Hasso Tepper.

Minu õpetajad teadsid, mida üks inimlaps koolilt vajab

Hasso Tepper.
5 minutit
2466 vaatamist
  • Minu lapsepõlves, 1980-ndate koolis õpilastele antud ülesanded polnud pea kunagi „lahedad“, „mängulised“ ja „kaasa mõtlema kutsuvad“, vaid alati selged ja arusaadavad. Tänapäeva klassikeskkonnas poleks ma juba sensoorse ülekoormuse tõttu mitte midagi õppinud.

Mul oli hiljuti võimalus vaadata lähedalt teste, millega diagnoositakse noortel ATH-d. Eks kahtlustasin seda varemgi, kuid ikkagi tuli mulle üllatusena, kui palju punkte noor mina oleks saanud. Kas mul oli/on ATH? See on tõenäoline … „Normaalne“ (mida iganes see ka tähendab) ma ilmselt polnud.

“Olin sotsiaalselt tohutult ärev laps, kelle ideede ja hobidega ei suutnud keegi sammu pidada.

Muidugi ei öeldud minu kohta, et mul on ATH või et ma olen neuroatüüpiline. Ma olin nii pere kui ka õpetajate jaoks lihtsalt üks imelik sotsiaalselt tohutult ärev laps, kelle ideede ja hobidega ei suutnud keegi kunagi sammu pidada ning kelle kaks kuud kestvad maniakaalsed deep clean toakoristused (kas teate, kui kaua kulub aega raamatute riiulissepaneku süsteemi väljamõtlemisele, et kõik raamatud süsteemi sobiks?) vaheldusid kaootiliste perioodidega, kus prügikasti sisu oli ainult mõne päeva kaugusel evolutsioonilisest punktist, kus ta oleks ise välja jalutanud jne.

Praegu domineeriv kasvatusteaduste paradigma väidab, et minu kooliajal, kaheksakümnendatel, ei teatud neuroerinevustest suurt midagi ning teistest erinevaid lapsi ei osatud õigesti kohelda. Ma arvan, et see pole tõsi, sest ma ei suuda välja mõelda midagi, mida kool minuga valesti oleks teinud.

Minu kool andis mulle esimese klassi esimesest päevast klassikeskkonna, kus ma sain rahus õppida 45 minuti kaupa keskenduma. Sellega harjumine võttis aega ja ma töötasin välja mitmeid viise, kuidas seal end ärevamatel hetkedel paremini tunda – näiteks algkooli lõpuks olin välja mõelnud oma meetodi, kuidas sõrmedega põlvel teistele märkamatult meloodiaid mängida. See oli ideaalne keskkond, kus sain õppida iseenda ja oma ajus toimuvaga toime tulema.

Minu õpetajad andsid mulle esimese klassi esimestest päevadest kodutöid. See oli üks olulisemaid kohustusi, mille abil õppisin ise enda ellu vajalikku struktuuri tekitama, alguses vanemate ja naabritädi abiga, aga üsna pea juba päris iseseisvalt. See vajadus varakult ise tekstimassiivi ja ülesannetega tööd teha andis mulle oskused ja tööriistad, millele on rajatud kogu mu hilisem elu – see õpetas mind iseseisvalt õppima.

“Ükskõik, kui palju ma läbi oma segase teismeea koolist ka ei puudunud, oli mul alati selge, mida tulemuste nimel tegema pean.

Minu õpetajad ei üritanud õppimist igasuguste värviliste ja mänguliste asjadega huvitavamaks muuta ning hoidsid fookuse alati õpetataval – nii palju kui vajalik, nii lihtsalt kui võimalik. Mulle antud ülesanded polnud pea kunagi „lahedad“, „mängulised“ ja „kaasa mõtlema kutsuvad“, vaid alati selged ja arusaadavad. Lahedaid ülesandeid lahendati olümpiaadidel ja need oli lahedad, sest need olid rasked, nende lahenduskäigud olid ebatavalised jms. Kui vaatan pilte ja kuulan jutte tänapäeva klassiruumidest, õppematerjalidest ja -metoodikatest, siis ma kardan, et mina poleks sellises keskkonnas juba puhtalt sensoorse ülekoormuse tõttu mitte midagi õppinud.

Fookus oli olulisel

Minu õpetajad hoidsid kogu aeg nii nõudmised kui ka tagasiside mulle lihtsad, selged ja konkreetsed. Ükskõik, kui palju ma oma kohutavalt segases teismeeas koolist ka ei puudunud, oli mul alati väga selge, mida ma tegema ja kui palju õppima pean, et tulemused kätte saada, ning juba algklassides omandatud iseseisva õppimise oskused võimaldasid mul sellega ka toime tulla. Ka õpetajate tagasiside oli alati lühike ja konkreetne: tehtud vead ja hinne. See oli parim, sest hoidis fookuse alati olulisel.

