• Haridus- ja teadusministeeriumi peaeksperdi Mare Oja koostatud sotsiaalainete õpetajate tagasisideuuring näitab, et riiklik õppekava on õpetajale küll peamine tööraam, kuid selle rakendumine sõltub paljudest asjaoludest. 

Õpetajad väärtustavad aktiivõpet, lõimingut ja turvalist õpikeskkonda, ent samal ajal kurdavad ajapuuduse, õppematerjalide nappuse ja üldsõnaliste ootuste üle.

Möödunud aasta kevadel täitus esimene õppeaasta, mil töötati ajakohastatud riiklike õppekavade alusel. Selle järel soovis haridus- ja teadusministeerium saada ülevaadet, kuidas uus õppekava sotsiaalainetes koolis tööle on hakanud. Mare Oja koostatud kokkuvõte tugineb õpetajate küsitlusele, mis viidi läbi Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi ning inimeseõpetuse ühingu meililistide kaudu. Vastuseid koguti 91 õpetajalt.

Kuigi valim ei hõlma kõiki õpetajaid, annab uuring kõneka pildi aktiivsete sotsiaalainete õpetajate arusaamadest ja muredest. Vastanute seas oli eri vanuses ja staažiga õpetajaid, enim Harjumaalt, aga ka Tartumaalt, Saaremaalt, Ida-Virumaalt ja Viljandimaalt. Enamik õpetas mitut ainet, kõige sagedamini ajalugu ja ühiskonnaõpetust koos.

Uuringu järgi on õpetajate jaoks õppetöö kavandamise kõige olulisem alus endiselt riiklik õppekava. Seda märkis 84% vastanutest. Peaaegu sama oluline on kooli õppekava ning õpetaja enda kogemus. See tähendab, et õpetaja ei tööta üksnes määruse teksti järgi. Õppekava rakendub alati koos õpetaja varasema kogemuse, kooli tavade, olemasolevate materjalide ja klassi iseärasustega.

Analüüsist joonistub välja, et õppekava ei hakka koolis elama automaatselt. Selle mõju sõltub sellest, kuidas õpetaja dokumenti mõistab ja tõlgendab. Just siin tekibki hästi sõnastatud riikliku eesmärgi ja päris õpetamise erinevus.

Kui vaadata, milline osa kooli õppekavast õpetaja tööd kõige enam suunab, kerkib selgelt esile ainekava kirjeldus. Selle tõi esile 62% vastanutest. Järgnesid üldpädevused, lõiming teiste ainevaldkondadega, läbivad teemad ja õppeprotsessi kirjeldus. Õppimise käsitus, õppekeskkonna kirjeldus, hindamise põhimõtted ja õppevara kirjeldused jäid tagaplaanile.

“Uuring annab pildi sotsiaalainete õpetajate arusaamadest.

See viitab, et kooli õppekava kasutatakse paljudes koolides eelkõige aineosa tasandil. Tervikdokumendi ülejäänud osad ei pruugi õpetaja igapäevatööd kuigi palju mõjutada. Mare Oja viitab oma kokkuvõttes ka, et kooli õppekavad jätavad sageli formaalse mulje ega kajasta tegelikku koolielu või seda, kuidas õppetöö päriselt toimub.

Uuringu üks järeldusi on, et lõimingut peetakse sotsiaalainetes oluliseks. Tervelt 89% vastanutest ütles, et seostab õpitavaid teemasid teadlikult üldpädevuste, läbivate teemade või teiste õppeainetega. Üle poole vastanutest kavandab iseseisvalt lõimingut toetavaid ülesandeid, osaleb ülekoolilistes ettevõtmistes või teeb koostööd teiste aineõpetajatega. Vaid kolm vastanut märkis, et ei pööra lõimingule eriti tähelepanu. 

See näitab, et vähemalt hoiakute tasandil ei nähta ajalugu, ühiskonnaõpetust või inimeseõpetust eraldi ainetena. Samas ei tähenda hoiak veel, et lõiming alati hästi toimib. See eeldab ühist planeerimist, aega, toimivat koostööd ja kooli tuge. Kui õpetajal selleks aega ei ole, jääb lõiming pahatihti üksikute seoste loomise tasandile.

