• Koidula kooli vilistlased suhtlevad omavahel äraseletatud ilmel nagu salaseltsi liikmed – justkui teaksid nad midagi, mida teised ei tea. Hiljuti aasta kooliks valitud õppeasutus on ühiskonnale kinkinud põlvkondade viisi tegusaid inimesi arstidest teadlasteni, pangajuhtidest ajakirjanikeni, rääkimata õpetajaist, kes pärast ülikooli lõpetamist on tulnud, et alatiseks paigale jääda ning rahvasuus elavateks legendideks muutuda. Juhus pole seegi, et kooli juhib Indrek Kaldo, vilistlane aastast 1991.

5. mail lõikas koolipere lahti hiiglasliku tordi, ent veel vägevamaks tähistamiseks läheb traditsioonilisel jõuluballil. „Lubasin kõigile, et kui saame aasta kooliks, tuleb jõuluball tavalisest kümme korda suurejoonelisem. Püüame nüüd leida veelgi kõvemad esinejad kui seni,“ kinnitas koolijuht Indrek Kaldo pärast auhinna vastuvõtmist Õpetajate Lehele. „See tiitel on meile tõesti suur tunnustus.“ Haridus- ja teadusministeerium põhjendas Pärnu Koidula gümnaasiumi võitu sellega, et kool paistis silma innovaatiliste hariduslahenduste, tehisintellekti oskusliku kasutamise ja tugeva kogukonnaga. Minister Kristina Kallase sõnul on Pärnu Koidula gümnaasium suurepärane näide koolist, kus uuenduslike lahenduste ja kaasavate meetoditega muudetakse õpe huvitavaks ja eluliseks. „Gümnaasium tugineb loodusainete õpetamisel uurimuslikule ja praktilisele lähenemisele ning viib ligikaudu 90 protsenti loodussuuna keemiatundidest ja suure osa bioloogiatundidest läbi laborites,“ tunnustas minister. Samuti saavad õpilased osaleda tehisintellekti ja robootikakursustel ning tehisintellekti rakendamiseks teevad koostööd ka õpetajad. 

---

---

„Tehisintellekt on tulnud, et jääda,“ möönis Indrek Kaldo, kelle sõnul asus kool tehisaru vallutusteks varakult valmistuma – näiteks anti õpetajatele tasuta kasutada ChatGPT õppeversioon. Õpilastele on selgitatud tehisaruga seotud eetilist poolt ja direktor pole täheldanud, et noored elutut nõustajat koolitöös kurjasti kasutanud oleksid. „Õpilastel peab muidugi fun’i ka olema,“ leidis ta, tuues näiteks aasta kooliks kandideerimise käigus valminud multifilmi ellu ärganud mikroskoobist.

Vaid päev enne aasta kooli selgumist sai Koidula kool veel ühe rõõmusõnumi: meedia- ja kommunikatsiooniõpetaja Maria Rozbaum pälvis peaasi.ee ja tervisekassa välja antava tiitli rõõmu loov õpetaja. „Kui õpilased su tööd hindavad, on sel eriline tähendus. Kusjuures, sama tiitli sai ka meie matemaatikaõpetaja Marge Tuul – hästi inspireeriv ja äge naine!“ rõõmustas Maria Rozbaum, kes lõpetas Koidula kooli aastal 2000. „Kolleegide hulgas on mul näiteks kaks klassikaaslast ja endine klassijuhataja, kes mind ikka meeles peab ja mõnikord üllatusmuna kingib. Ja ma olen 44! Selline töökeskkond on kuldaväärt, tihti on tunne, nagu oleks see mu teine kodu ja pere!“ 

Füüsikaõpetajaga kohvitamine võttis põlve värisema

Nii, nagu pere on ideaalis kogu elu üks ja ainus, on Koidula kooli kodutundesse oma panuse andnud seal aastakümneid töötanud õpetajad Arvo Press, Elmu Mägi, Tiia Toobal, Sirje Miglai, Irina Mandrõko, Viive Korb ja muidugi pikalt õppealajuhataja ametit pidanud Maia Erm, kellel sai pool sajandit staaži täis juba mõni aasta tagasi. „Mäletan, et esimesel tööpäeval jõin kohvi ja sisse astus füüsikaõpetaja. Esimese hooga võttis põlve värisema, aga siis meenus – ma olen ka ju nüüd õpetaja!“ meenutas Maria Rozbaum naeruga pooleks. 

