• Eesti energeetikavaldkond vajab lähikümnendil tuhandeid uusi töötajaid, kuid neid napib. Probleem ei piirdu aga sellega, et noori tuleb tehnikaerialadele õppima liiga vähe. 

OSKA energeetikauuring, Tallinna tehnikaülikooli kogemus ja tööandjate seisukohad näitavad, et suur osa tudengitest alustatud õpinguid ei lõpeta. Kõrgharidussüsteemi ja tööturu ootused ei liigu samas tempos. Suurim probleem ei ole see, et õpinguid alustab vähe noori, vaid tõsiasi, et paljud neist ei jõua lõpuni.

Energeetikavaldkonna tööjõupuudusest rääkides kipub tähelepanu koonduma sellele, kui palju noori inseneeria- või tehnikaerialadel õppima asub. See on oluline, kuid mitte ainus küsimus.

OSKA energeetikavaldkonna uuringujuhi Katrin Pihli sõnul on valdkonna suurim mure kvalifitseeritud tööjõu puudus, mis kasvab korraga kahest suunast. Ühelt poolt lisanduvad elektrifitseerimise ja automatiseerimise tõttu uued töökohad, teiselt poolt tuleb asendada tööturult vanuse tõttu lahkujaid.

“Suurim probleem pole sisseastujate vähesus, vaid suur hulk katkestajaid.

Katrin Pihl

2024. aastal töötas energeetika valdkonna põhikutsealadel ligi 11 000 inimest. OSKA prognoosi järgi kasvab see arv 2035. aastaks 13 000-ni. See tähendab, et valdkonda on vaja umbes 2000 inimest uute töökohtade täitmiseks ning veel ligikaudu 3000 vanuse tõttu lahkujate asendamiseks. 

Pihli sõnul on energeetika töötajaskond Eesti keskmisest vanem. Kui 2024. aastal oli Eestis hõivatute seas 55-aastaseid ja vanemaid keskmiselt 25%, siis energeetika põhikutsealadel oli nende osakaal 30%. Kõige kriitilisem on olukord operaatoritega, kellest ligi 40% on vähemalt 55-aastased. See tähendab, et tööjõupuudus ei ole üksnes tulevikurisk, vaid töötajaid tuleb asendada juba lähiaastatel.

Samas ei ole Pihli hinnangul peamine probleem see, et inimesed massiliselt energeetikast teistesse valdkondadesse lahkuksid. Ühelgi põhikutsealal ei ületa aastane voolavus kümmet protsenti. Küll aga ei tule piisavalt peale uusi lõpetajaid ning energeetika või elektriala haridusega inimesed leiavad töö muudeski inseneri- ja tehnoloogiaametites.

Suurim kadu tekib õpingute ajal

Pihli sõnul ei ole peamine probleem sisseastujate vähesus, vaid õpingud katkestanute suur arv. Inseneriõpe, sealhulgas energeetikainseneri õpe, on nõudlik ning osa õppijaid katkestab edasijõudmatuse tõttu. Teine põhjus on tööturu tugev tõmme: kuna insenere on palju vaja, võtavad tööandjad hea meelega tööle ka neid, kel õpingud alles pooleli. Hea palk ja võimalus teadmisi kohe rakendada on õppijale ahvatlev, kuid sageli venitab õpinguid või viib nende katkestamiseni.

„Võimalus omandatud teadmisi tööelus rakendada on küll hea, kuid sageli jäävad õpingud seetõttu venima või katkevad üldse,“ märgib Pihl. Tema sõnul tähendab õppekava mittetäielik läbimine, et omandamata jääb tervikkvalifikatsioon, mis võib tulevikus mõjutada inseneritöö kvaliteeti.

