• Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas kinnitas rohkem kui 400 organisatsiooni ja pedagoogi avalikule pöördumisele vastates, et õppekäike ja kultuurisündmusi võib edaspidi korraldada paindlikult – peaasi et neist saavad osa kõik õpilased ning lapsevanemaid maksma ei sunnita. Venima jäänud otsuse tagajärjel on aga osa kultuuriasutustest toimumata jäänud õppekäikude pealt kaotanud tänavu kuni poole oma sissetulekust – sest koolid on muutunud ettevaatlikuks.

Enam kui 400 allkirjaga avalikus pöördumises väljendati muret, et uusi juhiseid jagades lahendab ministeerium küll ühe mure ehk võtab lapsevanemalt kohustuse õppekäikude eest maksta, kuid tekitab juurde veel suurema. Pärast juhendmaterjali avaldamist ja uuendamist on kultuuriorganisatsioonid, muuseumid, teatrid ja festivalid, kinod, kunstiasutused üle Eesti märganud koolide õppekäikude selget kahanemist. „Koolid on hakanud ekskursioone ära jätma või nende mahtu oluliselt vähendama, aga mitte seetõttu, et õppekäigud oleksid kaotanud oma hariduslikku väärtust, vaid hirmust regulatsioonidega vastuollu minna. /…/ Kui koole suunatakse õppekäikudest loobuma, kannatavad kõige enam just need lapsed, kelle jaoks koolikülastus muuseumisse, teatrisse või filmifestivalile on sageli ainus võimalus professionaalse kultuuri ja laiema maailmaga kokku puutuda,“ seisis avalikus kirjas. 

“Lammast, lehma ja talutöid saab õpetada ka ainult tunnis pilte näidates, aga kui palju annab õpilasele juurde õppekäik vabaõhumuuseumisse!

Velvo Väli

Küünikud on ühismeedia kommentaarides oletanud, et kultuuri- ja haridusasutused muretsevad eeskätt oma sissetulekute pärast, kuna õppekäigud on seni moodustanud neist arvestatava osa. Rakvere teatrimaja SA juhataja, Eesti etendusasutuste liidu juht Velvo Väli seda nii ei näe: „Mina ei käsitleks teemat üleüldse teatri piletituludest lähtuvalt. Kui probleem seisneks kultuuriasutuste tulude languses, oleks igal asutusel seda lihtne lahendada, asendades laste- ja noortelavastused täiskasvanute repertuaariga, ja piletitulu oleks hoopis suurem, sest piletid on kallimad.“

---

Haridusministri selgitused õppekäikudel ja kultuurisündmustel osalemiseks koolidele

Kas klassides võib lapsevanematelt koguda vabatahtlikku raha õppekäikudeks ja üritusteks (nn klassiraha)?

Jah, klassiraha tohib lapsevanematelt koguda ja selle eest korraldada õppekäike, klassiüritusi, ekskursioone. Oluline on, et nendest tegevustest saaksid osa kõik klassi õpilased, sõltumata nende vanemate annetuse suurusest.

Kas summa peab olema vabatahtlik?

Jah, klassiraha ja muud annetused peavad olema vabatahtlikud.

Kas kool võib koguda annetusi lapsevanematelt õppekäikude toetamiseks?

Jah, kool võib koguda annetusi lapsevanematelt ja teistelt ning kogutud raha eest korraldada õppekäike. Kool peab sealjuures kehtestama selged tingimused raha kogumiseks ja kasutamiseks.

Kas sellest rahast võib toetada õpilasi, kelle perel pole võimalik maksta?

Jah, on oluline, et õppekäikudest ja kooli üritustest saaksid osa kõik lapsed, sõltumata lapsevanemate annetuse suurusest.

Kas õppekäike võib teha koolipäeva jooksul?

Jah võib ja vajadusel saab kasutada annetatud raha. Oluline on, et kõik õpilased saaksid osaleda.

