• Viimasel ajal alaealiste toime pandud jõhkrad vägivallakuriteod ja sotsiaalmeedias üha enam maad võttev misogüünia muudavad paljud murelikuks. Lapsed kasvavad sageli üles kodus, kus nad näevad pealt või kogevad lähisuhtevägivalda, ning kannavad neid mustreid sageli edasi oma esimestesse paarisuhetesse. Noored ämmaemandad ja arstitudengid käivad koolides, püüdmaks selliseid juhtumeid ennetada ning abistada nii ohvreid kui ka jõhkrutsejaid, kes oma tegude põhjustest ja tagajärgedest sageli aru ei saa.

President Kaljulaidi fondi teisele ja kolmandale kooliastmele mõeldud projekti „Terved ja turvalised suhted“ juhi Britta Hunt-Šperova sõnul pani end kahe nädalaga kirja lausa 146 kooli, ehkki esialgne plaan oli koolitusega jõuda sajani. „See näitab, et probleem väga-väga suur – me võime rääkida koguni lähisuhtevägivalla pandeemiast. Kui täiskasvanud kannatavad, tähendab see, et lapsed kannatavad samuti – ka siis, kui neid ennast ei lööda, aga nad vanemate katkisi lähisuhteid pealt näevad. Lisaks on esile kerkinud küberkiusamine ja misogüünia,“ sedastas ta.

Tal on hea meel, et loengute vastu on huvi tundnud mitte ainult suuremate linnade koolid, vaid ka arvestatav hulk väiksemate kohtade haridusasutusi: „Kirjutatakse igalt poolt. Ka lektorite meeskond on kokku pandud arvestusega, et suudaksime katta koolitustega kogu Eesti,“ ütles ta.

“Tihtipeale joonistub välja, et nendel, kes on naiste vastu häälekad või halvasti meelestatud, pole kodus turvalisi lähisuhteid.

Britta Hunt-Šperova

Vägivald ei hõlma üksnes rusikatega kallale tungimist, seega võetakse loengutes vaatluse alla ka soostereotüübid, kohtinguvägivald ja nõusoleku andmine või keeldumine. Kuidas öelda ei, kui mõni lähenemiskatse tundub vastuvõetamatu? Räägitakse sellest, mis on tunne-pole-tegu-põhimõte ja õpetatakse, kust saavad noored ja lapsed abi.

„Lihtsustatult öeldes: lähisuhtevägivald toimub nende vahel, kes elavad omavahel koos või on juba lahku läinud, kuid kohtinguvägivalla puhul võivad suhted kesta vaid ühe õhtu. Oluline on nüanss, mida me oma loengutes välja toome ja milles meie lektorid noori võimestavad: kui tunne hoiatab, et miski on valesti, peab iseennast ja sisetunnet usaldama või siis julgelt nõu või abi küsima, selgitas Hunt-Šperova, toonitades et lastekaitseseadus kohustab igaüht abivajavast lapsest teatama.

Ta tõi näite kohtingutel käivast neiust ja noormehest: „Noormees saadab tüdrukule kogu aeg sõnumeid „Kus sa oled?, „Kellega sa oled?“, keelab, pisendab, alavääristab, ütleb, et tüdruk on kole, ei saa hakkama, keelab tal sõpradega suhelda. See kõik on vaimne vägivald. Kontrollida ja manipuleerida on lihtne ka eemalt. Edasi järgnevad seksuaalvägivalla momendid, millekski vastuvõetamatuks sundimine – sealt tuleb meie loengutes tugevalt sisse nõusoleku teema, et „ei“ tähendab ikkagi ei ja et vaikimine pole tingimata nõusolek. See hõlmab ka õigust ümber mõelda: kui aja edenedes tundub, et ma millegagi nõus ei ole, peab minu keeldumist aktsepteerima.“ 

Igal projektis osaleval koolil on esialgu võimalik välja valida üks teise või kolmanda kooliastme klass, kus vägivallaga seotud teemasid käsitletakse nelja 45-minutilise koolivälise tunni vältel. Õpilased saavad anda tagasisidet. „Kui varem on sarnaseid koolitusi pakutud, pole õpetajad pigem klassis olnudki. Kui endal on vägivallakogemus, on teinekord võõraga lihtsam rääkida,“ märkis projektijuht. Lisaks jagatakse teavet, kuhu konkreetsete juhtumite korral abi saamiseks pöörduda. Sotsiaalkindlustusameti lasteabi.ee veebilehekülg ja telefon 11 6111, kus on võimalik jääda anonüümseks. Möödunud aastal kasvas pöördujate arv lausa 14,5 protsenti – seda suuresti just õpetajate pöördumiste arvelt.