Tallinna tehnikaülikooli Inseneriakadeemia arendusjuht Triin Ploompuu kinnitab, et sisseastujaid on viimastel aastatel lõpuks varasemast rohkem, kuid mure on inseneeriaõpingutes püsimisega. TalTechis õpib 2025/2026. õppeaastal 9929 tudengit, neist 3823 inseneriteaduskonnas. Nominaalajaga lõpetab inseneriteaduskonnas veidi alla poole tudengitest. Näiteks integreeritud õppes, kus õppetöö kestab viis aastat, on lõpetamise tulemuslikkus umbes 45%.

“TalTech vajab tööandjatega selgemaid kokkuleppeid, et hariduskraadi omandamine on prioriteet.

Triin Ploompuu

Selle kõrval tuleb arvestada, et ligikaudu 80% inseneeriaüliõpilastest töötab. Bakalaureuseõppes võivad töökohad olla juhuslikku laadi, et teenida elatist või lisaraha. Magistriõppes ollakse Ploompuu sõnul juba enamasti seotud erialase tööga. See tekitab ülikoolis ja tööandjate seas küsimuse, kuidas teha nii, et töö ei hakkaks kraadi omandamist segama.

Ploompuu sõnul vajab TalTech tööandjatega selgemaid kokkuleppeid, et hariduskraadi omandamine oleks prioriteet. Erialane töö annab kogemuse. Probleem tekib siis, kui töö muutub nii domineerivaks, et õpingud venivad või jäävad lõpetamata.

Katkestamise põhjused on mitmekesised. TalTechi andmetel on 24% katkestamistest seotud edasijõudmatusega ning 21% juhtudel ei ilmu tudeng enam õppetööle. Ploompuu hinnangul võib katkestamine olla seotud töö- ja pereelu ning õpingute ühitamise keerukusega, eriala sobimatuse ja majandusliku kitsikusega. Varjatud teemana nimetab ta ka eesti keelt teise keelena kõnelevate tudengite kehva keeleoskust, millest ei piisa alati kõrghariduse omandamiseks. See tähendab, et suur osa õppijaid ei jõua kvalifikatsioonini, mida tööturg vajab.

Õppe sisu peab muutuma koos tööeluga

Eesti elektritööde ettevõtjate liidu tegevjuht ja juhatuse liige Kaarel Jänes näeb probleemi veel laiemalt. Tema hinnangul lahkneb haridus ja tööturg kõige selgemalt seal, kus õppekavasid ja koolitusmahte kujundatakse süsteemi mugavuse ja harjumuse, mitte tööturu tegelike vajaduste järgi.

“Õppekavad ei liigu tööturu vajadustega samas tempos.

Kaarel Jänes

Jänese sõnul räägitakse küll kaasamisest, kuid koostöö tööandjatega jääb sageli pinnapealseks. Näitena toob ta elektritööde ettevõtete kogemuse kutsehariduse elektrivaldkonna riikliku ühisõppekava loomisel: ettevõtted andsid selleks teavet, kuid suures osas seda ei arvestatud. Tema hinnangul on see märk laiemast probleemist: tööandjaid küll kuulatakse, kuid õppe sisu muutmiseks liiga vähe. 

Elektrivaldkonnas toimuvad samal ajal kiired muutused. Uuendatakse elektrivõrke, rajatakse uusi energiatootmis- ja salvestuslahendusi, transpordis kasvab elektrifitseerimine. See kõik tähendab uusi vajalikke pädevusi. Kui õpe muutub aeglasemalt kui tööelu, jõuab lõpetanu tööturule teadmistega, mis ei pruugi vastata ettevõtete vajadustele.

„Kui lõpetanu tuleb tööturule teadmistega, mis ei vasta töömaailma vajadustele, siis ei ole süsteem oma eesmärki täitnud,“ ütleb Jänes. Tema sõnul ei ole elektrivaldkonna probleem ainult inimeste nappus, vaid ka oskuste kvaliteet. Kutseandjana näeb liit mõtlemapanevat statistikat: ligi kolmandik kutsekoolilõpetajatest kukub kutseeksamil läbi.

