• Väikelapse aju vajab eelkõige päriselu suhtlust – pilkkontakti, häält, liikumist ja ühistegevust. Alla kaheaastastel lastel ei peaks üldse ekraaniaega olema, ütleb logopeed Mare Laidra. 

Mis on teie arvates peamised põhjused, miks hakkavad lapsed hiljem rääkima kui veel aastaid tagasi? 

Eestis puudub seni usaldusväärne riiklik statistika hiliskõnelejate osakaalu muutuse kohta aja jooksul, kuid süsteemi koormus kõneleb iseenda eest. Rahvusvahelised teadusuuringud kinnitavad selgelt: kõnehilistus on kasvav probleem, eriti alates COVID-19 pandeemiast. Kõnehilistuse taga ei ole tavaliselt ühtainsat põhjust, vaid mitme teguri koosmõju.

Esiteks keskkonnategurid. Üha suurem osa laste päevast möödub ekraani ees. Passiivne ekraanivaatamine ei paku lapsele võimalust aktiivselt suhelda, mis on kõne arengu seisukohalt hädavajalik. Maailma terviseorganisatsiooni soovituste kohaselt ei peaks alla kaheaastastel lastel ekraaniaega olema ning 2–4-aastastel võiks see piirduda kuni ühe tunniga päevas. Eesti logopeedide ühing on koostöös tervise arengu instituudiga loonud „Nutitarkuse“ materjalid, mis aitavad lapsevanematel ja õpetajatel mõista digivahendite mõju lapse arengule. Nendes juhistes rõhutatakse, et väikelapse aju vajab eelkõige päriselu suhtlust: pilkkontakti, häält, liikumist ja ühistegevust. Ekraaniaeg ei peaks asendama suhtlust, liikumist ega und.

Teiseks, meditsiinilised tegurid. Meditsiini edu paradoks on, et suudame päästa lapsi, keda varem poleks päästa saanud, aga nende areng vajab seejärel palju rohkem tuge. Enneaegsus ei tähenda automaatselt kõneprobleemi, aga risk on oluliselt suurem. Samuti diagnoositakse tänapäeval paremini autismispektri häireid, millega kaasneb sageli kõnehilistus.

Kolmandaks, teadlikkuse kasv. Osa juhtudest on seotud sellega, et vanemad ja spetsialistid märkavad muresid varem ning suunavad lapsi hindamisele kiiremini. See on positiivne areng, kuid suurendab ka tugisüsteemide koormust.

Oluline on rõhutada, et hilisem kõne algus ei tähenda alati püsivat probleemi. Osa lapsi jõuab arengus eakaaslastele järele, kuid varajane märkamine on väga oluline.

Kuivõrd puutute oma töös nende probleemidega kokku? Kas täheldate muutusi aastate lõikes?

Jah, muutus on selgelt tajutav. Kõnehilistusega lapsi oli ka kümme aastat tagasi, kuid toona jõudsid nad logopeedi juurde harvem ja enamasti hilisemas vanuses. Praegu pöördutakse abi saamiseks oluliselt sagedamini ning sageli juba varases eas. See viitab vanemate teadlikkuse kasvule, kuid samal ajal tähendab ka suuremat koormust tugisüsteemile ja pikemaid ootejärjekordi.

Kuidas neid lapsi aitate? Ja kas on lootus, et ka kõnetutest lastest kõnelejad saavad?

Logopeediline töö lähtub lapse arengutasemest. Esmalt keskendume suhtlussoovi toetamisele, seejärel sõnavara laiendamisele ja kõne kasutamisele suhtluses. Vajadusel kasutame alternatiiv- ja augmentatiivkommunikatsiooni (AAC) vahendeid, näiteks pildikaarte või viipeid. Need ei takista kõne arengut, vaid aitavad lapsel end väljendada ning toetavad kõne kujunemist.

Kõnetutest lastest võivad saada kõnelejad, eriti kui abi on varajane ja järjepidev. Oluline on teada, et perekond on logopeedi kõige olulisem koostööpartner. Tund nädalas logopeediga ei asenda igapäevast harjutamist kodus.

Kas iga hiliskõneleja vajab kohe logopeedi abi?

Mitte tingimata kohe, kuid hindamine on alati õigustatud. Oluline on eristada kahte rühma: lapsi, kelle kõne areneb küll teiste omast aeglasemalt, kuid kelle üldine areng on eakohane – nn hiliskõnelejad (late talkers) –, ning lapsi, kelle kõne hilistumine võib viidata laiemale arengulisele toevajadusele.

“Ekraaniaeg ei peaks asendama suhtlust, liikumist ega und.

Varajane hindamine on alati kasulik – see kas kinnitab, et lapse areng on eakohane, või aitab vajadusel õigel ajal tuge pakkuda.