„Kuigi teemad on inimeseõpetuse ainekavades kenasti sees, jõutakse seal tihtipeale rääkida vaid seksuaaltervise ennetavast poolest, aga vägivallaga seotud keeruliste küsimustega ei pruugi õpetajad alati hakkama saada,“ arutles projektijuht. „Ei saagi oodata, et õpetaja kõigega toime tuleb, ent kui ta teab, kuhu ise pöörduda või laps suunata, on see juba väga hea algus.“

Turvalise kodu mõiste on muutunud

„Eks vägivald eelistab ikka pimedust ja kinniseid uksi. Kui me sellest ei räägi, ei tähenda see, et seda ei oleks,“ lausus programmis lektorina osalev ämmaemand Kadri Madar. „Kahjuks on meie turvalise kodu mõiste tänapäeval petlik. Kui veel mõni aeg tagasi oli turvaline kodu see, kus keegi ei löönud kedagi ja inimesed suhtlesid sõbralikult, siis tänapäeval on järjest rohkem kodusid, kus lihtsalt ei suhelda. Õhtud veedetakse ekraani taga ja vanematel puudub tihti igasugune huvi, millist sisu nende lapsed jälgivad. Ma arvan, et on oluline, et me noori ei sildistaks, sellepärast ei tegele me programmis ka konkreetsete inimeste konkreetsete juhtumitega.“

“Vägivallateemalisel loengul on auditooriumis tihti vaikus, aga see pole tavaline vaikus, vaid pigem paus, mis kannab.

Kadri Madar

Politsei saab igal aastal umbes 10 000 teadet lähisuhtevägivalla kohta, neist kolmandik puudutab otseselt lapsi. „See on jäämäe tipp,“ tõdes Hunt-Šperova. „Sellisest perest lastel kannatavad vaimne tervis ja õppimisvõime. Kõik on omavahel seotud. Vägivallal on omapära mõjutada rohkemaid inimesi kui need, kes vägivallas konkreetselt osalevad või kannatavad – oma mõju on sellel ka kogukondadele.“

Kadri Madar nentis, et vägivalla temaatika ei ole tänapäeva noortele tõepoolest kaugeltki võõras. „Probleem on selles, et noored puutuvad vägivallaga kokku vormides, mida nad ei mõista ja milles nad ei oska teadlikult valida. Meie projektis on olulisel kohal just teadlikkus ja piiride seadmine. Et lapsed ja noored teemat mõistaksid, tuleb nendega sellest rääkida neile eakohases ja arusaadavas keeles,“ selgitas ta. „Lektoritena oleme oma koolitusel saanud erilise väljaõppe ka selleks, et märgata lapsi ja noori, kes ehk vajavad abi, aga pole seda senini saanud. Noorteni jõuab tänapäeval väga palju informatsiooni ja ükski suundumus ei näita, et see infosurve väheneks. On oluline, et lapsed ja noored suudaksid valida teadlikult ja turvaliselt.“ Ämmaemandast lektori hinnangul on programmi kõige suurem eelis, et lapsed ja noored saavad selle käigus mitte ainult infot, vaid omandavad ka tööriistad ja teadmised.

„Eriti lapsed ja noored, kes on peres suhtevägivalla pealtnägijad ja -kuuljad, peavad harjutama tervislikke suhtlemisoskusi: kuidas rahuneda, end konfliktiolukorras kehtestada, mitte käituda alistuvalt või agressiivselt,“ tõi ta näite. „Jõhkra käitumise tagamaad jäävad peredes, kus keegi süstemaatiliselt vägivalda kasutab, lahti seletamata. Laps aga vajab seletust – mis juhtus, miks keegi käitus agressiivselt, kuidas edaspidi sellest hoiduda? Võimalus harjutada suhtlemisoskusi koolitundides pakub eriti tuge just perevägivalla mõjus elanud lastele. Ilma taolise võimaluseta võetakse päritolupere käitumismustrid omaks ja ring saab täis – vägivald sünnitab vägivalda.“

Ta rõhutas, et tegelikult vajavad turvatunnet ja turvalist keskkonda nii ohver kui ka ründaja: „Ohver selleks, et mõista, mis temaga on juhtunud, ja sellega toime tulla, vägivaldselt käituv inimene aga tunnistamaks ja mõistmaks oma tegu. Mis ta selleni viis ja mida ta vajab, et sellist tegu mitte korrata?“ Programmis ei lahenda lektorid konkreetseid probleeme, aga oskavad suunata noori kohta, kust saab abi, ja annavad mõlemale poolele tööriistu, mis võiks aidata olukordi edaspidi turvaliselt lahendada ja – mis kõige olulisem – turvalistelt täiskasvanutelt abi ja tuge otsida.