Jänese hinnangul on OSKA raportid vajalikud, kuid nendest üksi ei piisa. Uuringud on aastaid tööjõupuudust näidanud, ent nendele järeldustele ei ole midagi järgnenud. Näiteks nimetab ta suurima ja tulevikus süveneva puudujäägina elektrikuid ja automaatikuid, kes peaksid tulema kutseharidusest. Seal on tema sõnul probleem nii ebapiisav vastuvõtt kui ka õppe sisu.

Miks süsteem ei reageeri? Jänese vastus on otsekohene: see nõuab ebamugavaid muudatusi, eestvedavat juhtimist ja hariduspoliitilist tahet. Niisama ei juhtu midagi. Palju lihtsam on jätkata vanaviisi. Jänese hinnangul peegeldub katkestamine lõpuks ka tööturul oskuste puudujäägina.

Ei vastuta ainult kool

Jänes rõhutab, et vastutust ei ole õiglane panna koolide või õpetajate õlgadele. Kool saab teha seda, milleks talle antakse võimalused ja vahendid ning esitatakse tellimus. Küsimus on tema hinnangul poliitilistes prioriteetides: kui tähtsaks peetakse haridust ja järelkasvu Eesti tuleviku seisukohalt. 

See haakub Pihli ja Ploompuu vastustega. Pihl osutab, et kõrghariduses võiks kaaluda praeguse tulemusrahastuse mõju. Kui ülikoolide riiklik rahastus sõltub muu hulgas nominaalajaga lõpetamisest, võib nominaalaja senisest paindlikum käsitus motiveerida kõrgkoole tegelema nende õppijatega, kellel on potentsiaal õpingud lõpetada, kuid kes vajavad selleks rohkem aega.

Ploompuu toob üldhariduse poolelt välja teemad, millest on kaua räägitud, kuid kus on vaja lõpuks otsuseid. Millal kaotatakse kitsa matemaatika eksam? Millal hakatakse reaalainete õpetajate palku diferentseerima? Millal muutuvad karjäärinõustamine ja -õpe sidusamaks tööturu vajadustega? Need küsimused osutavad, et inseneride järelkasv ei alga ülikooli vastuvõtul, vaid palju varem.

Pihli sõnul ulatuvad energeetika tööjõunappuse juured üldharidusse: reaalainete õpetajate puudusesse, õpilaste vähesesse huvisse reaalainete vastu ning ka kitsa ja laia matemaatika eristamisse gümnaasiumis. Tema hinnangul vajab üldharidus rohkem praktilist ja huvipakkuvat MATIK-õpet ning analüüsi, kas kitsa ja laia matemaatika eristamine praegusel kujul toetab piisavalt inseneride järelkasvu.

Kui midagi ei muutu, muutub probleemi lahendamine kulukamaks

Jänese hinnangul tähendaks muutusteta jätkamine Eesti majandusele kasinamat kasvu ja suuremat sõltuvust välisest tööjõust või teenustest. Energeetika, tööstus, ehitus ja taristu sõltuvad kompetentsetest inimestest. Kui neid napib, venivad investeeringud, hinnad kasvavad kiiremini kui teistes piirkondades ja Eesti konkurentsivõime väheneb.

Kitsamas vaates tähendab ebapiisav pädevus energeetikas ka ohte eludele ja otseseid kulusid tööde ümbertegemiseks. Jänes toob näiteks päikeseenergia buumi, kus turule tuli lahendusi, mida tegid ettevõtjad, kes ei olnud selleks piisavalt pädevad. Tagajärjed ilmnesid hiljem: paneelid ei pea ilmastikumõjudele vastu, tekivad tulekahjud ja muud probleemid.

Samas ei näe Jänes olukorda lootusetuna. Tema sõnul huvi tehnikaalade vastu kasvab ja ettevõtted soovivad panustada. Küsimus on selles, kas poliitikud ja haridusvaldkonna eestvedajad leiavad tahte teha tööandjatega sisulist koostööd.

