• Isegi kui lapsed ja täiskasvanud on digiohtudest teadlikud, et tähenda see veel, et nad oskavad internetis turvaliselt käituda. Võimalikke olukordi tasub ette mõelda ja neid „läbi mängida“. Kuidas lapsi ja ka endid kiiresti muutuva digimaailma ohtude eest kaitsta ning millised võiksid olla praeguste nutilaste lapsed, arutlevad intervjuus Tartu ülikooli meediauuringute ekspert Inger Klesment ning politsei- ja piirivalveameti ennetustöö koordinaator Gerli Grünberg.

Digimaailma ohtudest on omajagu räägitud ja sellest üht-teist ka teatakse, kuid mulle näib, et tegemist on valdkonnaga, kus ohud jooksevad digivahendite kasutajatel ehk meil kõigil eest ära. Kurikaelad muutuvad järjest nutikamaks ja täiskasvanutelgi on raske kõiki ohtusid mõista. Kust alustada seda „ohtudest teadlik olemise teekonda“?

Gerli Grünberg: Digiohtude mõistmise teekond ei alga konkreetsete ohtude õppimisest, vaid arusaamast, et riske ei saa vältida, vaid neid tuleb õppida ära tundma ja nendega toime tulema. See tähendab vähem keelde ja rohkem oskusi, vähem hirmu ja rohkem teadlikku tegutsemist. 

Oluline on mõista, et tehnoloogia ise ei ole ohtlik – riskid tekivad sellest, kuidas inimesed digikeskkondi kasutavad. Kurikaelad kasutavad seda teadmist ära. Kuna keskkond muutub kiiresti, ei piisa pelgalt teadmistest konkreetsete ohtude kohta. Uuringud näitavad, et teadmine ei tähenda igal juhul turvalist käitumist, mistõttu on oluline ohtusid läbi arutada, olukordi ette mõelda ja neid justkui läbi mängida. Digipädevuse kujundamine vajab pidevat tähelepanu.

Inger Klesment: Lastega digiohtudest rääkides toimib hästi neile igapäevaelust tuttavate olukordade, reeglitega mänguliste tegevuste ja põnevate lugude kaudu seoste loomine. Alles eelmisel nädalal käisin 5–7-aastaste lasteaialastega võõrastega internetis suhtlemisest rääkimas. Tuletasime meelde, mida teha, kui võõras täiskasvanu neile näiteks mänguväljakul läheneb ja küsib nime või elukohta. Kõik lapsed teadsid, et sellisel juhul tuleb võõraga rääkimise asemel minna ruttu selle täiskasvanu juurde, kellega ta mänguväljakule tuli. Olgu selleks ema, isa, õpetaja või keegi muu. Sealt edasi saab paralleele tõmmata internetimaailmaga, kus laps ei näe, kas temaga räägib täiskasvanu või laps. Seal on täpselt sama reegel: kui võõras küsib lapselt mingeid andmeid, näiteks nime, aadressi, pilti või videot, tuleb sellest usaldusväärsele täiskasvanule rääkida.

Seesugune pidev võrdlus aitab lastel abstraktsetest ohtudest aru saada ja kujutada ette olukordi, mida nad pole veel ise läbi elanudki. Väikestele lastele on sõnum sama nii füüsilises kui ka internetimaailmas: tunne ohtlik olukord ära ja räägi sellest usaldusväärsele täiskasvanule.

Paljud lapsed saavad lasteaia lõpus ja koolimineku eel esimese nutiseadme, suvevaheajal veedavad lapsed tavalisest rohkem aega omapäi, paljudel kaaslaseks nutiseadmed. Millised peaksid olema need turvalised piirid, mille vanem lapsele seab? 

Gerli Grünberg: Turvalised piirid ei tähenda ainult ajalisi või tehnilisi piiranguid, vaid ennekõike kokkuleppeid ja oskusi, mis aitavad lapsel digikeskkonnas iseseisvalt toime tulla. Eriti koolimineku eel, kui laps saab rohkem vabadust, peaksid piirid käima käsikäes selgituste ja usaldusliku suhtega.

Oluline on, et laps teaks, mida teha ebamugavates või segadust tekitavates olukordades, näiteks kui keegi kirjutab midagi pahatahtlikku, küsib isiklikke andmeid või jagab midagi häirivat. Sama tähtis on kokkulepe, et laps võib alati tulla rääkima, ilma et kardaks karistust või seadme äravõtmist.