Kuueaastaselt samas nullklassi läinud ja veel enne neljakümnendat sünnipäeva kooli juhtima asunud Indrek Kaldo nentis, et tõepoolest tundus alguses veidi naljakas pingis käe tõstmise asemel järsku oma endiste õpetajate tööd korraldama asuda: „Alles ma ju kirjutasin tunnis nende juttu vihikusse! Aga mind võeti hästi vastu. Koidula koolis on alati olnud väga tolerantsed õpetajad, kes noortele vabadust annavad.“ Tema hinnangul ongi just stabiilsus kooli eduka tegutsemise alus. Noorel direktoril tuli 15 aasta eest astuda õige väärikatesse kingadesse – enne teda olid Koidula kooli direktori ametit pidanud legendaarsed Armas Kuldsepp ja Rein Eglon, viimane lausa 30 aastat. Ka Kaldo tõotab nüüd sama joont hoida: „Ikka pensionini ja võib-olla kauem ka! Traditsioon on, et juhid on meil ametis hästi pikka aega.“

Ehkki aasta kooli tiitli puhul rõhutati kooli innovaatilisust, on just traditsioonid need, mis Koidula koolist Koidula kooli teevad. Kui Kaldo kooli etteotsa asus, taaselustusid ka iga-aastased rongkäigud Koidula parki Koidulauliku ausamba juurde. Kuna poetessi sünniaastapäev on jõuluajal, peeti neid kõige punasemal ajalooperioodil poolsalaja, uljamad osalejad hiilisid pärast rongkäiku ka kirikusse jumalateenistusele. Nüüd, kui salatsemiseks enam põhjust pole, hoiavad tava elus õpilased ise. „Noored ise organiseerivad. Kui mina midagi niisugust korraldama hakkaksin, oleks peale minu kohal ehk veel paar õpilast, kes kohustuslikus korras tuleksid,“ muigas Kaldo. Kes teab mitmekümnendat sünnipäeva tähistavad teisedki armastatud tavad: luulekonkurss „Koidulauliku valgel“ ja iga-aastane õpilaskonverents. Direktoril endal on kooliaja põnevatest tegemistest meeles fotoring ja labor, kus selle eestvedaja, õpetaja Vladimir Perelõgin poistel ka õhtuti asjatada lubas.

Kuulsat, kunagi KOKORA nime kandnud kooliraadiot, ent ka taskuhäälingut, sotsiaalmeediakanaleid ja ajalehte aitabki nüüd elujõulisena hoida Maria Rozbaum, kes annab õpilastele ainet koolimeedia. „Kuna töötasin ise 25 aastat ajakirjanikuna, saan neile väga palju oma kogemusi edasi anda ning rääkida telgitagustest. Samuti meeldib neile, et teeme päris asju. Hiljuti oli meil eriolukord seoses aasta kooli konkursiga. Tegelesime turundusega, et kutsuda inimesi enda poolt hääletama. See oli ikka korralik kampaania, milles osalemise nad põhimõtteliselt oma CV-sse lisada saaksid. Koostasime meediaplaani ja viisime selle ellu. Olen oma meediatiimi aktiivsete liikmete üle meeletult uhke,“ selgitas ta. „Kui 15 või rohkem aastat tagasi alustasin, kirjutasid õpilased arvamuslugusid paberile. Vahepeal jõudsime nii kaugele, et kirjutasime neid arvutis. Nüüd oleme jälle ringiga tagasi paberi juures. Ikka selleks, et teha õpilastele asi lihtsamaks. Miks tekitada neis kiusatus lasta TI-l koostada argumendid enda asemel?“