Õppe kavandamisel peavad õpetajad kõige olulisemaks õppija aktiivsust. Sellele järgnesid oskuste arendamine ja õpihuvi hoidmine. Märksa vähem tõsteti esile tasakaalustatud õpikoormust. Mare Oja märgib, et ei arvata, nagu õpetajad ei hooliks koormusest, pigem kirjeldab see tegelikkust: esiplaanile tõusevad eesmärgid, millega tundides kõige otsesemalt maadeldakse.

Õpetajad tõid vabavastustes korduvalt välja, et nad ei jõua diferentseeritud ülesandeid piisavalt ette valmistada ega kasutada. Õpetajalt oodatakse paindlikku õppijakeskset õpet, aga paljudel pole selleks lihtsalt aega.

Hindamise puhul peavad õpetajad kõige olulisemaks õpilase enesehindamist ja kokkuvõtvat hindamist. Üle poole vastanutest väärtustab ka kujundavat hindamist. Diagnostilise hindamise pooldajaid oli vähem, ent Oja osutab, et paljud õpetajad kasutavad selle võtteid ilmselt ka siis, kui ei nimeta seda selle terminiga.

Kõige sagedamini kasutatakse hindamiseks kombineeritud ülesannetega kontrolltöid. Samas on üsna levinud ka vabas vormis arutlused ja juhtumianalüüsid, samuti allikate analüüs ning teadmiste testid. See on sotsiaalainete puhul kõnekas: hinnatakse küll teadmisi, kuid sama tähtsal kohal on oskus argumenteerida, analüüsida ja allikatega töötada. 

Turvaline õhkkond on tähtsam kui ükski digilahendus

Õppekeskkonna kujundamisel väärtustavad õpetajad kõige rohkem usalduslikkust ja sõbralikkust. Selle tõi esile 82% vastanutest. Oluliseks peetakse ka võimalust kasutada digivahendeid ja õppida väljaspool klassiruumi – näiteks muuseumides, mäluasutustes, ametiasutustes või linnaruumis. Kõige vähem märgiti kultuuritundlikkust, mis võib viidata sellele, et see õppekavas uus rõhuasetus ei ole veel kõigile õpetajatele tuttav. 

“Lõimingut peetakse sotsiaalainetes oluliseks.

See tulemus kinnitab lihtsat tõde: enne uusi meetodeid ja tehnoloogiat peab klassiruumis olema turvaline õhkkond. Just sellele ehitatakse hiljem peale nii aktiivõpe, arutelud kui ka keerukamate ühiskondlike teemade käsitlemine. 

Õpetajate vabavastused on uuringus väga otsekohesed. Kõige sagedamini tõid nad välja, et aega on vähe, töökoormus liiga suur ja lisakohustusi üleliia. Aineõpetuse kõrvale kuhjuvad klassijuhatamine, projektid, loovtööde juhendamine, üritused ja mitmesugused muud ülesanded. Samal ajal oodatakse õpetajalt aina rohkem: diferentseerimist, digipädevuse arendamist, õpilaste individuaalset toetamist, lõimingut ja uuenduslikku õpet. 

Õpetajad soovivad tasuta muuseumitunde, ligipääsu tasulistele digikeskkondadele, rohkem abi muukeelsete ja hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisel ning praktilisi õppematerjale: allikaanalüüse, ülesandekogusid, diferentseerimiseks sobivaid töövahendeid, näiteid lõimitud õppest ja kogukonnapraktikast. Soovitakse ka tasuta koolitusi, sealhulgas tehisaru mõtestatud kasutamise, aine metoodika ja kogukonnapraktika teemal.

See tähendab, et õpetajate peamine sõnum ei ütle, et õppekava oleks halb, pigem: „Õppekava eesmärgid võivad olla õiged, aga nende täitmiseks peab õpetaja saama senisest rohkem tuge.“

Uuringus tuli selgelt esile ka õppematerjalide teema. Õpetajate hinnangul ei ole õppekava ja õppekirjandus alati omavahel kooskõlas. Soovitakse rohkem ajakohaseid viiteid audio- ja videomaterjalidele, e-Koolikoti sisule, mäluasutuste materjalidele ja teistele kasutatavatele keskkondadele. Samuti tuntakse puudust materjalidest kehva keeleoskusega ja HEV-õpilaste õpetamiseks. 

Kui õppekava seab eesmärgid, kuid õpetajal pole sobivaid töövahendeid, jääb kogu rakendamise raskus tema enda õlule. Sellisel juhul muutub ka hea õppekava õpetaja jaoks pigem lisakoormaks kui toeks.