Tervise arengu instituudi 2021. aastal tehtud noorte seksuaaltervise uuringus uuriti esmakordselt seksuaalkasvatuse teemade käsitlemist koolides. Ilmnes, et paljusid teemasid koolis käsitletakse, kuid ainult umbes kolmandikus koolidest on põhjalik ja laia teemaringiga seksuaalharidus. Umbes kolmandikus puudutatakse peamiselt murdeea muutusi ning ehk mõnda teemat veel. Kolmandikus koolides seksuaalharidust ei anta või tehakse seda juhuslikult. Seksuaal- ja lähisuhtevägivalla teemat oli 18 protsendi seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilaste hinnangul käsitletud põhjalikult, mõningal määral tehakse seda 35 protsendi vastanute meelest. 

„Seega pole pilt kole, aga nende teemade käsitlemine peaks jõudma siiski kõikide õpilasteni ja see ei peaks sõltuma näiteks sellest, millises koolis sa õpid,“ leidis projekti juhendmaterjalide koostamisel kaasa löönud Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku naistearst ja kaasprofessor Kai Part. „Kui räägin Tartu ülikooli üliõpilastega, on nad suhtevägivalla ja nõusolekukultuuri teemal märkimisväärselt teadlikud ja nõudlikud, kuid peab arvestama, et puutun kokku peamiselt meditsiinivaldkonna üliõpilastega ja kaks kolmandikku nendest on naised.“

Kui noormehed tahaksid neiud kööki kupatada

Kadri Madar möönis, et kahjuks näitavad suundumused, et suhtumine naistesse ja naiste alavääristamine kasvab. „Misogüünia on tõepoolest teema ka Eestis ja see on üks põhjustest, miks projekt on nii oluline,“ tunnistas ta. „On oluline mõista, et lapsed ja noored ei pruugi aru saada, mis neid mõjutab ja mis on selle tulemus. Paljud jälgivaid midagi või kedagi, sest see on moes, mõistmata selle tegelikku sisu. Ühiskonnana on meil aga kohustus reageerida, et tagada kõigi turvalisus,“ rääkis ta.

“Kohati tundub, et pealetungiva misogüüniaga on võimatu võidelda, aga kui me midagi ei tee, siis oleme ette alla andnud.

Kai Part

Britta Hunt-Šperova nimetas noormeeste hulgas üha laiemat kandepinda leidvaid uskumusi: „Mees peab olema tugev, tooma koju raha, naise koht on köögis, mehed ei nuta. Kõik sellised tõed on manosfääri tõttu võimendatud ning see suurendab lõhet poiste ja tüdrukute vahel, sest viimased sellist suhtumist ei väärtusta.“

Mida noorematele lastele ja noortele lähisuhtevägivalla juurpõhjuseks olevaid soostereotüüpe ja vägivalda soosivaid macho-kultuuri ilminguid teadvustada ning vaidlustada, seda tõenäolisem on dr Pardi sõnul, et lapsed võtavad omaks rahumeelsed ja võrdõiguslikud hoiakud ja juhinduvad neist ka oma käitumises. „Kui õnnestub klassitundides algatada avatud ja sisuline arutelu, siis võib oma suureks üllatuseks teada saada, et klassi tüdrukud ja ka hulk poisse on seda meelt, et poisidki võivad oma muret, nõrkusi ja haiget saamist välja näidata ning et kodutöid võiks võrdselt jaotada, nii et keegi ei väsiks,“ tõi ta näite. „Mis puudutab lähisuhtevägivalla ennetust, siis arutleme tunnis nõusolekukultuuri üle. Harjutame nii teises kui kolmandas kooliastmes piire kehtestama ja teiste piire austama. Nii saadakse aru, et teistega peab arvestama. Ka keeldumist tuleb rahulikult austada ning sõnade, kehakeele ja näoilmega saab märku anda, mis sulle sobib ja mida ei pea suhtes tegema.“

Koolitajate hulgas on esialgu suur naiste ülekaal. Kas see võib tekitada olukorra, kus vägivallatemaatika tundub manosfäärist mõjutatud noormeeste jaoks justkui eitede värk, millest nemad end häirida laskma ei peaks?

Dr Part ütles end uskuvat, et mitte niivõrd lektorite sugu, kuivõrd asjatundlikkus on sel puhul määrava tähtsusega. „Nihke hoiakutes kutsub esile mitte niivõrd see, mida lektor ütleb, vaid arutelu, mis klassiruumis tekib. Lektor on käivitaja ja võimaldaja ning nii-öelda tagurpidi pööratud klassiruumi efekt on olulisem. Kohati tundub, et pealetungiva misogüüniaga on võimatu võidelda, aga kui me midagi ei tee, siis olemegi ette alla andnud. Meessoost lektorid, kes tahavad sel teemal kaasa lüüa, võiksid president Kaljulaidi fondiga ühendust võtta – kui õnnestub saada projektile jätkuv rahatoetus, siis kaasame uusi lektoreid hea meelega,“ lubas ta.

