Eestis räägitakse inseneride ja tehnikaerialade tööjõupuudusest juba aastaid. Uuringud näitavad sama pilti, tööandjad kordavad sama sõnumit ja haridusvaldkond tunnistab probleemi. Ometi muutub süsteem aeglaselt ja ettevaatlikult, justkui oleks tegemist millegi paratamatuga.

Tegelikult ei ole.

Inseneride puudus ei teki üleöö ega kao iseenesest. See on pikaajaliste valikute tulemus – või sama sageli tegemata jäänud valikute tagajärg. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju noori kooli tuleb, vaid millised tingimused me loome, et nad seal püsiksid ja õpingud ka lõpetaksid.

Praegu räägime palju õppekohtade arvu suurendamisest. See on vajalik samm, kuid üksi probleemi ei lahenda. Kui suur osa õppijaid ei jõua lõpetamiseni või liigub õpingute ajal tööturule, siis ei täida ka lisanduvad õppekohad oma eesmärki. Me toodame juurde alustajaid, aga mitte piisavalt lõpetajaid.

See ei ole õppijate süü. Kui noor leiab erialase töö juba õpingute ajal, on see pigem märk tõsiasjast, et süsteemi teine pool – tööturg – toimib hästi. Probleem tekib siis, kui haridussüsteem ja tööturg ei ole omavahel kooskõlas. Üks vajab inimest kohe, teine vajab aega, et temast spetsialist kujundada.

“Kui reaalainete õpetajate puuduse, õpilaste vähese huvi ja karjääriõppe segasuse probleemid jäävad lahendamata, jõuab probleem paratamatult kutse- ja kõrgharidusse.

Siin ongi üks võtmekoht: kokkulepped. Kui me tõesti peame oluliseks kvalifitseeritud tööjõudu, siis ei saa me jätta õppija lõpetamist juhuse hooleks. See tähendab nii tööandjate kui ka riigi tasandi otsuseid – näiteks seda, kuidas ühitada õppimist ja töötamist nii, et kraadi omandamine ei jääks teisejärguliseks.

Teine probleem on, et haridus liigub aeglasemalt kui tööelu. Tehnoloogia areneb kiiresti, kuid õppekavad muutuvad visalt ja süsteemseid otsuseid tehakse aeglaselt. Tagajärjeks on olukord, kus lõpetaja jõuab tööturule teadmistega, mis ei pruugi selle vajadusele enam täielikult vastata.

Siin ei piisa sellest, et tööandjaid „kaasatakse“. Küsimus on, kas nende sõnum ka päriselt õppe sisusse ja mahtu jõuab. Kui ei jõua, siis ei ole tegemist sisulise koostööga.

Kolmas kiht on veel sügavamal. Inseneride järelkasvu ei hakata koolitama ülikoolis, vaid palju varem – üldhariduskoolis. Kui reaalainete õpetajate puuduse, õpilaste vähese huvi ja karjääriõppe segasuse probleemid jäävad lahendamata, jõuab probleem paratamatult kutse- ja kõrgharidusse.

Inseneripuudust ei saa lahendada ühe meetmega. See ei ole ainult hariduse ega tööturu probleem. Küsimus on süsteemne, mis eeldab, et osad liiguvad samas suunas.

Praegu me seda veel ei näe.

Küsimus ei ole selles, kas me teame, mida teha. Oluline on, et oleksime valmis tegema ka ebamugavaid otsuseid, mille mõju võib ulatuda aastate taha. Inseneride nappus ei ole juhuslik tõrge süsteemis. See on peegel, mis näitab, kuidas me tegelikult valime.