Õpetajate hinnang õppekavale 

Mare Oja kokkuvõtte järgi hindas riiklikku õppekava positiivselt umbes pool vastanutest. Tunnustati selle loogilist ülesehitust, teemavalikut ja seda, et rõhk ei ole enam pelgalt faktiteadmiste kuhjamisel, vaid allikakriitiliselt mõtleva ja vastutustundliku inimese kujundamisel.

“Üle poole vastanutest väärtustab kujundavat hindamist.

Samas jäi suur osa õpetajaid kriitiliseks. Õppekava puudusena toodi välja ainesisu nappus, liiga üldsõnaliselt sõnastatud õpitulemused ja küsimus, kuidas neid tegelikult mõõta. Sooviti rohkem tähelepanu Eesti ajaloole ja praktiliste oskuste kujundamisele. Tehti kriitikat ka hindamise subjektiivsuse suunas.

See näitab, et õpetajate seas ei ole küsimus üksnes muutuste vastuvõtmises või tagasilükkamises. Tegemist on sisulise vaidlusega selle üle, kui täpselt peab riik kirjeldama, mida koolis õpetada ja kuidas tulemusi hinnata.

Uuringu üks huvitavamaid järeldusi on õpetajate ootuste vastuolulisus. Osa vastajaid soovib rohkem autonoomiat, usaldust ja otsustamisõigust. Samal ajal on neid, kes ootavad palju detailsemaid lahendusi: täpsemalt lahti kirjutatud õpitulemusi, näidistunnikavasid, töölehti ja valmis materjali.

See vastuolu ei tähenda tingimata, et keegi eksib. Pigem peegeldab see õpetajate kogemuste, kindlustunde ja töötingimuste erinevust. Kogenum õpetaja võib näha suuremat vabadust professionaalse ruumina. Teise jaoks tähendab sama vabadus aga olukorda, kus ta peab vähese toe tingimustes kõik ise välja mõtlema. Mare Oja järeldus on, et õppekava rakendamise toetamiseks ei piisa ühest lahendusest. Vaja on mitmesuguseid meetmeid: täienduskoolitust, infopäevi, praktilisi materjale, aruteluruumi ja õpetajate senisest suuremat kaasamist arendustöösse.

Edaspidises õppekavaarenduses tasub Mare Oja sõnul mõelda, kuidas õpetajaid rohkem otsustus- ja arendusprotsessi kaasata, et nad oleksid õppekavadokumendiga enam seotud.

“Aineliidud on kompetentsed.

„Õpetajate ettepanekute arvestamine tagab konsensuse otsustes ja solidaarsuse kokkulepitud põhimõtete järgimisel,“ selgitab ta. „Iga muutuse paremaks mõistmiseks on vaja selgitusi, küsimisvõimalust ja toetavat koolitust. Riigi tõhusaks partneriks saavad ainealases arendustöös olla ülikoolid ja hästi toimiv aineliit, kes teavad õpetajate muresid ja vajadusi kõige paremini ning oskavad jagada õppekava rakendamiseks vajalikke teadmisi ja kogemusi.“

Mare Oja hinnangul on aineliidud kompetentsed ning neid tuleb kaasata. „Õpetajatele tuleb anda teada, MIKS on just need väljavalitud teadmised ja oskused vajalikud ning kuidas neid kasutada, et õpe oleks tõhus ning toetaks toimetulekuoskusi,“ lausub ta. „Samuti on vajalik koolitusi ja teabepäevade sarja, et anda teada, kuidas koostada ainekavad nii, et need sisaldaksid sisulist lõimingut jne.“ 

Mare Oja kokkuvõte osutab laiemale probleemile: osa kriitikast ei puuduta üksnes õppekava sõnastust, vaid õpetajad ei tunne, et neil oleks piisavalt tuge ja nende kogemust võetaks tõsiselt. Kui õpetaja ei tunne, et tal on aega, vahendeid ja piisavalt tuge, ei pruugi ka sisult mõistlikku reformi saada koolis hästi rakendada.

Selles mõttes on uuringu peamine sõnum üsna lihtne. Riiklik õppekava ei rakendu klassis iseenesest. See rakendub ainult siis, kui õpetajal on võimalik see oma töös tähenduslikuks muuta. Selleks on vaja mitte ainult dokumenti, vaid ka aega, õppematerjale, küsimise ja arutamise võimalust ning tunnet, et õpetajat usaldatakse partnerina, mitte ei jäeta teda lihtsalt uue teksti ja vanade probleemidega üksi.