• Maikuu esimese soojalaineni jääb veel 24 tundi ja rõske ilm võtab sõrmeotsad külmetama, kui Mustamäe reaalgümnaasiumi viiendikud Tammsaare tee majade vahel ennastunustavalt märgade pappkastidega müttavad. Järelevaatajail tuleb ülemeelikumaid korralegi kutsuda, et nad kastekannudest üksteist läbimärjaks ei pritsiks. Kui esmapilgul võib jääda mulje, et siin leiab aset kaootiline vastuaktsioon „Teeme ära“ kampaaniale, siis tegelikult on eesmärk õilis: juba õige pea võivad kõik soovijaid lõõgastuda toidusalus, suvel sealt ehk mõne marjagi suhu pista.

„Praegu puhastame pappkaste ja seejärel kastame need üle, muidu ei saa taimed kasvada ja surevad. Pärast istutame siia taimed ja sellest saab mõne kuu pärast juurviljaaed,“ teab viienda klassi poiss Saša, kes on alguses küll valmis eesti keeles kõnelema, kuid kui õhin temast võitu saab, läheb üle vene keelele. „See on kõigi jaoks väga huvitav!“ Lapsed ei salgagi, et pappkastidega toimetamine ja müramine on neile hoopis enam meeltmööda kui klassiruumis istumine. Saša ja tema klassikaaslased elavad tulevasele toidusalule väga lähedal ning lubavad, et hakkavad oma rohelistel hoolealustel iga päev silma peal hoidma.

Eelmisel päeval on samas talgutega algust teinud Arte gümnaasiumi teise klassi lapsed. „Praegu tundub see kõik veel nagu prügimägi, aga õhtuks on areng silmaga näha. Siia kulub meeletu kogus pappi – seda tuleb panna kolm kihti,“ ütleb Balti uuringute instituudi juhatuse liige Maarja Käger, kelle kaasjuhtimise all talgulised toimetavad. Peamist vastutust toidusalu kerkimise eest kannab Eesti maaülikool.

Toidusalu (inglise keeles Food Forest – toim) on rahvusvaheline projekt, mille käigus rajatakse toidusalud kahte väga erinevasse keskkonda: Tallinnasse ja Hispaania põhjaosas Navarras asuvasse külasse nimega Artajona. Et looduslikud tingimused ja kogukondlik toimimine on neis kahes paigas sootuks erinevad, on erinevad ka õppetunnid ja lõpptulemus, milleni kulub mõistagi veel aega.

„Siin oli varem kasutuseta ala, millest inimesed pigem kiiresti läbi käisid. Mida värvilisem on keskkond, mida rohkem on seal kõrgeid taimi, seda tõenäolisem on, et lähed välja ja teed pikema ringi. Teevad ka kõik tädikesed, kes siin ümberringi elavad,“ selgitab Käger. „Taimed, mis siia tulevad, on niisugused, et neid saab süüa või kasutada käsitööks. Enamik taimi, kui neid õigesti kasutada, turgutavad ka tervist. Kui inimesed lähevad metsa, suvilasse või maale vanaema juurde, võiksid nad siit mõtteid saada.“

Juba on maha pandud maapirni, küüslauku ning mitmesuguseid juurikaid. Sügisel tehtud analüüsid kinnitasid, et muld on väga hea. Taimede juurde paigaldatakse ka selgitavad sildid. „Et inimesed võiksid lugeda, kuidas neid kasutada ja kus nad kasvada tahavad,“ täpsustab Käger, kelle sõnul on toidusalu ideaalne koht, kus õuesõppetunde pidada.

Esimene õuesõppetund, ehkki veel mitteametlik, parasjagu toimubki ning laste käsutuses on papp, multš, kastekannud ja biosüsi. „Me ei kaeva, vaid paneme papi muru peale, nii ei riku me mulla elustikku ja hoiame selle niiskust. Et murujuurikaid ära ei peaks võtma, tuleb siia kolm kihti pappi – see on piisav, et umbrohi läbi ei hakkaks tikkuma. Käime kullipilguga üle, et ühtegi auku ei jääks, sest kui töö on ebakvaliteetselt tehtud, tähendab see, et taimi peab hakkama meeletult hooldama. See kõik on täisteadus,“ räägib Käger.

