et olla kriisiolukordadeks paremini valmis.

„Noored on kogu aeg info keskel, uudiseid tuleb palju ja sotsiaalmeedias on kõik väga emotsionaalne. See võib ärevaks teha,“ möönab Siidirätsep sarnaselt teiste pedagoogidega. „Riigikaitseõpetuses saame need teemad rahulikult lahti rääkida – selgitada, kuidas süsteem toimib ja mida inimene ise teha saab. See annab kindlust juurde.“