• Priske lokkispäine krutskivend Andres Anvelt oli kooliajal õpetajate jaoks paras kirstunael, ent koolitööd olid tal alati tipp-topp tehtud. Tallinna 21. koolist sai ta kaasa oma elus senini tooni andva kire filmitegemise vastu, hilisematest õpingutest FBI akadeemias jällegi meediateadmised, mis aitasid poliitikuna säravalt esineda ja ka tulevase abikaasa, ajakirjanikust Kärdi südame võita.

Milline koolilaps sa olid?

Ma ei olnud väga hea laps, aga olin kohusetundlik õpilane. Ükskõik, mis jama ma korraldasin, kõik kodutööd olid mul alati tehtud. Mu ema on hariduselt pedagoog, aga kellelgi ei tulnud isegi mõtet, et ta aitaks mul kodutöid teha. Oli elementaarne, et olin sada protsenti iseseisev. Ja kodutöid oli tol ajal ikka väga palju! Ma ei olnud eriti tugev reaalainetes, aga meil oli hästi kihvt kirjandusõpetaja, kelle juhendamisel lavastasime klassi ees hunti ja kitsetalle. Mina mängisin kitsetalle, hunt pidi mind ära sööma ja ma rääkisin nii härdalt, et õpetaja hakkas nutma. Aga minul oli hoopis hundist kahju, et ta mind ära sööma peab.

Keemias läks mul kehvasti. Mu vend on hariduselt keemik, käis kooli ajal isegi Nõukogude Liidu keemiaolümpiaadil, aga minul läks kaua, et aru saada, kas on nüüd H₂ või H₂O. Et matemaatikas läbi saada, võtsin õpetaja Rõigaselt eratunde. Nii et reaalained olid minu jaoks keerulised, aga sain hakkama ja tänu eratundidele hakkas matemaatika mulle lõpuks keskkoolis isegi meeldima.

“Klassikokkutulekutel on tunne, et hakka või edvistama ja võistlema, kes meist on kõige kõvem mees.

Pahandusi tegin muidugi ka – ja mitte vähe. Vanemaid kutsuti mitu korda kooli, aga nad ei viitsinud eriti sinna minna, ütlesid, et saagu ma ise hakkama. Mängisin näiteks Chuck Norrist: vedasin sõpradega kihla, et sõidan kooli juurest kõrgendikult jalgrattaga vastu seina. Keskkoolis oli meil suitsuklubi, spetsiaalsed ruumid teisel-kolmandal korrusel, kus me suitsetasime ja kuhu me õpetajaid sisse ei lasknud. Oli küllalt olukordi, millest õpetajad mind välja aitasid, aga mida parem avalikult meenutada ei tasu.

Tallinna 21. kooli peeti siis ja peetakse ka nüüd n-ö eliitkooliks. Kas tunnetasid, et käid mainekas koolis?

Kool asus minu kodust 20 meetri kaugusel, nii et minu jaoks oli see lihtsalt kodukoha kool. Mille eest olen küll väga tänulik, on see, et meie kaks inglise keele õpetajat rääkisid perfektselt inglise keelt, mõlemad olid Inglismaal õppinud. Tänu sellele, kuidas meile inglise keelt õpetati, ma soome keelt ei oska, sest ma kuulasin Soome televisioonist filme ega lugenud kunagi soomekeelseid subtiitreid. Juba põhikoolis õppisime ka inglise kirjandust ja geograafiat inglise keeles. Tagantjärele võib naerda, et äkki õpetati spioone välja.

“Helistasin pruudile teatamaks, et mina ei lähegi sõjaväkke, vaid miilitsakooli! Selle peale jättis ta mu maha.

Said koolist kaasa vist päris hea stardipaketi näiteks filmitegemiseks?

Keskkoolis ei õppinud ma enam inglise keele eriklassis – see polnud ka vajalik, sest inglise keel oli niikuinii suus –, vaid hoopis helitehnika omas. Meie praktikabaas oli praegune Eesti rahvusringhääling. Kümnendas klassis sattusin praktikale Eesti Telefilmi ja räägin senini uhkusega, et aastal 1986 välja tulnud filmis „Õnnelind flamingo“ on minu nimi tiitrites kui helirežissööri assistendi oma. Sealt tuli mulle sisse kinopisik. Eesti Telefilmis töötasin kooli kõrvalt peaaegu poolteist aastat. Filmiasja olen ajanud peaaegu kogu elu, nüüd juba üle 30 aasta: olen olnud seriaalide idee autor, kirjutanud stsenaariume. Ka tänapäeval: peale selle, et teeme parasjagu „Reeturi“ sarja neljandat hooaega, nõustan soomlasi ühe nende politseiseriaali tegemisel. Eestis filmiga raha ei teeni, aga minu jaoks on filmindus alati olnud hobi. On tore, kui saad selle sisse panna oma mõtted ja ideed!