Mida soovitate vanematele ja lasteaiaõpetajaile?

Vanematele tasub meelde tuletada, et kõne ei arene iseenesest — see vajab inimest, kes räägib, kuulab ja vastab. Kirjeldage lapsele igapäevategevusi, lugege ette juba imikueast, laulge. Vastake lapse suhtluskatsetele ka siis, kui need on veel žestid või häälitsused — nii õpib laps kõige tähtsamat: et suhtlemine toimib ja on oodatud. Andke lapsele vastamiseks aega, ärge kiirustage ja rääkige lapse eest. 

Ka lasteaiarühmas on oluline luua teadlik kõnekeskkond: väiksemad vestlusringid, ühine lugemine, laulud ja mängud, kus laps kuuleb selget kõnet ja saab ise sõna võtta. Pöörake tähelepanu taustamürale: pidevalt mängiv raadio, teler või muu taustahelide allikas võib tunduda kahjutu, kuid see teeb lastele selge kõne kuulmise raskeks ning vähendab nende soovi ja võimalust ise rääkida. Laps vajab kuulamiseks ja kõnelemiseks rahulikku selget helikeskkonda.

Kui laps ei räägi või tema kõne on raskesti mõistetav, tasub sellest vanematega rahulikult rääkida ja vajadusel soovitada logopeedi poole pöörduda.

---

KOMMENTAARID

Iga hiliskõnelejaga tuleb tegelda

Anna Maria Ülviste, Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi logopeedia nooremteadur

Uuringud näitavad, et kõne arengu hilistust esineb 10–20%-l lastest, kuid see sõltub palju sellest, keda ja kuidas on uuritud. Näiteks on hiliskõnelejaid enam enneaegsete laste seas ning üheks oluliseks riskifaktoriks peetakse ka perede madalamat sotsiaalmajanduslikku staatust. Väga olulist rolli lapse kõne arengus mängib vanema ja lapse suhtluse kvaliteet. COVID-19 pandeemia kindlasti mõjutas imikute ja väikelaste keelelist ja sotsiaalset arengut, kuid selle mõju ulatus ei ole veel täiesti selge ning uuringute tulemused on kohati vastuolulised. 

Logopeedide vaatevälja jõuab kõne arengu hilistusega lapsi aina enam kindlasti ka seetõttu, et teadlikkus on tõusnud ja mõistetakse, et ootame ja vaatame lähenemine tänapäeval enam ei päde. Õnneks kuuleb aina vähem selliseid tarkuseteri nagu „küll hakkab rääkima, kui midagi öelda on“ või „ ah, ta on ju poiss“. 

Iga hiliskõneleja vajab sekkumist. Miks? Logopeed saab varases eas riskitegureid või nende puudumist arvesse võttes hinnata probleemi raskusastet, kuid ta ei saa ütelda, kas kõne arengu hilistus möödub või kujuneb sellest püsiv kommunikatsioonipuue. Näiteks kui kaheaastasel lapsel on raskusi nii enda väljendamise kui ka teiste kõne mõistmisega, siis need raskused suure tõenäosusega ei möödu ja tegemist võib olla tulevase arengulise keelepuudega lapsega. Kui aga lapsel on raskused ainult enda väljendamisel ning ta mõistab kõnet pigem hästi, siis on suurem võimalus, et kõne arengu hilistus möödub, kuid ka siis jääb võimalus, et tegemist on püsiva probleemiga. Seega sekkumisega kindlasti oodata ei maksa – kõige mõistlikum on jälgida lapse arengut dünaamikas, st hinnata, sekkuda ja siis jälle hinnata. Õnneks jõuab enamik hiliskõnelejatest ühel hetkel oma arengus eakaaslastele järele, kuid varane sekkumine tuleb kasuks ka neile. 

“Õnneks kuuleb aina vähem selliseid tarkuseteri nagu „küll hakkab rääkima, kui midagi öelda on.

Sekkumine aga ei pea ilmtingimata tähendama individuaalset teraapiat logopeedi kabinetis. Pisikeste laste puhul peaks sekkuma eelkõige nende igapäevaste suhtluspartnerite kaudu, olgu nendeks siis vanemad, vanavanemad, lapsehoidjad ja teised, kelle kaudu saab kujundada lapse suhtluskeskkonda selliseks, et see parimal viisil toetakse tema suhtlemise ja kõne arengut. Kahjuks logopeed üksinda oma kabinetis last rääkima ei pane. Hiliskõnelejate puhul on logopeedi roll eelkõige õpetada vanematele ja näidata neile ette, kuidas lapsega mängida, suhelda ja rääkida. Ka vanem ei pea neid oskusi alati logopeedi kabinetis õppima. Mitmed eesti logopeedid teevad tänuväärset tööd ning jagavad sotsiaalmeedias lihtsaid ja praktilisi, kuid tõenduspõhiseid nippe, mida igapäevategevuses rakendada, ning Perepesades üle Eesti korraldatakse vanematele kaheaastase lapse kõne ja arengu toetamise koolitusi. 