Pihl rõhutab, et tulevikus kitsast erialaoskusest ei piisa. Energeetikas kasvab vajadus laiapõhjalise ettevalmistusega inseneride ja oskustöötajate järele, kes suudavad liikuda erialade vahel, mõista eri energialiike ja teha andmepõhiseid otsuseid.

Süsteem ei toimi ainult turuloogika järgi

Sarnast pilti kirjeldab haridusvaldkonda investeeriva Skaala tegevjuht Kristina Siimar. Ta toob näiteks hiljutise külastuse Skeletoni tehasesse Leipzigis, kus töötavad materjalitehnoloogid ja tootmisliini juhid, kelle tasemel spetsialiste on Eestis väga vähe, kui üldse.

“Inseneri ettevalmistus on üle 12-aastane konveier.

Kristina Siimar

„Kui tahame, et uusi materjale ja tehnoloogiaid arendavat tootmist oleks tulevikus ka Eestis, peame tehniliste spetsialistide ja juhtide pakkumisse rohkem investeerima,“ lausub ta.

Siimari hinnangul on tegemist pikaajalise probleemiga, mille juured ulatuvad haridustee algusesse. „Inseneri ettevalmistus on üle 12-aastane konveier: põhikool, gümnaasium, kõrgkool,“ märgib ta, lisades, et kui matemaatikaõpe jääb juba varases etapis lünklikuks, ei suuda süsteem hiljem inseneeria vajadusi täita – sõltumata sellest, kui palju raha kõrgharidusse suunatakse.

Siimari sõnul on kõrvalt hinnata alati lihtsam kui süsteemis muutust teha. „Aga küsimus on, mis on peamine takistus koolivõrgu reformi läbiviimisel või rahastusmudelite korrigeerimisel,“ lausub ta. 

Siimar ütleb, et palju on toodud välja segadust kohustuste, vastutuse ja ressursside jaotamisel riigi ja KOV-i vahel, hariduse liigset seotust regionaalpoliitikaga ja puudulikku haridusökonoomikat. „Kõigi nimetatud teemade kohta on arvukalt uuringuid ja ettepanekuid tehtud,“ nendib ta. „Aga otsustamine ja ellurakendamise kiirus on hea näide laissez-faire-juhtimisstiilist (põhimõte, mille kohaselt riik ei peaks majandusellu sekkuma – toim). Ehk peaksime alustama sellest, kuidas me mõtestame autonoomiat – peaksime kasutama seda võimaluse ja valmisolekuna kiiremini kohaneda, mitte kilbina muutuste eest.“

Siimari sõnul ehitatakse haridusvõimekust 5–10 aastat ette ja keegi ei oska praegu täpselt öelda, milliseid erialasid kümne aasta pärast vajatakse. „Küll aga saame anda noortele tugeva pinnase, millelt eriala valida: loodusteaduste ja reaalainete kvaliteetne baasharidus, probleemilahendamis- ja koostööoskus ning enesejuhtimise võimekus. Selle pinnase loomine on meie haridussüsteemi ülesanne – turg seda ei loo, aga võib pikemas perspektiivis valusalt kätte maksta,“ selgitab ta.

Rohkematest õppekohtadest ei pruugi piisata

“Peame koolitama senisest rohkem tippspetsialiste.

Kristina Kallas

Riigi tasandil nähakse samas ühe lahendusena eelkõige õppekohtade arvu suurendamist. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase sõnul tuleb Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks koolitada senisest rohkem kõrgharidusega tippspetsialiste, eriti tehnoloogia ja tootmise vallas ning hariduses ja tervishoius.

Ministeeriumi arvestuse järgi tuleb aastatel 2027–2030 luua kõrghariduse esimesel astmel üle 11 000 ning magistriõppes umbes 3500 täiendava õppekoha. Lisaraha on kokku vaja 146 miljonit eurot.