Allikas: haridus- ja teadusministeeriumi Facebook

---

Probleem on tema sõnul laste hariduskäikude drastiline vähenemine ja kultuurikogemuse vaesestumine. „Rakvere teater sõidab palju oma lavastustega mööda Eestit. Me näeme, et see on paljudele maapiirkonna lastele üks vähestest võimalustest kodupaigas professionaalset kultuuri kogeda. Ministeeriumi kommunikatsioon on seadnud ka selle vähese kahtluse alla. Kuhugi sõites on kulud hoopis teised ja see vähendab käike paratamatult nagunii,“ selgitab ta. „Praegu räägime olukorrast, kus haridusministeerium on piltlikult öeldes tahtnud siluda konarust metsarajal, aga läinud seda tegema suure kaevandusetraktoriga ning parandamise asemel pööranud kogu metsaraja segi. Tulemus on kõigile arusaamatu, rikutud on kogu senine tavapära ja õnnelik pole mitte keegi. Praegust olukorda ja ülereguleerimist ei mõista koolipidajad, õpetajad, õpilased ega lapsevanemad.“

Tema sõnul on kahju nii või naa juba tehtud: „Igaks juhuks, et mitte eksida ja pälvida pahameelt, on koolid ja õpetajad jätnud ära mitmed õppekava rikastavad käigud muuseumisse ja teatrisse. Lammast, lehma ja talutöid saab õpetada ka ainult tunnis pilte näidates, aga kui palju annab õpilasele juurde õppekäik vabaõhumuuseumisse! Õpetaja võib klassiruumis laual veeretada õunu ja niimoodi selgitada planeete, aga planetaariumis või AHHAA keskuses käimine rikastab õpitut oluliselt. Sama on teatriga: kirjandusklassika tõlgendused või noorte probleemide tänapäevased käsitlused teatrilaval kuuluvad huvitava ja läbipõimitud õppe juurde ning annavad võimaluse sügavateks aruteludeks.“

Kus pole, sealt ei võta ka surm

Pöördumisele alla kirjutanud informaatika-, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Neeme Kook Mustvee koolist toob välja, et nende vallas kulub haridusele – lasteaiast koolideni ja koolidest huvikoolideni – lõviosa eelarvest. „Sealt, kus ei ole, ei võta surm ka. See kehtib nii vaeste valdade kui ka paljulapseliste perede kohta. Niisiis oleme nii või naa lõhkise küna ees. Ja kui nüüd koolidirektor peaks küsima muuseumitundides osalemiseks mõne tuhande juurde, siis seda raha ei pruugi olla,“ leiab ta. „Kui sõidad paarisaja kilomeetri kaugusele õppekäigule, on viis tundi edasi-tagasi sõidule ja 45 minutit ühele muuseumitunnile ilmselge raiskamine. Päevast tuleb võtta maksimum. Buss tuleb maksimaalselt täis panna, sest nii on hind ühe sõitja kohta väiksem.“

“Palli põrgatamine ministeeriumist koolide kätte on minu silmis ebaaus võte.

Neeme Kook

Õpetaja Koogi kogemus on, et üle kolme muuseumitunni lapsed vastu ei pea, ent harivad sündmused on kokkuhoiu mõttes arukam koondada samale päevale. „Mõni teatrietendus veel lisaks, kindlasti ka vähemalt üks söögikord,“ täpsustab ta. „Ja sõitma paraku peab: tinglikus Kükametsa kolmeklassilise külakooli koduloomuuseumis ei saa õppida keskaega, KGB keldreid ega ka mitte maailma kunsti. Loodan, et terve mõistus võidab ja leitakse lahendus, kuidas saavad õppekäikudel, ekskursioonidel ja teatrietendustel osaleda ka vähekindlustatud perede lapsed ning mil moel muuta need kättesaadavamaks kõigile. Aga palli põrgatamine ministeeriumist koolide kätte on minu silmis ebaaus võte.“

Ta toob näite oma kogemusest: „Minu korraldatud viimane suurem õppekäik Tallinnasse: 34 õpilast, viis õpetajat (väike kool ja igast kaasatud klassist klassijuhataja, lisaks mina ürituse korraldajana). Programmis kolm muuseumitundi, aga arvestades, et grupp oli suur, tegutseti enamasti kahes rühmas – sisuliselt viis muuseumitundi kolme tunni hinnaga. Siis noorsooteatri etendus, üks päevapraad, loomulikult ka bussisõit. Kokku pisut enam kui 2400 eurot, arvestamata õpetajate omaosalust. Osa sellest tasuti „ranitsarahast“, osa maksid lapsevanemad.“ 