---

---

Vanemad võiksid kokku leppida mõned selged põhimõtted: kellega ja kus suheldakse, millist infot ei jagata, kuidas käitutakse, kui midagi tundub vale, ning millal ja kus seadet kasutatakse. Need ei peaks olema ainult keelud, vaid selgeks räägitud kokkulepped, mida laps mõistab. Vanema roll ei ole ainult piire seada, vaid ka pidevalt juhendada ja tunda huvi lapse digielu vastu. Kõige turvalisem piir ei ole mitte tehniline, vaid see, et laps ei jää (digi)murega üksi.

Inger Klesment: Arusaadavalt ei saa lapsevanemad kogu suve laste nutikasutusel silma peal hoida, sest nad peavad samal ajal ise tööd tegema. Soovitan koolieelikute kogu internetikasutuse viia suurele ekraanile, näiteks telerisse, kus vanematel on lapse tegemistel silm peal. Tänapäeval saab teleris teha lastele oma kasutajakonto, kust soovitan kõik üleliigse kustutada ja jätta alles näiteks Lasteekraan, Õhtujutt, Jupiter ja tellitud rakendus, kus on ka lastenurk. Need on turvalised „liivakastid“, kus laps saab ise puldiga valida, sattudes ainult kontrollitud sisule. 

Väikeste ekraanide puhul võiks lapsele valikuvabaduse pakkumiseks ja enda südamerahuks seadistada lapse digivahend selliselt, et uute rakenduste allalaadimiseks peab vanem selle üle vaatama ja turvakoodiga kinnitama. Samuti tasub lapse seadmesse laadida ainult selliseid mänge ja keskkondi, mille lapsevanem vähemalt korra ka ise avab ja uurib, mida see sisaldab. 

Usun, et enamik vanemaid ei lubaks lastel Robloxi mängida, kui nad sealsetesse mängudesse süveneksid. Paljud vanemad ei tea, et kahjuks sisaldavad ka lastele suunatud rakendused väga palju häirivat sisu, sh näiteks YouTube Kids. Seepärast rakenduste vanusepiirangutele lootma jääda ei saa, vaid ise peab veenduma, et mäng või suhtlusrakendus sobib lapse arengutasemele.

Kantar Emori 2024. aasta uuringu järgi on pooled 12–17-aastastest lastest ja noortest puutunud kokku seksuaalse sisuga sõnumite või piltidega ning iga kuues noor on kogenud internetis seksuaalset väärkohtlemist. Need numbrid on suured, kuidas neid näitajaid allapoole tuua?

Gerli Grünberg: Need numbrid on tõesti suured, aga teadusuuringud näitavad üsna selgelt, et selliseid näitajaid ei saa vähendada ühe meetmega. Ei piisa ainult teadlikkuse tõstmisest ega ainult piirangutest, vaja on läheneda terviklikult. 

Pelgalt info jagamine ei muuda käitumist. Uuringud näitavad, et kuigi teadlikkus võib kasvada, ei pruugi riskikäitumine selle tulemusel väheneda. See tähendab, et ennetus peab keskenduma praktilistele oskustele: kuidas ära tunda manipulatsiooni, surveolukordi ja mida vajadusel konkreetselt teha.

Teiseks on väga oluline rääkida lastega üldiselt suhetest, piiridest ja nõusolekust, mitte ainult ohtudest internetis. Suur osa juhtumitest ei ole seotud võõrastega, vaid tuttavate või eakaaslastega ning risk tekib sageli suhtluse ja läheduse otsimisest.

Kolmandaks on võtmeroll vanematel ja teistel täiskasvanutel. Paljud vanemad tunnevad, et teavad digikeskkonnast vähem kui lapsed, mistõttu nad ei pruugi osata last piisavalt toetada. Ennetustöö peab hõlmama ka vanemate, mitte ainult laste õpetamist.

Ja neljandaks, me ei saa seda vastutust panna ainult lapse või pere õlgadele. Uuringud näitavad, et probleem kasvab koos tehnoloogia arenguga ja platvormidel on siin väga suur roll. See tähendab, et vaja on süsteemseid lahendusi: paremat järelevalvet, kiiremat reageerimist ja keskkondi, mis on vaikimisi turvalised.

Millisel tasemel on teie hinnangul õpetajate teadmised digimaailma ohtudest ja ka seksuaalvägivallast?

Gerli Grünberg: Õpetajate teadmised on üsna ebaühtlase tasemega. On väga teadlikke ja motiveeritud õpetajaid, kes on nende teemadega kursis, aga leidub ka neid, kes tunnevad end ebakindlalt, eriti kiiresti muutuvas digikeskkonnas ja keerukates teemades nagu seksuaalne väärkohtlemine.