Paigaldatav papp peab kindlasti olema märg, muidu on oht, et see röövib endale taimedele kuuluva vee. Tõsi, märjal papil on ka teisi kasutusvõimalusi – nii mõnigi pappkast rändab uljas meeleolus lastele korraks pähe, et kaaslastele nalja teha.

Talguliste huviorbiidis on ka hapnikuvaeses keskkonnas puidu põletamisest tekkinud biosüsi, mis on säilitanud puidu struktuuri ja kiud ning imeb vee ja mulla mikroorganismid suurepäraselt endasse. Et see taimede arvelt ei juhtuks, tuleb biosütt laadida. „Ideaalis võiks selle viia metsa, kus on kõik mikroorganismid olemas. Kui see hiljem taimede juurde panna, tulevad metsa head kooslused taimedele appi, et nad ise hakkama saaksid,“ kõneleb Käger. Et biosöe metsas hoidmine on ajakulukas – laadimine võib võtta lausa aasta –, minnakse kiiremat teed: söele pannakse peale ämbritäis nõgeseid ning lastakse paar nädalat käärida. Seejärel lähebki see taimedele heldeks naabriks. „Kui peale pissida, saab biosüsi nädalaga valmis, aga ma arvan, et täna jätame selle ära, sest tahame sütt veel näidata ja katsuda,“ muigab Käger. Niisiis kogub süsi veel mõnda aega hoopis vihma ja putukaid, mida hiljem taimedele kinkida.

Uus mullakiht valmib lagunenud lehtedest, mida on kogutud ümbritsevate korteriühistute kottidest, ent juurde tuli niisugust materjali tuua kaugemaltki. Esimesed elanikud, ussikesed ja putukad, on hakanud värske mullakihi vastu huvi tundma. Nende kohalolu tähendab samas, et oodata on ka linde. Taimede peale on omakorda asetatud puuoksad, vältimaks võimalust, et ümberkaudsed koerad tulevase söögimaterjali täis pissiksid. See oli juba kokkulepete faasis üks kohalike elanike peamistest muredest.

Kas kasemahl kõlbab tõesti juua?

Maarja Kägeri sõnul on toidusalud ja toidujulgeolek lähedalt seotud: „Seda, mis on praegu inimeste toidulaual, on väga vähe. Kartul, porgand, võib-olla kapsas … lapsed ei taha sedagi. Vanaemad meil Eestis veel teavad, mida kõike looduses süüa võib: ka näiteks naati või nõgest.“ Toidusalu pakub naati lahkelt, esimesed ja kõige kasulikumad lehekesed aprilli lõpus juba rohetavad. Ka söödavad kuslapuud on oma nina välja pistnud. Kui kohalikel inimestel on huvi, võivad nad peenardesse head-paremat juurde istutada, kuid selle eest, et olukord käest ära ei läheks, vastutab Mustamäe linnaosavalitsus.

Et lapsed loodust kõigi meeltega tunnetaksid, said nad kevadel osa ka kase- ja vahtramahla degusteerimisest. „Rääkisime, kuidas kevad saabub, kuidas puutüves tekib osmoos, rõhk mahla üles surub ja pungad tekivad,“ meenutab Eesti maaülikooli maastikuarhitektuuri õppejõud Gloria Niin, kes spetsiaalselt maaülikooli linnakust ja oma koduhoovist mahla kogus. „Lapsi oli eri vanuses, esimesest kaheksanda klassini. Oli põnev näha, kuidas degusteerimine nii palju emotsioone tekitas. Mõned natuke kartsid, sest polnud varem proovinud, teiste jaoks oli see huvitav uus asi. Nuusutasime, proovisime. Alguses kasemahla maitstes hüüti küll, et oh, see maitseb nagu vesi, sellel pole mingit maitset. Vahtramahl on jällegi palju suhkrusem. Viimati prooviti õrnalt hapendatud vahtramahla. Kui hääletasime, siis selgus, et enim maitses neile ikkagi kõige neutraalsem kasemahl.“ 

Ta leiab, et eri meelte kaudu õppimine võiks koolides rohkem levinud olla: „Minna kohale, katsuda, nuusutada ja maitsta. Lihtsalt ekraanil vaatamine, kuidas kasemahl tekib, ei ole päris see.“ Lisaks õpetas ta lastele, kuidas on sündinud kuude nimed – mahlakuu või näljakuu –, viidates ühtlasi, et vanasti olidki kase- või vahtramahl esimesed kevadised maiustused, kuna komme veel ei tuntud. 