Õpetaja tahaks aastas teha paar samasugust ülekoolilist sõitu. „Lisaks veel klasside väljasõidud, kevadised ekskursioonid, vähemalt kaks-kolm teatrikülastust õppeaastas. On ilmselge, et väiksema kooli ja vaesema omavalitsuse rahakott ei pea vastu. Valikuvariante sisuliselt pole. Nagu elus ikka: mida sa ei saa endale lubada, seda sa lihtsalt ei luba,“ nendib ta. „Meenub ühe ammuse kolleegi lause: „Ega kutsikas enne lakkuma ei hakka, kui tema nina jõuga piimakaussi torgata!“ Ja me teame, et kaugeltki mitte iga pere ei vii oma lapsi kultuuri juurde. Kui ei tee seda kool, siis jääbki piim joomata.“

Kriis kultuurihariduses on juba käes

Eesti muuseumiühing saatis ministrile oma seisukoha juba enne, kui avalik pöördumine teele läks. „Muuseumid on aastakümneid teinud tõsist tööd, et siduda haridusprogrammid ja muuseumitunnid koolis õpitavaga. Selleks tehakse kooliõpetajatega koostööd, lähtutakse riiklikust õppekavast ning mõeldakse hoolikalt läbi lõimingud ja õpiväljundid. Olen seisukohal, et kultuuriharidus on hariduse oluline osa. Veel enam: kultuuriline haridus ja väärtuskasvatus on hariduse alus,“ toonitab muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop. Ta möönab, et põhiseadus ütleb tõesti selgesti, et põhiharidus peab olema tasuta, kuid leiab, et riik ega koolipidajad pole loonud piisavalt alternatiive, mis tagaks sisuka ja mitmekesise kultuurihariduse kõikidele lastele, sõltumata nende elukohast ja sotsiaalmajanduslikust taustast. „Kuigi kultuuriranits on suurepärane algatus, on see praegu mõeldud kõigest üheks kultuurihariduslikuks õppekäiguks aastas. Sellest ei piisa sisukaks ja mitmekesiseks kultuuriõppeks,“ on ta veendunud.

“Mõistan HTM-i soovi tagada kõigile lastele võrdne kohtlemine, kuid praegu on see tekitanud olukorra, kus üksikjuhtumite tõttu karistatakse kõiki.

Anu Viltrop

Viltropi sõnul ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et paljud lapsevanemad on olnud valmis oma lapse haridusse panustama ning toetama õpetajat ja kooli, et õppekäik näiteks muuseumisse saaks toimuda. „Mõistan HTM-i soovi tagada kõigi laste võrdne kohtlemine, kuid praegu on see tekitanud olukorra, kus üksikjuhtumite tõttu karistatakse kõiki. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab juhendi täiendamine võtta aega juba kuid, kuigi kultuurihariduses on sisuliselt kriis,“ ütleb ta.

Paremini tulevad tema hinnangul toime need muuseumid, kuhu pääsevad lapsed sõidukuluta, kus pakutakse muuseumitunde KIK-i rahastuse, erarahastuse või mõne projektirahastuse toel või kuhu ulatub mõni süsteemne kohaliku omavalitsuse, näiteks Tallinna toetusmeede. „Samuti ootame ärevusega, kuidas täituvad kultuuriministeeriumi erakorralise toetusmeetme alt pakutavad tasuta tunnid. HTM-ilt ootan väga palju kiiremat tegutsemist ja selget juhendit. Muidugi tuleb leida võimalus kultuuriranitsa pearaha määra tõsta, kuid riigieelarve planeerimise omapärade tõttu ei mõjutaks pearaha määra tõstmine praegust olukorda. Kõige kurvem on, et kõige enam kannatab ju ikkagi laps,“ lisab ta.