See plaan seostub otseselt OSKA uuringu järeldustega, kuid ei lahenda automaatselt kõiki kitsaskohti. Kui probleem oleks ainult selles, et õppekohti on liiga vähe, oleks vastus lihtne: kohti on vaja juurde. Pihli ja TalTechi vastustest joonistub aga välja, et sama oluline on see, kas õppijad jõuavad oma õpingutega lõpuni, kas need on tööga ühitatavad ja kas omandatav kvalifikatsioon vastab tööelus vajaminevale.

---

Huvi tehnoloogia vastu kaob sageli põhikooli lõpus 

Haapsalus tegutseva huvikooli ja innovatsioonikeskuse Innokas õpetaja Jaanika Hamburgi kogemus näitab, et huvi ei pea ootama põhikooli või gümnaasiumini. „Isegi viieaastased õpilased võivad väga hästi teada, mida ja miks nad tahavad ehitada, leiutada ja edasi arendada,“ ütleb ta. 

“Isegi viieaastased õpilased võivad olla väga teadlikud.

Jaanika Hamburg

Õpetaja Indrek Karo sõnul sünnib huvi sageli lihtsast hetkest: siis, kui lapsel tekib eduelamus ja „mingi asi hakkab tööle“. Just selline kogemus annab noorele tunde, et tehnoloogia ei ole midagi kauget, vaid ta suudab seda ise mõjutada.

Samas ei püsi huvi iseenesest. Kooliajal lisanduvad teised huvialad, kasvab õpikoormus ja tähelepanu hajub. Hamburgi sõnul on eriti oluline hoida huvi siis, kui laps liigub algkoolist edasi. Karo sõnul kaotab tehnoloogia oma köitvuse sageli põhikooli lõpuks, sest tekivad teised huvid ja aega jääb vähemaks. „Murdepunkt on 8.–9. klassis – gümnaasiumis on noor tavaliselt juba oma teed läinud,“ ütleb ta.

Hamburg toob esile ka vanemate rolli. Sageli on lapse tulevikku lihtsam seostada tuntumate valdkondadega: pigem näiteks spordi kui inseneeria või robootikaga. Kui vanem ei tunne tehnoloogiavaldkonda, on tal keeruline ka last selles toetada. Nii võib noor loobuda tehnoloogiavaldkonnast mitte huvi puudumise, vaid vähese nähtavuse ja toe tõttu.

“Murdepunkt on 8.–9. klassis.

Indrek Karo

Hamburgi sõnul saavad tublid õpetajad üldhariduskoolis huvi äratada, kuid huvikoolis on võimalik teemaga põhjalikumalt tegeleda. Seetõttu võiksid üldharidus- ja huvikoolid tema hinnangul teha senisest rohkem koostööd.

Karo sõnul on osal õpetajatest vajalikud oskused, kuid suur töökoormus ei võimalda alati lisategevusi. Takistuseks saavad aeg, motivatsioon ja vahel ka juhtkonna hoiak. Kui õpetaja peab pidevalt rabelema, võib motivatsioon uusi algatusi vedada kaduda. Tehnoloogiahuvi arendamist ei saa jätta ainult üksiku entusiasti õlule.

Kõige rohkem käivitavad noori tegevused, kus nad saavad ise midagi teha ja tulemus on kohe näha. Hamburgi sõnul kõnetavad õpilasi valdkonnad, kus saab tegutseda koos sõpradega ja mille praktilisusest saavad noored aru. Karo võtab selle kokku piltlikult: noor tahab saada näpu õliseks ehk teadmisi kasutada ja mõista, miks ja kuidas asjad töötavad.

Päris töökeskkonna nägemine aitab noorel mõista, mida inseneeria tähendab. Innokase juhataja ja õpetaja Angela Leppik meenutab noorte käiku Tartumaale Tiksoja puidutööstusse, kus õpilased nägid tootmise planeerimist, programmeerimist ja tootmist. Robootika, programmeerimise ja 3D-modelleerimise õppijatele oli oluline näha, kus nende õppeainet tööelus kasutatakse.