Minu õpetajad õpetasid mulle kõiki õppeaineid, tahtsin ma neid siis õppida või mitte. Kindlasti teadsid nad väga hästi, et neil puudub vähimgi võimalus isegi oletada, missugune on see maailm, kus mina oma iseseisvat elu elama pean. Kuid ma kahtlustan, et nad teadsid sedagi, et minusugustel püsimatutel tüüpidel läheb enamikku sellest elus kuidagi vaja. Ja neil oli õigus – inimesena, kes on õppinud nii koorijuhtimist kui ka IT-süsteemide administreerimist, olnud nii tõlkija, müügijuht kui ka võrguekspert, hindan ma väga kõrgelt kõiki neid baasteadmisi, mis kool mu ajju tekitas. Ei, kõike pole mul vaja läinud, aga veel jõuab.

“Võimalus jätkata mulle tuttavas keskkonnas ja samade õpetajatega päästis tollal mu elu.

Minu targad õpetajad

Minu õpetajad andsid mulle stabiilse koolikeskkonna. Kui väike kõrvalepõige Nõo kooli (olin matemaatikas „andekas“, kuid keerulise aja tõttu ma seal koolis ei kohanenud) välja arvata, veetsin ma kogu kooliaja ühes koolis ja enamik õpetajatest oli minu klassi ees nii kaua kui üldse võimalik. Ma olen veendunud, et võimalus jätkata keskhariduse omandamist tuttavas keskkonnas ja märkimisväärses osas samade õpetajatega, kes teadsid mind juba aastaid, päästis tollal minu elu.

Minu õpetajad olid väga targad ja ma arvan, et tegelikult teadsid nad ATH-st ja neuroatüüpilistest lastest kõike. Nad lihtsalt ei kasutanud selliseid sõnu, kuid mõistsid suurepäraselt, mida üks inimlaps koolilt vajab, et oma omailma ja maailma suhetega hakkama saada ning kasvada iseenda ja oma lähedaste eest vastutavaks täiskasvanuks. Kõik, mida ma tean ja oskan, võlgnen ma oma väga tarkadele õpetajatele.

Kommentaarid

  1. Sain eriti tänulikuks oma tarkadele kunagistele (ka 80.-ndad) õpetajatele pärast seda, kui mingi aja ise õpetaja olin. Muigan siiani, kui üks mu kolleeg rääkis, kuidas ta esimesel õpetajaaastal oli “õpetanud ainult läbi mängu”, järgmisel aastal oli vaadanud, et päris nii ei saa … Õpetajad õpetasid ka siis paljut seda, mida on tänapäeval lihtsalt mingi teise nime all “uuesti bränditud” ning seda pakutakse välja kui innovatsiooni. Lasteaias käisime tutvumas tulevase kooliga ja seal olid makid kõrvaklappidega, auditiivne meetod oma ilus. Minu ajaks olid makid minema viidud ja meie inglise keele õpetaja üritas meiega keelekümblust teha. Tõepoolest, kõike hoiti võimalikult lihtsa ning selgena, igasuguseid fookust hajutavaid, tähelepanu ja mälu koormavaid vilesid ning tulesid oli võimalikult vähe. Õpetati ka õppima, seda küll vähemalt õpilaste kuuldes ei nimetatud metakognitsiooniks. Üks noor silmapaistev pedagoog vaatas mind sellise jutu peale üsna kahtlustavalt – seda nüüd siis veel küll ei saanud olla. Nojaikka, siis oli ainult kaks võimalust õpilasel – piitsahirmus pähe tuupida või pani õpetaja hernestele :). Tundub, et õpetajaid ja õppesüsteemi kuhjatakse hästiturundatud toodetega, kui efektiivselt sealt kuhjast tegelikult midagi õpetab, on iseküsimus. Haridus on päris suur turg, tasub pingutada.


  2. Aitäh selle mõtteavalduse eest! Olen 100% nõus!


Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kooli ei saa juhtida hirmu tundes

Kooliaasta on lõpusirgel, kuid pidulikku meeleolu rikuvad viimaste nädalate keerulised ja valusad juhtumid hariduselus. Rakveres, Elvas ja Vastseliinas toimunu on…

4 minutit

Palk on oluline, kuid ei kaitse õpetajat kiusliku lapsevanema eest

Inimesed lahkuvad töölt siis, kui nad ei tunne, et nende töö on mõistlikult korraldatud….

6 minutit

Kes mõtleb, kui masin vastab?

Kõige ohtlikum pole see, kui TI tudengi eest kirjutab, vaid kui inimene ei saa enam aru, kus lõpeb tema mõte…

4 minutit
Õpetajate Leht