• Haridusministeeriumi juhendis eristatakse õppekavajärgset ja õppekavavälist tegevust ning lisaks vabatahtlikku annetust, osalustasu ja klassiraha. Koolielus tähendab see, et enne iga õppekäiku tuleb otsustada, mis liiki tegevusega on tegemist, kirjutab Egle Rumberg ERR-i arvamusportaalis.

Põhiseaduses on kirjas lihtne ja oluline põhimõte, et igaühel on õigus haridusele. Seda põhimõtet tuleb hoida. Seega on haridus- ja teadusministeeriumi meeldetuletus, et õppekavas ette nähtud õppetöö eest ei saa lapsevanematelt tasu nõuda, põhimõtteliselt õige. Eesti kooli üks väärtuslikumaid aluseid on see, et haridus peab olema kättesaadav sõltumata pere rahakotist.

Koolidelt oodatakse järjest mitmekesisemat õpet, kuid selleks vajalikku raha ei ole tegelikult kaasa antud. Seni on paljud lapsevanemad olnud valmis koolielu rikastavaid tegevusi vabatahtlikult toetama. Ministeeriumi juhend täpsustab aga piire viisil, mis muudab sarnaste tegevuste korraldamise koolide jaoks keerulisemaks. 

Olen nõus, et kui tegevus on kohustuslik õppetöö osa, ei saa lapse osalemine sõltuda vanema rahalisest võimalusest. Kui ujumisõpetus on õppekava osa ja õpilastele kohustuslik, peab koolipidaja katma nii transpordi ujulasse kui ka ujula kasutamise kulu.

Kui ujumisõpetus on õppekava osa ja õpilastele kohustuslik, peab koolipidaja katma nii transpordi ujulasse kui ka ujula kasutamise kulu.

Kohustuslik õppetöö peab olema kõigile lastele tagatud. Samal ajal kannavad vanemad juba praegu mitmeid koolis õppimisega seotud kulusid. Ainetundides osalemiseks on vaja kirjutus- ja arvutamisvahendeid, kunsti- ja käsitöötarbeid, kehalise kasvatuse riideid ning ranitsat. Need on igapäevased vahendid, mida lapsel on õppetöös osalemiseks vaja. Kui koolil ei tohi olla õigustatud ootust vanema panusele õppekäigu puhul, tuleb samamoodi läbi mõelda ka teised õppimisega seotud kulud, mida pered juba kannavad.

Paberil on eristus arusaadav

Haridus- ja teadusministeeriumi koostatud juhendis eristatakse õppekavajärgset ja õppekavavälist tegevust ning lisaks vabatahtlikku annetust, osalustasu ja klassiraha. Paberil on eristus arusaadav. Koolielus tähendab see, et enne iga õppekäiku, muuseumikülastust või klassi ühistegevust tuleb otsustada, mis liiki tegevusega on tegemist, kes vastutab, kuidas tegevust rahastatakse ja kuidas vanemaid teavitatakse.

Sama muuseumikülastus võib ühes olukorras olla õppetöö osa ja teises olukorras vabatahtlik lisavõimalus. Kui tegevus on õppekavajärgne, ei saa lapse osalemine sõltuda vanema rahalisest panusest. Kui tegevus on õppekavaväline ja vabatahtlik, võib kõne alla tulla osalustasu või vanemate omavaheline klassiraha. Annetus saab olla ainult päriselt vabatahtlik ega tohi olla seotud sellega, kas laps konkreetsest tegevusest osa saab.

Juhend tähendab koolidele ka uut halduskoormust. Koolid peavad üle vaatama oma sisemised kokkulepped, teavitused ja rahastamise korralduse. Tuleb läbi mõelda rahastusallikas, osalemise tingimused, võimalik alternatiiv mitteosalevale õpilasele ning see, kuidas vältida olukorda, kus nähtavaks saab, kes on maksnud ja kes mitte.

Õpetaja ei peaks iga õppekäigu eel muutuma juristiks, raamatupidajaks ja riskihindajaks. Tema ülesanne peaks olema õppimise sisuline kavandamine ja toetamine, mitte õiguslike piiride tõlgendamine.

HTM-i koostatud juhendi keerukus tuleb eriti selgelt välja siis, kui ühes päevas on koos eri liiki tegevused.

Milline on koolielu tegelikkus ja millisena see juhendi järgi peaks välja nägema? 