Kas tulenevalt sinu perekonnanimest – ikkagi revolutsionäär Anvelti lapselaps – koheldi sind koolis ka kuidagi teisiti?

Väga palju. Meie kooli pioneeriorganisatsioon kandis ju Jaan Anvelti nime. Minu jaoks polnud see nii nukker aeg kui mu venna jaoks – tema nimi on ju ka Jaan nagu vanaisal –, aga tuli palju ette, et pidin end kehtestama, vahel ka kaklema. Paljud inimesed, kes tollal olid noored, aktiivsed ja, vabandage väga, lollid, on hiljem minult vabandust palunud.

Kui vaatame praegust poliitikapilti, ärieliiti ja arvamusliidreid, siis nende hulgas on väga palju 21. kooli lõpetanuid: Artur Talvik, Eerik-Niiles Kross, Toomas Kõuhkna, Margus Jürisson, Ivo Felt, Indrek Treufeldt. Klassikokkutulekutel on tunne, et hakka või edvistama ja võistlema, kes meist kõige kõvem mees on.

Sinu haridustee ei piirdunud 21. kooliga, edasi läksid sa ju miilitsakooli. Miks?

See on omaette pull lugu, aga läksin sinna … armastuse pärast. Kui keegi oleks mulle 1987. aasta suvel öelnud, et sina lähed miilitsakooli, oleksin talle ilmselt kallale läinud. Mul oli keskkoolis klassiõde Greete, keda ma hirmsasti austasin ja tahtsin, aga midagi päris kindlat meie vahel ei olnud. Mu klassivennad läksid kõik järjest sõjaväkke ja pruudid jätsid nad maha. Mõtlesin, et kuidas nii. Mu ema sai koera jalutades kokku ühe hea prouaga siseministeeriumist, see ütles, et sõjaväkke ei pea minema, kui lähed miilitsakooli. Läksingi ja helistasin pruudile teatamaks, et mina ei lähegi sõjaväkke, vaid miilitsakooli! Selle peale jättis ta mu maha.

“FBI akadeemiasse õppima mineku ajaks saavutasin kaaluks 85 kilo, olin Eesti kaalujälgija number üks.

Samas tuleviku mõttes, näiteks arvestades tõsiasja, et sinust sai keskkriminaalpolitsei juht, andis miilitsakool sulle ilmselt päris palju.

Väga palju. Mitte ainult mulle – osa õppejõududest pidi ära õppima eesti keele. Miilitsakool andis tõuke, et edasi tuleksid kaks ülikooli ja FBI akadeemia. Nüüd, oma teises nooruses, ma sel ajal tehtud otsuseid ei kahetse. Ühelt poolt olid miilitsakooli õppejõud omal kombel eestimeelsed, teisalt räägime ikkagi Nõukogude ajast ja süsteemist, Nõukogude Liidu siseministeeriumi miilitsakoolist, kus aeti näiteks öösel une pealt üles ja pandi peldikut puhastama. Aga teisalt: kui tekkisid esimesed vabanemismeeleolud, viidi meid Liiva kalmistule, kus on Eesti vabadusvõitlejate hauad, istusime hommikuni seal ja valvasime. Suhtlen senimaani ühe ukrainlasega, kes ütleb nüüd, et tegime ka talle selgeks, et nad saavad vabaks.

Paljud ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab õppida FBI akadeemias. Räägi sellest.

Et sellest aru saada, tuleb vaadata niisugust filmi nagu „Voonakeste vaikimine“, kus ühes stseenis Jodie Foster jookseb ja ronib tahtejõuga mööda savist rada üles. Lõpuks, läbinud seda rasket rada kümme kilomeetrit, saab ta kingituseks sellest samast savist tehtud kivikese. Selline kivi on mul senimaani kodus riiuli peal.