Oluline on mõista, et see ei ole niivõrd üksikute õpetajate probleem, vaid küsimus on süsteemis. Digiohud ja nendega seotud riskikäitumine muutuvad kiiresti ja õpetajad ei pruugi olla saanud piisavalt ajakohast koolitust või tuge, et nende teemadega tegeleda. Lisaks ei ole paljusid õpetajaid valmistatud nende põhikoolituses piisavalt ette ei digiturvalisuse ega ka seksuaalvägivalla ennetuse käsitlemiseks. Nad peavad need teadmised omandama töö käigus, sageli omal algatusel.

Samas näitavad uuringud, et õpetajate roll on väga oluline, sest just nemad on sageli need täiskasvanud, kelle poole laps pöördub või kelle kaudu teema esmakordselt teadlikult avatakse. Seetõttu on väga oluline, et õpetajaid sel teemal järjepidevalt koolitataks ega korraldataks vaid ühekordseid infopäevi. Küsimus ei ole selles, kas õpetajad „teavad piisavalt“, vaid selles, kuidas neid paremini toetada, et nad saaksid neid teemasid enesekindlalt ja turvaliselt käsitleda.

Koolieelsete lasteasutuste õppekavas on kirjas, et lapsed peavad olema lasteaia lõpuks saavutanud teatud digipädevuse. Kui palju ja kuidas on lasteaiaõpetajad selle teemaga seni tegelnud? 

Inger Klesment: Õppekava muudatus jõustus alles käesoleva õppeaasta septembrist, mistõttu tõenäoliselt pole kõik lasteaiad jõudnud veel läbi mõelda, kuidas digipädevusi arendada. Seni on lasteaedades vastavalt võimalustele hangitud robootikavahendeid ja nutiekraane, mida õppetöös jõudumööda kasutatakse. Lisaks pakutakse lastele võimalust osaleda digipädevusi arendavates huviringides.

Nii nagu koolis, sõltub igapäevases õppetöös digipädevuste arendamine õpetaja enda motivatsioonist, oskustest ja sellest, kui palju on tal aega. Varasemalt puudus tänapäevane digipädevusi arendav ekraanivaba õppevahend, mis käsitleks laste jaoks aktuaalseid teemasid, kuid PPA juhtimisel on loodud komplekt „Suur digiseiklus“. See on nüüdseks koolieelikute õpetamiseks lasteaedadesse saadetud ja loodame väga, et see lihtsustab õppetööd ja ka koostöö tegemist kodudega.

Kuidas mõjub lastele ja noortele nende elust ja ajast järjest suuremat tükki hammustav sotsiaalmeedia? 

Gerli Grünberg: Sotsiaalmeedia iseenesest ei ole probleem, kuid see võimendab nii võimalusi kui ka riske. Määravaks saab, milliste oskuste ja toega laps neisse keskkondadesse läheb.

Positiivse poole pealt pakuvad sotsiaalmeediavõrgustikud lastele võimalusi suhelda, ennast väljendada ja kogeda kuuluvustunnet. Eriti oluline võib see olla neile, kes oma vahetus keskkonnas ei leia piisavalt tuge või sarnaste huvidega kaaslasi. 

Samas on seal ka riskid: kokkupuude sobimatu sisuga, surve välimusele või käitumisele, küberkiusamine ning kontaktid, mis võivad muutuda manipuleerivaks või ärakasutavaks. Uuringud näitavad, et seda on kogenud paljud lapsed, need juhtumid pole erandlikud. Oluline on aga, et mõju ei tulene ainult keskkonnast, vaid sellest, kuidas laps sellega toime tuleb. Sama platvorm võib ühele lapsele olla toetav ja arendav, teisele aga tekitada stressi või riske.

Mitmed riigid on otsustanud üsna jõuliselt sekkuda ja alla 16-aastastele sotsiaalmeedia keelata. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

Gerli Grünberg: On täiesti arusaadav, miks riigid selliseid samme astuvad: muretsetakse laste vaimse tervise, turvalisuse ja digikeskkonna mõjude pärast. Samas ei ole põhjust arvata, et pelgalt keeld lahendab probleemi. Esiteks on suur küsimus rakendatavuses – ka platvormid ise on viidanud, et vanust on usaldusväärselt keeruline tuvastada on ning lapsed leiavad sageli viise piirangutest mööda minna.

Teiseks võib juhtuda, et tekitame näilise turvatunde. Kui keskendume ainult keelamisele, võib jääda tagaplaanile see, mis on määrava tähtsusega: laste oskused, teadlikkus ja toimetulek digikeskkonnas. Nende oskusteta ei kao riskid kuhugi, vaid võivad liikuda teise, vähem reguleeritud keskkonda.