Ka gümnaasiumis on heal õpetajal kotis kommi

Juba kümmekond aastat on Koidula kool riigigümnaasium, mis tähendab, et põhikooliosa sel enam pole. Direktori sõnutsi on muudatus end õigustanud: „Väikesed lapsed on muidugi toredad, kuid nad ootavad siiski teistsugust lähenemist. Gümnaasiumis õpivad peaaegu täiskasvanud, 11. klassis saavad nad ju 18. Nii me neid kohtlemegi: olete täiskasvanud, otsustage ise!“ 

Lisaks reaal- ja loodusainete õpilastele saavad humanitaarkalduvustega noored koolis otsustada Euroopa suuna kasuks, mis võimaldab valida rohkemate võõrkeelte vahel ning hõlmab teiste ainete kõrval ka usundiõpetust, filosoofiat ja Euroopa õigusruumi. Statistika järgi asub igal sügisel Koidula kooli õppima noori enam kui 30 koolist, tullakse ka saartelt või Viljandist. Paljude tee viib pärast kooli lõpetamist edasi TalTechi, kelle jaoks ongi Koidula gümnaasium viimased kümme aastat olnud põhiline taimelava – ülikooli igal erialal õpib kõige enam just Koidula kooli lõpetanuid.

---

---

„Õpilastel ei ole kerge ja noored on vaimse tervise teemast väga teadlikud. Pikad päevad, pingelised graafikud, žongleerimine kooli, trennide, õppimise ning vaba ajaga … Näen vaeva, et muuta oma tunnid nende jaoks huvitavaks ja olla ka väljaspool kooli vajadusel olemas,“ rääkis Maria Rozbaum. „Kui kellelgi on mure, saab ta Messengeris mulle alati kirjutada. Tihti ongi neil tarvis, et keegi kuulaks nad lihtsalt ära ja oleks olemas. Proovime koolis pakkuda tuge. Nii sotsiaalpedagoog kui ka psühholoog on oma ala tõelised tegijad.“ 

Ta kinnitas, et tundide vaheldusrikkamaks muutmise nippe jagatakse kolleegidega: „Mina annan meediat ja kommunikatsiooni, seda ei ole keeruline põnevaks teha. Saan teha õuetunde, liikuda, kasutada kõiki uuenduslikke õppemeetodeid. Ise kuulan, suu lahti, kuidas meie reaalainete õpetajad oma tunnid huvitavaks muudavad. Uskumatult ägedad on nad! Proovin neilt üht-teist üles korjata ja samuti kasutada.“

Kui Maria õpetajatööd alustas, uskus ta, et selle ameti näol on tegu jackpot’iga – vaheajad on vabad, tööpäevad kestavad üksnes lõunani. „Üsna ruttu tuli sealt pilve pealt alla ronida,“ mõtiskleb ta tagantjärele. „Kõik, mis õpetajatööga kaasneb, ei mahu sõnadesse. Õpetajal on natuke nagu lapsevanema roll, tema mõtted tegelevad pidevalt oma tupsude murede ning rõõmudega. Seda nii õppetööga seoses kui väljaspool seda: tundide ettevalmistamise, paberimajanduse, lastevanematega suhtlemise, enese koolitamise ja saja muu pisiasjaga. Ja alati võiks kotis olla kommi, sest iial ei tea, millal lehvib tundi sisse ülirõõmus noor, kes teatab, et tal on täna sünnipäev!“

Õpetajale annab tema sõnul enim jõudu toetav töökeskkond ning Koidula gümnaasiumi oma kohta jagub tal vaid kiidusõnu: „Juhtkonna uks on alati avatud. Lendan pidevalt direktori või õppejuhi juurde hoo pealt sisse, kui mõni idee pähe hüppab. Alati kuulatakse ära!“

Hoolimata alaliselt kõrgetest kohtadest ajalehtede koostatavates riigieksamite edetabelites pole direktor nõus oma kooli eliitkooliks nimetama: „Nimetaksin seda lihtsalt väga heaks kooliks. Tähtis on asja sisu – et lõpetaja saab valida eriala, mida ta süda soovib.“