Kutse FBI akadeemiasse sain aasta enne seal õppima asumist. Olin siis hästi suur, kaalusin 136 kilo – politseitöö on ju selline, et hamburger pitsa otsa, pitsa hamburgeri otsa. Õppima mineku ajaks saavutasin kaaluks 85 kilo, olin Eesti kaalujälgija number üks. 

Koolis sai mitmesajaleheküljelisest paksust raamatust ise valida aineid, mida õppida tahad, panin programmi ise kokku ja selle järgi ka õppisin. Mina valisin näiteks ülekuulamise ehk eesti slängis lõhkumise ja meediasuhted – ma arvan, et see viimane aitas mul oma tulevase naise Kärdiga (ajakirjanik Kärt Anvelt – toim) tuttavaks saada ja edaspidi poliitikuna vabalt esineda. See oli hästi põnev aeg, mille suur pluss oli, et kuna FBI akadeemia on Virginia ülikooli osa, sain hunniku ainepunkte Tartu ülikooli üle kanda. Niimoodi kahe ülikooli peale lõpetasin õigusteaduse. 

“Noored ja lapsed jäävad sind vaatama – sul on midagi sellist, mida nemad ei ole kogenud, millest nad tahaksid end läbi immutada.

Edasi, juba keskkriminaalpolitsei juhina, läksin Tallinna tehnikaülikooli õppima avalikku haldust, et kirjutada lõputöö sellest, mis saab keskkriminaalpolitseist, milline roll sellel on. See aga sai minu karjääris kirstunaelaks, kuna ei sobinud minu tollasele ülemusele, politsei peadirektorile Antropovile, kes nügis mind sellelt ametikohalt ära. Läksin politseikolledži direktoriks. Kaitsesin siiski lõputöö hindele viis ja kõik see, mida ma sel ajal kirjutasin, on tänapäeval ellu viidud. Olen oma elutöö ühe eesmärgi saavutanud, võin endaga rahul olla.

Kuidas oled ennast tundnud pedagoogiametis – nii politseikolledži juhina kui ka praegu sisekaitseakadeemias loenguid andes?

Sisekaitseakadeemias räägin seoses ühe teemaga 1990. aastate organiseeritud kuritegevusest. Üks mu hea kolleeg, kes seal samuti loenguid peab, ütles, et arvestagu ma: paljud, kes selles suures loengusaalis istuvad, on nii noored, et nende vanemad käisid lasteaias, kui mina võitlesin selle asjaga, millest ma räägin. Jääbki mulle endale selline „Sõrmuste isanda“ mulje, et tuleb habemega vanamees, kes räägib muinasjuttu, kuidas omal ajal oli 400 tapmist aastas, aga eelmisel aastal oli 23. Minu elukogemus on viinud selleni, et oskan väga hästi rolle vahetada, nii et viimasel loengul kaks gruppi noori plaksutas mulle.

Oled poliitikuna käinud esinemas ka üldhariduskoolides. Kuidas sulle tundub, milline on tänapäeva kool?

Lõtv. Tänapäeval on varasemast raskem õpetaja olla. Hea õpetaja on see, kes suudab ennast kehtestada. Kui sa ei suuda, siis õpilased kehtestavad ennast sinu peal. Headel õpetajatel, kes oskavad leida kontakti lastega, ei ole mingit probleemi. Kes ei suuda, hakkab mõtlema, et äkki peaks kord olema karmim. Ei pea. Mina toetan mõtet, et õpetaja on autoriteet, aga kui me räägime sellest, et ta end kehtestada ei tohi, siis – vabandage väga – ei ole ta õpetaja. Kehtestada tuleb autoriteedi ja teadmiste kaudu, nii et noored ja lapsed jäävad sind vaatama – sul on midagi sellist, mida nemad ei ole kogenud, midagi sellist, millest nad tahaksid end läbi immutada. Nad saavad aru, et oo, seda ma saan kunagi ära kasutada! See on oluline. Sa oled nendele kasulik – me elame ju kapitalistlikus ühiskonnas. Kui sa midagi ei tea, mis sa sinna klassi ette lähed?! Näitad lihtsalt Youtube’i ja ongi kõik!

Sinu vanem lapselaps on oma kooliteed juba alustanud, noorem veel valmistub selleks. Millist nõu vanaisa Andres neile annaks – mida koolist ellu kaasa võtta?

Koolist leiad esimese(d) tõelise(d) sõbra(d) kogu eluks ja võtad kaasa huvi kõige selle vastu, mis jääb õppekavast väljapoole, aga mida koolihariduseta ei märkaks.