---

---

Sellised keelud võivad olla üks osa lahendusest, aga ei saa olla ainus lahendus. Kui me ei arenda paralleelselt laste digipädevust ja täiskasvanute võimekust neid toetada, siis me probleemi ei lahenda, vaid lükkame seda edasi või muudame selle vähem nähtavaks. Lapsed peavad teadma, kuidas valida, kellega suhelda, kuidas hinnata sisu, mil moel reageerida ebameeldivatele olukordadele ja millal abi küsida

Inger Klesment: Lisaks teeb keelamine ja näiline mittekasutamine ennetustöö tegemise veelgi keerulisemaks, sest me ei tea, millisel platvormil lapsed samade või veel hullemate ohtudega kokku puutuvad. Õpetajad ega lapsevanemad ei tea, kuidas sealsed algoritmid töötavad, milline sisu tundmatute platvormide kaudu lasteni jõuab ning kas ja kuidas seda sisu modereeritakse. Praegu laialt tuntud sotsiaalmeediaplatvormide toimimise loogikat me tunneme ja saame lapsi teadlikumalt harida. Väikese riigina tasub meil suurematega seljad kokku panna, et neid samu platvorme vähemalt Euroopas survestada laste õigustega rohkem arvestama.

Milliseks ennustate selles küsimuses tulevikku? Millised oskused, keelud, lubamised võiksid kehtida nt aastal 2050, mil on sirgumas praeguste nutilaste lapsed?

Gerli Grünberg: Mis puudutab internetis laste seksuaalse väärkohtlemise riski tulevikus, siis ei ole küsimus ainult selles, kas oht 2050. aastal püsib, vaid pigem selles, kuidas see kuju muudab. 

Tõenäoliselt probleem ei vähene ning selle vorm, levikukanalid ja vastumeetmed muutuvad oluliselt. Keskseks muutuseks saab tehisintellekti ja süvavõltsingute laialdane kasutamine, mis tähendab, et lisanduda võib ka sünteetiline seksuaalse väärkohtlemise sisu, kus reaalseid lapsi ei pruugi olla, kuid mis põhjustab siiski psühholoogilist ja ühiskondlikku kahju. See nihutab fookuse üha enam ka digitaalse sisu päritolu ja autentsuse kontrollile, mitte ainult otsesele ohvrite kaitsele.

Tõenäoliselt muutuvad ka ennetussüsteemid märksa automatiseeritumaks, nii et platvormidelt hakatakse ootama reaalajas riskikäitumise tuvastamist ja sekkumist, mitte üksnes tagantjärele reageerimist. See omakorda toob kaasa keerukad tehnoloogilised lahendused, aga ka teravama arutelu privaatsuse ja jälgimise piiride üle. Hariduse ja oskuste tasandil ei tähenda digipädevus enam pelgalt turvalist kasutamist, vaid ka psüühilist ja sotsiaalset vastupanuvõimet. Lastel ja noortel tuleb õppida digisuhete piire mõistma ja kehtestama, manipuleerimist ja grooming’ut (lapse seksuaalne ahvatlemine – toim) ära tundma, ilma häbita abi küsima ja juhtumitest teatama ning omandada kriitiline meediakirjaoskus ka tehisintellekti loodud sisu puhul.

Samal ajal võib muutuda regulatsioonide raamistik, kus standardiks saavad rangem ja ühtsem vanuse tuvastamine digitaalses keskkonnas koos privaatsust arvestavate lahendustega. Samuti luuakse laste kasutatavates platvormides vaikimisi maksimaalsed turvaseaded, tehisintellektil põhinevat sisu modereeritakse koos suurema läbipaistvuse kohustusega ning tehakse õiguskaitses senisest tihedamat rahvusvahelist koostööd, kuna probleem ei tunne riigipiire.

Inger Klesment: Praegused ja tulevased lapsevanemad tulevad täiesti erinevast lapsepõlvest, mis tähendab, et neil on uutmoodi kogemused ja ettekujutus sellest, mida nad peavad vajalikuks oma lastele õpetada. Ei saa välistada, et praegused lapsed tunnevad täiskasvanuks saades ekraaniväsimust ja püüavad oma lapsi kasvatada rohkem analooglahendusi kasutades ja ekraanivabalt. Samas on selleks ajaks kindlasti ka peresid, kus on AI-põhised füüsilised koduabilised ning õppimist, päeva planeerimist ja üldist elukorraldust toetavad AI-rakendused juba lapse beebieast saadik. 

Praeguses väga kiiresti muutuvas maailmas on seda kõike keeruline ennustada, ent tõenäoliselt on võtmeküsimus, kuidas AI meie kõigi elu mõjutama hakkab. Sellel tasub silma peal hoida ja lapsi tulevikuks võimalikult hästi ette valmistada.