Laste koolitamisega tehti algust juba sügisel, kui toidusalu kontseptsiooni nii lasteaedadele kui koolidele tutvustati. „Oleme nendega rääkinud sellestki, kuidas teemat õppekavade, uurimistööde ja loovtöödega siduda. Siia tekivad ka täiendavad liikumisvõimalused,“ nimetab Maarja Käger. „Kui õpilased siia tulevad, siis kõigepealt selgitamegi, mida ja mismoodi me seda kõike teeme, millele tähelepanu pöörata.“

„Vaata, laps, selle õunapuu istutasin mina!“

Permakultuuri arendamiseks keset Mustamäed võeti arvesse kohalike soove ja ettepanekuid: et neil oleks tulevikus mõnus keset oaasi istuda, põõsast marju noppida või maast õunu korjata. Igale rohelisele saarekesele ehk istutusalale on kavandatud mõni puu, mille ümber ökosüsteemi ehitama hakatakse. Istutusalasid on kokku 11. „Kirsipuu, mahoonia, õunapuu, alõtša, toompihlakas. Lisaks väiksemad: arooniad, astelpajud, läätspuud, kuslapuud,“ loetleb Käger. „Taimede valikul on arvestatud, et nad toovad mullast lämmastikku ülespoole, aitavad niiskust hoida, toimetavad sümbioosis. Vastasel juhul poleks see enam hooldusvaba. Puud-põõsad on eri kõrgusega, mis tähendab, et esindatud on kõik rinded.“ Oodata on ka lilli, sest paljude õied või lehed on söögiks tarvitatavad, lisaks meelitavad need ligi mesilasi.

Et kevad jäi pikalt venima, võtab veel aega, et tänavu istutatud taimed vohama hakkaksid. Täieliku lopsakuseni jõuab toidusalu kümne aasta pärast. Esimesi tulemusi saab imetleda tunduvalt varem, juba sel suvel, ent 15 meetri kõrgust, ohtralt vilju kandvat ning, mis peamine: oma istutatud õunapuud saavad tänased viiendikud kunagi näidata ilmselt oma lastele.

Põnevust lisab toidusalu rajamisele tõsiasi, et tegemist on kogukonna projektiga – alles selle käigus selgub, millega kohalikud inimesed on valmis panustama. Rahvarohkes keskkonnas varitseb alati ka oht, et mõni vandaal teiste hoole ja armastusega tehtud töö maatasa lammutab. „Me loodame, et kui inimesed on ise millegi rajamisele käe külge pannud, siis hoolivad nad sellest rohkem,“ on Maarja Käger siiski lootusrikas. 

---

Mis on toidusalu?

Toidusalu on aed, mis on kujundatud matkima looduslikku metsa ning samal ajal toitu tootma. Selles on mitu taimede rinnet – suured puud, viljapuud, põõsad, maitsetaimed, pinnakattetaimed ja juurviljad –, mis kõik toetavad üksteist. Mõned taimed annavad toitu, teised meelitavad tolmeldajaid ning osa parandab mullaviljakust.

Toidusalu vajab vähe hoolt, sest see järgib looduse enda kasvamise ja lagunemise tsükleid. Seda ei ole vaja igal aastal kaevata ega palju väetada. Linnas pakuvad toidusalud värsket ja kohalikku toitu, parandavad õhukvaliteeti ning vähendavad kuumust ja üleujutusi, luues inimestele tervislikuma ja mugavama mikrokliima.

Lisaks on toidusalud rohealad puhkamiseks, mängimiseks ja suhtlemiseks, mis toetab vaimset heaolu. Seal saab õppida tundma taimi, ökoloogiat ja kestlikku toidutootmist, tugevdades kogukonnatunnet ja sidet loodusega. Allikas: tallinn.ee