“Õpetaja roll on aidata seoseid luua.

Angela Leppik

Õpetajate hinnangul on suur võit, kui õpilane näeb, et eri tundides õpitavad teadmised ei ole eraldi saared, vaid saavad tööelus kokku. Tehases töötavad kõrvuti programmeerijad, insenerid ja liinitöötajad. See aitab mõista, et tehnoloogia ei tähenda ainult üht kitsast ametit, vaid koostööd ja teadmiste ühendamist.

Selliseid kogemusi ei saa aga jätta juhuse hooleks. Karo sõnul on süsteemne tugi väga oluline, sest õpetaja ei jaksa üksi lõputult ja võib tunda, et võitleb tuuleveskitega. Praeguse süsteemi üheks nõrkuseks peab ta tõsiasja, et üldhariduskoolid ja huvikoolid ei ole omavahel piisavalt seotud. Õppekavad saaks tema hinnangul teineteist täiendama panna.

Õpetajate sõnul kuulatakse koolis töötavate inimeste ettepanekuid liiga vähe, eriti koolidest kõrgemal tasandil. Kuigi üldharidus- ja huvikoolid on varasemast tihedamalt seotud, võiks seda teha laiemalt ja teadlikumalt. Kui midagi muuta, siis alustaksid nad just sellest, et õpetajate kogemust võetaks otsustamisel rohkem arvesse.

---

Noori tuleb IT- ja inseneriteaduste erialadele suunata

• Inseneride ja IT-spetsialistide puudus ei paista enam ammu silma ainult töökuulutustes. See avaldub venivates taristuprojektides, edasi lükatud arendustes ning selles, kui kalliks läheb iga uus lahendus, milleks vajalikku pädevust napib. Samuti mõjutab see riigi konkurentsivõimet ja suurendab sõltuvust välismaistest teenusepakkujatest. 

Liina Kanter, Haridus- ja noorteameti haridusuuenduste juht

Haridus- ja noorteameti tellitud 2025. aasta inseneeriahariduse populaarsuse uuring näitab, et 13–23-aastastest noortest on inseneriametist teadlik vaid 38%. 43% pigem ei tea, mida insener teeb, ning 13% ei ole selle ametiga üldse kursis. See tähendab, et üle poole noortest ei oska inseneriametit oma tulevikuvalikutes kaaludagi.

Samas peab 61% noori inseneeriat väga või pigem huvitavaks valdkonnaks, aga tüdrukute seas on poistega võrreldes huvitatuid vähem. See vastuolu viitab, et huvi ja teadmine ei pruugi kokku langeda. 

Uuringust selgub, et noorte huvi kasvataks enim võimalus valdkonda ise kogeda, näha, mida insenerid päriselt teevad, ning tutvuda loova ja põneva, mitte ainult tehnilise inseneeriaga. Tüdrukutele on eriti tähtis päriseluline kogemus, valdkonna loov avamine ning arusaam töö- ja eraelu tasakaalust. 

Valdkonda, mida on oma silmaga nähtud ja oma käega puudutatud, on palju lihtsam tõsiselt kaaluda. Sellised kogemused aitavad tuua inseneeria abstraktsest kujutlusest pärisellu.

Kui soovime olukorda muuta, tuleb tegutseda mitmel tasandil. Vaja on varast kokkupuudet, mis jõuab nooreni enne stereotüüpide kinnistumist. Praktilised kogemused näitavad, mida tehnoloogia ja inseneeria päriselt tähendavad. Samuti tuleb pöörata eraldi tähelepanu tüdrukutele, kelle puhul ei pruugi üldisest pakkumisest piisata. Tuleb teadlikult toetada nende nähtavust, enesekindlust ja samastumisvõimalusi.

Oluline on ka sidus teekond, kus huvi ei jää üksikuks kogemuseks, vaid saab kasvada õppimiseks ja teadlikuks erialavalikuks.