• „Charon“ puudutab tõsiseid teemasid, kuid ooperi libretos ja muusikas on tubli annus mängulisust ja ootamatuid pöördeid.

Rahvusooper Estonia 120. hooaja viimase uuslavastusena jõuab 29. mail publiku ette helilooja Tõnis Kaumanni uus ooper „Charon“ (Charon on mütoloogiline paadimees, kes viib matusetalituse läbinud surnuid tasu eest üle Styxi jõe allilma valitseja Hadese riiki – M. L.). Algupärase eesti ooperi esmalavastus on sündmus, mida pole võimalik kogeda iga päev – ja isegi mitte igal aastal!  

Vana-Kreeka müütidest tuttav pahur paadimees Charon on aegade algusest sõidutanud lahkunute hingi paadiga üle allilma jõe ning olnud surmajumal Hadese rangeid reegleid järgiv abimees. Ent ühel päeval satub tema paati teiste hingede seas imekaunis Niobe, ootamatult tärkab nende vahel armastus ja Charon tahab korraga olla kõike muud kui seaduskuulekas – kõigi jumalate ja põrgukoer Kerberose kiuste.

Müüt kui ooperi alustala

„Mind köidavad lood, kus jutustatakse mõne iidse müüdi või maailmakirjanduse kullafondi kuuluva teose kõrvaltegelaste lugu,“ selgitab lavastaja Üllar Saaremäe. „Näiteks Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“, kus Shakespeare’i „Hamleti“ kõrvaltegelastest on saanud peaosalised. Midagi sarnast sünnib ka ooperis „Charon“, mille keskmesse on toodud Orpheuse müüdist tuntud paadimees, kes surnute hingi üle Styxi jõe viib. Nüüd on meil võimalus näha ja mõista, kes see mees tegelikult olla võis. Uus müüt on sündinud.“

Kirjanik Andrus Kiviräha sõnul sobivad müüdid, jumalad ja muinasjutud ooperi kui žanri aluseks ideaalselt. „Mind alati üllatab, kui ooperi tegevus toimub kusagil büroos – minu jaoks on ooper ikka lugu jumalatest ja kangelastest.“ Libreto autor usub, et ehkki paljud müüdid on ajas kaduma läinud, pole välistatud, et just selline lugu Charonist kunagi tõesti olemas oli. Lisaks kinnitab Kivirähk, et ooper ei pea olema tingimata traagiline, vaid hoopis äge ja hea vimkaga lugu, mis pakub publikule rohkelt üllatusi. 

Helilooja Tõnis Kaumann, kes on muusikat kirjutanud üle 30 aasta, usub samuti, et ooper peaks olema publiku jaoks nauditav. „Muusika peab puudutama inimest ka muul kui pelgalt intellektuaalsel tasandil. Mulle meeldib kirjutada muusikateatrile, sest ooperi suurte tunnete maailm annab selleks suurepärase võimaluse. Tekstile muusikat luues on oluline, et tekst hakkaks justkui ise laulma, mitte et helilooja seda kunstlikult muusikasse suruks.“

“Ooper ei pea olema traagiline, vaid hoopis äge ja vimkaga lugu, mis pakub publikule rohkelt üllatusi.

Andrus Kivirähk

Kuigi „Charon“ puudutab tõsiseid teemasid, nagu armastus, surm, truudus ja vabadus, ei ole tegemist sugugi sünge või raskepärase looga. Kuna nii libretos kui muusikas on tubli annus mängulisust ning ootamatuid pöördeid, avab ooper värava mütoloogiamaailma hoopis kaasaegse ja humoorika nurga alt.

Nimikangelase Charonina astuvad publiku ette Raiko Raalik ja Tamar Nugis. Tema armastatu Niobe rollis on Kadri Raalik, Elena Brazhnyk või Kristel Pärtna. 

Teistes osades Priit Volmer või Mart Laur (surmajumal Hades), Karis Trass või Aule Urb (Leyla), Helen Lokuta või Juuli Lill (Sõdur), Heldur Harry Põlda või Rafael Dicenta (unejumal Hypnos), Reigo Tamm või Mart Madiste (liigkasuvõtja) ning rahvusooperi koor ja sümfooniaorkester. 

Lavastuse muusikajuht on Kaspar Mänd, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Ketlin Saaremäe, valguskunstnik Rasmus Rembel, videokunstnik Rene Topolev, koreograaf Mehis Saaber ja dirigent Lauri Sirp.