Haridusminister Kristina Kallas kinnitab Õpetajate Lehele, et koostöös koolide ja omavalitsustega vaadatakse jooksvalt üle senised kogemused, et toetada õppekäikude jätkumist ning pakkuda koolidele vajalikku selgust ja paindlikkust nende korraldamisel. „Riigi ja omavalitsuste roll on tagada, et õppeprotsessi loomulikud osad oleksid kättesaadavad. Õppekäikude rahastamine on osa laiemast hariduse rahastamise arutelust ning seda käsitletakse eelarveprotsessis tervikuna. Kultuuriranitsa toetuse suurendamine on kultuuriministeeriumi vastutusvaldkond. Kui kultuuriminister selle ettepaneku teeb, toetan seda kindlasti, kuna see aitab koolidel õppekäike ja kultuurikogemusi paremini korraldada ja annab koolidele vajalikku rahatuge,“ lubab ta.

“Kultuuriranitsa toetuse suurendamine on kultuuriministeeriumi vastutusvaldkond. Kui kultuuriminister selle ettepaneku teeb, toetan seda kindlasti.

Kristina Kallas

Õppetöö rikastamiseks on koolidel mitmeid võimalusi. Minister loetleb: „Kasutada saab vabatahtlikke annetusi, sealhulgas klassiraha, samuti mitmesuguseid toetusmeetmeid ning teha koostööd kohalike omavalitsuste ja kultuuriasutustega. See tähendab, et õppekäike ja kultuurisündmusi saab korraldada paindlikult ning viisil, mis toetab kõigi õpilaste osalemist. Oluline on, et annetamine oleks vabatahtlik ning kujundatud nii, et see ei takistaks ühegi õpilase osalemist. Kui tegevus on osa õppekavast, ei saa selle eest küsida lapsevanematelt kohustuslikku tasu, kuid samal ajal on võimalik leida toimivaid lahendusi, mis võimaldavad õppekäike jätkata ja õppetööd rikastada.“

---

Kultuuriminister Heidy Purga:
„Testime sel aastal tasuta piletitega kultuurihariduse programmide pakkumist“

Kultuuriminister Heidy Purga ütleb end rõõmustavat haridus- ja teadusministri senisest selgema retoorika üle ning lubab koos Kristina Kallasega võidelda kultuuriranitsale riigieelarvest eraldatava summa suurendamise eest.

Kas haridus- ja teadusministeeriumi täiendatud juhised õppekäikude kohta on kultuuriministeeriumini jõudnud ning on piisavalt arusaadavad?

Kultuuriministeeriumini on jõudnud haridus- ja teadusministeeriumi avalik annetuste juhend ning oleme sellega tutvunud. Oleme nõus, et juhend vajab lisaks praegusele raamistikule ka positiivseid selgitusi ja näiteid lubatu kohta. 7. aprilli õhtul jagas haridus- ja teadusministeerium enda sotsiaalmeediakanalites pikalt oodatud vastuseid. Loodan, et see aitab selgust luua.  

Kas oleks teostatav näiteks plaan, et muuseumid ja teised kultuuriasutused võimaldaksid koolidele kas või teatud mahus tasuta külastusi? Kui suurt summat see riigieelarvest nõuaks?

Käesoleva aasta alguses olen suunanud kultuuriharidusele erakorraliselt ühekordse lisatoetusena pool miljonit eurot. Selle raha toel testitakse just tasuta kultuurihariduse programmide pakkumist 2026. aasta jooksul ning tegevusi korraldavad kultuuriministeeriumi haldusala asutused.  

Värskelt on selgunud lisatoetuse saajad – kokku jagavad 2026. aastal tasuta piletiga kultuurihariduse programme 34 kultuuriministeeriumi valitsemisala asutust enam kui 54 000-le 1.–12. klassi õpilasele. Tänu sellele ühekordsele lisaraha otsusele saab vähemalt ühe tasuta külastuse umbes 30 protsenti Eesti õpilastest. Transpordikulusid on võimalik katta kultuuriranitsa toetusmeetme abil. Lisarahastus suunatakse kultuuri kättesaadavuse parandamiseks ennekõike regionaalsete takistuse või hariduslike erivajadustega õpilastele.

2027. aasta alguses koostab kultuuriministeerium õpetajate ja kultuuriasutuste tagasiside põhjal kokkuvõtva mõjuhinnangu.

Kultuuriranitsa eelarve peaks olema lapse kohta loomulikult suurem ja see on eelseisvatel eelarvekõnelustel üks mu prioriteetidest.