---

KOMMENTAAR

Kool, mis annab tiivad

Helen Eelrand (endine Randla), Koidula gümnaasiumi vilistlane aastast 1989

Väga võimalik, et Koidula koolita ma neid ridu ei kirjutakski, vähemalt mitte Õpetajate Lehes ja ajakirjanikuna. Pärast väiksema ja toona veel üsna punaselt meelestatud põhikooli lõpetamist lõi Koidula gümnaasiumi värske õhu pahvak mul esmalt hinge kinni. Kui mu senised võidud olümpiaadidelt, isetegevus- ja omaloomingukonkurssidelt või spordivõistlustelt olid tulnud justkui kellegi teise maine pärast ja nimel, siis Koidulas kinnistus tasapisi teadmine, et teen seda kõike enda tuleviku jaoks. Näiteks loen vabatahtlikult algupärases keeles vene kirjandust, aga mitte Brežnevi teoseid, vaid klassikuid: Puškinit, Lermontovi, Turgenevit … Kõik oli järsku võimalik: võta kätte, organiseeri, tee, väljenda ennast ja oma mõtteid, tõuse ja lenda! „Loll on olla loll!“ sedastas kooli mitteametlik hüüdlause, kuid seisa-sirgelt-kammi-tukk-viltu-tunne-aukartust-suhtumist ei paistnud kusagilt.

Esimesel gümnaasiumisügisel lausus kaks aastat vanem kooliõde saatuslikud sõnad: äkki tahaksid kooliraadiot proovida? Raadiotuba oli enamiku jaoks midagi müstilist, sinna ei lubatud luusima kaugeltki igaüht, küll aga võis igaüks ja iga päev klassiruumide seintele paigutatud väikestest krappidest kuulata, mis autoriteetidel öelda on (oli selleks autoriteediks siis koolijuht Rein Eglon iganädalase saatega „Vaikust, nüüd kõneleb direktor!“ või koolivennad, kes oma popmuusika edetabelite jaoks olid pätsanud Radio Luxembourgi saatejuhtidelt nende kõnemaneeri ja muusikat, mida Eesti raadiojaamades mõistagi iial ei mängitud). Äkitselt oli see salapärane uks ka minu jaoks avatud ning ma veendusin, mis selle taga on: mitu Eesti Raadiosse tööle suundunud vilistlaste abiga soetatud stuudiomakki, mille lintide lõikamine ja kokku kleepimine oli eraldi teadus, ning täiesti helikindel profistuudio, millest paljud 1980. aastate lõpul undki näha ei osanud. Me lavastasime kuuldemänge, korraldasime viktoriine, intervjueerisime põnevaid isiksusi mitte ainult oma koolist … ja mitte keegi ei tulnud ütlema, et kuulge, lapsed, nii ei või ega sobi.

Kooliraadio oma igapäevaste saadetega oli teine tööpäev. Kui kõik ausalt ära rääkida, juhtus sedagi, et kasutasime kohustust saateid ette valmistada ettekäändena mõnest tunnist poppi panemiseks. Olen üsna kindel, et õpetajad said sellele jälile, kuid pigistasid silma kinni. Sest KOKORA oli legend!

See legend määras mu elu. Kord juba maitse suhu saanud, ei pidanud ma paljuks mitu korda kuus Pärnust Tallinna sõita, et end Eesti Raadio noorte reporterite koolis edasi arendada. Pärast kooli lõpetamist oligi äsja loodud Pärnu raadiosse saatejuhi ja uudistetoimetajana tööle asumine ainuvõimalik valik.

Siin ma nüüd olen oma enam kui 30-aastase ajakirjanikustaaži ja – mis vähemalt sama tähtis – teismelisena kooliraadios kohatud poisi abikaasa ja laste emana. Tuhat tänu sulle, Lydia Koidula, kes sa peale oma nime oled ühele suurepärasele koolile kinkinud ka ärksa vaimu! Ja muidugi tuhat tänu teile, head õpetajad, kes te teismeliste ninatarkade teinekord liigagi eneseteadlike avalduste peale vaikselt ja elutargalt muigasite! Jätkuvalt tugevaid tiibu su õpilastele, kallis Koidula kool!