President Kaljulaidi fond on Kadri Madara sõnul tervete ja turvaliste suhete projektiga astunud olulise sammu. „Kuigi valdav osa meie lektoritest on naissoost, on meil ka meeslektoreid. Kindlasti kohtame me lektoritena ka väga kitsa vaatega noori, aga ühelegi noorele ei tohi käega lüüa, olgu ta siis nii ebamugav kui tahes. Programmi käigus ei loo ma lektorina endale illusiooni, et suudan kõiki ümber kasvatada, aga ma annan noortele võimaluse areneda. Ma õpetan neid keeruliste olukordadega toime tulema,“ kinnitas ämmaemand.

Süüdi pole üksnes virtuaalmaailm

Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma suure suhtevägivalla levimusega. Eestis oli pannud naiste suhtes kehalise vägivalla toime kõige sagedamini pereliige (58%) – see on palju rohkem kui EL-is keskmiselt (30%). Eestis langevad naised vägivalla ohvriks kõige sagedamini kodus (64%) – EL-is keskmiselt 35%. Samal ajal on Eestis viimatisest füüsilise vägivalla intsidendist politseisse teatamise tase (13%) Euroopa madalaim (EL-is keskmiselt 30%).

„Kui siia liita veel teadmine, et lapsed matkivad sageli ümbritsevas keskkonnas nähtut-kuuldut ning et abstraktse mõtlemise võime, sealhulgas põhjuse-tagajärje seose mõistmine alles areneb, siis ei ole vaja palju mõelda, miks noored vägivaldselt käituvad. Tuleb ise tõsiselt peeglisse vaadata. Ainuüksi sotsiaalmeediat ja virtuaalmaailma eeskujusid süüdistada ei saa,“ nentis dr Part.

Britta Hunt-Šperova lisas, et loengu järel on igasugune arutelu teretulnud ja arvamuste erinevusest ei lasta end häirida. „Tihtipeale joonistubki välja, et nendel, kes on naiste vastu häälekad või halvasti meelestatud, pole kodus turvalisi lähisuhteid. Inimlikult on arusaadav, et ebaturvalisest olukorrast on üks või teine küll teadlik, kuid ei teavita politseid või ohvriabi. See julgus tuleb kusagilt leida ja siin saab just kool aidata. Haridusvaldkonnal on väga suur potentsiaal ning sekkuda saavad ka tervishoid ja meditsiin. Siit ka vastus, miks meie koolitajate hulgas on just meditsiiniinimesed,“ toonitas ta.

Dr Pardi sõnul ainult teadlikkusest ei piisa, vaja on ka oskusi – eelkõige suhtlemisoskusi ja hoiakut, et inimesed, sealhulgas eri soost inimesed, on võrdväärsed ja austusväärsed ning kellegi suhtes ei tohi vaimset, füüsilist ega seksuaalset väärkohtlemist toime panna. „Vägivaldselt käitumine ei toeta ka käituja enda tervislikku arengut. Unistan, et suhtevägivalla temaatika ei oleks ainult inimeseõpetuse õpetaja või mõne klassiõpetaja mure, vaid et kõik koolis töötavad täiskasvanud võtaksid olukorda ja teemat tõsiselt, vaataksid ka enda soostereotüüpidele ja vägivalda soosivatele hoiakutele ja käitumisele otsa ning et kool oleks koht, kus õpitaks terveid ja turvalisi inimsuhteid. Kui ei unista, siis pole võimalik ka eesmärke seada ja nende poole liikuda,“ lausus ta.

Kadri Madar lisas, et kooli ja õpetajate ülesanne on muuta kool kõigi õpilaste jaoks turvaliseks: „Ma mõistan, et maadelnud päev otsa mõne keerulise õpilasega, on õpetajal raske leida endas jõudu tegeleda ka tema vanematega, aga kahjuks tuleb seda teha. Õpetaja peaks tööle asudes otsustama olla lastele, noortele ja nende vanematele olemas.“ 

Kooli roll ei ole tema sõnul õpetada ainult õpikutarkust. Tänapäeval on väga palju toetavaid projekte, millega koolielu paremaks muuta. Tervete ja turvaliste suhete programm on ainult üks näide mitmest. „Ma arvan, et üks põhjus, miks ma neid loenguid annan, on tunne, mis ma sellest saan. Vägivallateemalisel loengul on auditooriumis tihti vaikus, aga see pole tavaline vaikus, vaid pigem paus, mis kannab,“ sõnas ta.

Projekt „Terved ja turvalised suhted“ kestab esialgu 2027. aasta märtsini. „Loodan, et meie koolides käimine julgustab ehk ka õpetajaid, et noortega on võimalik sellistel teemadel turvaliselt rääkida,“ lausus Britta Hunt-Šperova.