Toon näiteks Audru kooli ühe klassi AHHAA teaduskeskuse külastuse. Grupiliikme päevapilet on 15 eurot ning bussisõit Audrust Tartusse ja tagasi maksab klassile umbes 500 eurot. 24 õpilasega klassis on kogukulu ligikaudu 860 eurot. Kultuuriranitsa toetus on umbes 11 eurot õpilase kohta. 24 õpilase puhul katab see 264 eurot. Ühe klassi kohta jääb endiselt katmata ligi 600 eurot.

Kui eeldaksime, et iga Audru kooli laps saab kord õppeaastas käia AHHAA-s, siis tähendaks see kooli eelarvesse umbes 10 000 eurot lisaraha. Mitmes omavalitsuses moodustavad hariduskulud juba praegu väga suure osa põhitegevuse kuludest ning uute lisakohustuste katmine ei ole lihtne. Kui riigi ja koolipidaja rahastus ei kata tegelikke kulusid, tuleb ausalt küsida, kas vanemate vabatahtlik panus peaks olema igal juhul välistatud.

Haridus- ja teadusministeeriumi koostatud juhendi keerukus tuleb eriti selgelt välja siis, kui ühes päevas on koos eri liiki tegevused. Võtame lihtsa näite. Klass planeerib väljasõitu Tallinnasse. Päeva esimeses pooles külastatakse noorsooteatrit, mis võib olla seotud õppetööga ja seega õppekavajärgne tegevus. Päeva teises pooles minnakse soovijatega Skyparki, mis on vabatahtlik õppekavaväline tegevus.

Juhend ei keela koolielu rikastavaid tegevusi, kuid muudab nende korraldamise oluliselt keerukamaks.

Ühe klassi, ühe bussi ja ühe päeva sees peab kool nüüd eristama kahte tegevust, kahte rahastusloogikat ja kahte viisi, kuidas vanemaid teavitada. Noorsooteatri puhul peab olema tagatud kõigi õpilaste osalemine sõltumata vanema rahalisest panusest, kui see on kavandatud õppetöö osana. Skyparki puhul võib kõne alla tulla osalustasu või vanemate omavaheline klassiraha, kuid osalemine peab olema päriselt vabatahtlik. Lisaks tuleb läbi mõelda, kuidas jaguneb bussikulu, kes kogub raha, kes näeb makseid ja mida teeb õpilane, kes osaleb teatris, aga Skyparki ei lähe.

See näide näitab, et juhend ei keela koolielu rikastavaid tegevusi, kuid muudab nende korraldamise oluliselt keerukamaks. Kool ei pea enam planeerima ainult õppesisu ja turvalist korraldust, vaid ka seda, millise õigusliku tähenduse saab iga tegevus ja iga euro.

Vaja on paindlikumat ja õiglasemat toetussüsteemi

Nüüd jõuamegi kõige olulisema küsimuseni. Kui riigi ja koolipidajate olemasolev rahastus ei kata kõiki õppimist rikastavaid tegevusi kõigi laste eest, võiks vähemalt küsida, kas tugi peaks jõudma eelkõige nende peredeni, kellel ei ole võimalik panustada. Kas kõik õppekavajärgsed tegevused peavad jääma ära, sest koolil ei ole raha neid kogu mahus katta? Kas õppekavavälised tegevused peavad jääma korraldamata olukorras, kus osa peresid oleks valmis vabatahtlikult panustama, kuid mõni pere vajab osalemiseks tuge?

Lapse õigust haridusele ei kaitse see, kui koolid hakkavad õppekäike vältima.

Võib-olla ei vaja me ainult rangemat piiri, vaid ka paindlikumat ja õiglasemat toetussüsteemi. Sellist, mis ei tee vanemate vabatahtlikust panusest probleemi, kuid aitab neid lapsi ja peresid, kelle jaoks omaosalus on päriselt takistus.

Lapse õigust haridusele ei kaitse see, kui koolid hakkavad õppekäike vältima. Seda kaitseb süsteem, kus kohustuslik õpe on päriselt rahastatud, vanemate vabatahtlik panus on selgelt ja õiglaselt korraldatud ning abi jõuab nende lasteni, kelle jaoks omaosalus on päriselt takistus. Koolis peaksime saama keskenduda õppetöö sisulisele kavandamisele ja läbiviimisele, mitte iga tegevuse bürokraatlikule ja õiguslikule liigitamisele.