Mida üks väikelaps siis ikkagi kõige enam vajab? Ta vajab keskkonda, kus ta saaks talle oluliste täiskasvanutega koos tegutseda ja suhelda, sest suhtlema saab õppida ainult suheldes.

---

Miks on oluline varakult kõnelema õppida?

Reili Argus, Tallinna ülikooli eesti keele professor

Eestis ei ole uuritud, kui paljud lapsed tänapäeval hiljem rääkima hakkavad ning mis selle põhjuseks võiks olla. Kuna aga lasteaiaõpetajad on seda suundumust täheldanud, paistab tõesti hilja kõnelema hakkajaid olevat varasemast rohkem. 

Põhjuste kohta võib teha kaht tüüpi oletusi. Avalikus ruumis, näiteks bussis-rongis või söögikohtades on näha, et päris väikesed lapsed, isegi umbes pooleteiseaastased veedavad palju aega ekraani ees – mängides telefonis mingit mängu või tahvelarvutist multikat vaadates. Seega veedavad lapsed suure osa ajast, mis nad võiksid oma vanemaga rääkida ja keelt omandada, hoopis vaikiva kaaslasega ehk ekraani ees.

Teine põhjus võib olla tegevuste-tavade või igapäevakultuuriga seotud tegevuste vähesus peredes. Vähestest lapse keelekeskkonna kohta tehtud uuringutest on näha, et lastega jutustatakse vähe lugusid, ka ette loetakse suhteliselt vähe. Seega – väikelastega lihtsalt räägitakse liiga vähe. Ilmselt napib üldiseltki vähem neid koduseid situatsioone, kus keskendutakse rääkimisele, näiteks lugude rääkimisele, päevasündmuste arutamisele jms, sest ka vanemad veedavad rohkem aega ekraani seltsis.

Keel omandatakse aga ikkagi suhtluses. Kasutuspõhiste keeleomandamisteooriate pooldajad on väitnud, et esimene keel omandatakse varakult ainult koondatud tähelepanu situatsioonis. See tähendab olukorda, kus vanem ja laps on seotud ühe ja sama tegevusega ning vanema kõne on suunatud otse lapsele. Kõigest muust, näiteks pealtkuulatud kõnest või telerist kostvast jutust lapsel keele omandamiseks ei piisa. Nii näiteks on leitud, et mitmikute puhul mõjutab hilisemat keelearengut mitte niivõrd nende teistest väiksem sünnikaal, vaid hoopis rohkem see, et kui vanem peab enda tähelepanu ja kõnet kahe lapse vahel jagama, kõneleb ta iga lapsega eraldi vähem. Kui laps omandab korraga mitut keelt, võib tal olla nõrgem see keel, mida ta kuuleb proportsionaalselt vähem.

“Kui laps hakkab varem rääkima, saab ta varem osa ühisest tekstiruumist.

Kõnehilisus ei ole tõesti mitte alati murekoht – osa lastest ongi nn hilised õitsejad ja võtavad mõne aja möödudes oma arengus teistele edukalt järele. Kuid samas ei ole nende hilja kõnelema hakkajate rühm ühtne – nende hulgas on neid, kes jõuavad eakaaslastele järele (uuringute tulemustel u 5–20%), rohkem on aga neid, kel on edasises keelelises arengus ja sedakaudu ka akadeemilises edukuses tõsiseid probleeme (nt koolis lugemisraskused ja üldisemad õpiraskused). Varaste kõnelema hakkajate seas on neid probleeme seevastu väga harva. Seega tuleks kõnehilisusele tähelepanu pöörata varakult ja aegsasti selle probleemiga ka tegelema hakata.

Miks on oluline varakult kõnelema õppida?

Arvestada tuleb kas või seda, et kui laps hakkab varem rääkima, saab ta varem osa ühisest tekstiruumist (väga suur osa infot antakse meie maailmas edasi just sõnade abil), rääkimine ehk kõne arendab mõtlemist, nt kategoriseerimisvõimet – kui lapsel on eraldi sõnad koera, kassi ja karu kohta, õpib ta neid loomi eri nimetustega nimetama ja kategooriatesse jagama, kui tal on sõna emotsiooni kohta, nt „rõõmus“ või „kurb“, oskab ta neid paremini ära tunda. Seega on mõtlemise arengu jaoks keeleline areng äärmiselt tähtis.