• On üsna riskantne soovitada vaadata lavastust, mida ise pole veel näinud, sest ebaõnnestumised võivad tabada kõige andekamaidki ja samas tuleb mõnikord pauk ka üsna ootamatust kohast. Selline üllatus rõõmustab aga eriti.

Ometi on meie teatripublik üsnagi riskialdis ja nii mõnigi kord on piletid välja müüdud juba siis, kui lavastuse proovidki pole veel alanud. Nii on juhtunud ka eeloleval suvel publiku ette jõudva lavastusega „Baskin“ (lavastaja Marko Matvere), kus lisaks muudele argumentidele on kassaedu pant eelmistel suvedel Kiidjärvel nähtud lavastuste („Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu“, „Ada. Rääkimata lugu“ ja „Rohelised niidud“ – toim) võlu ja kogu produktsiooni perfektsus. Olen ka ise „Baskinile“ pääsme muretsenud, kusjuures mind huvitab vast kõige enam selle lavaloo võrdlus 2015. aastal Tartu uues teatris etendunud Ivar Põllu samanimelise lavastusega, kus vaid kaks näitlejat (Katrin Pärn ja Janek Joost) suutsid luua samal aastal meie hulgast lahkunud legendist tõetruu ja hingeläinud mõtiskluse.

Sammud tasub seada Tapale ja Viljandisse

Lavastustest, mis jätkavad sel aastal oma eduteed, julgen kindlasti soovitada Tapa raudteejaamas mängitavat Nuutrumi „Süütut“ (lavastaja Priit Põldma), mille peaosaline Grete Jürgenson pälvis möödunud aasta parima naispeaosalise auahinna. Samuti Ugala poolt Viljandi südalinnas etenduvat Tanel Ingi lavastust „Kondas ja maasikakorjajad“. Selles nimiosalist mängivat Ott Seppa teame võimeka koomikuna, kuid naivistliku kunsti legendiks saanud elupõlise koolmeistri Kondase rollis rabab ta inimliku sügavusega. Ott Sepp  tõusis just seetõttu aasta meespeaosalise auhinna nominentide hulka. Hulga koomikat lisab lavastusele tolleaegsete võimukandjate sebimine seoses Viljandi linna 700 aasta juubeli aastaga. Mõlemat nimetatud lavastust saab näha ainult juunikuus.

“Meie teatripublik on üsna riskialdis ja nii mõnigi kord on piletid välja müüdud juba siis, kui lavastuse proovidki pole veel alanud.

Oma järeleaitamistunnid teen sel suvel ka mina, minnes vaatama kolme eelmisel suvel nägemata jäänud lavastust, mille kohta olen autoriteetsete inimest käest kiidusõnu kuulunud. Nendeks on juunis Ähijärvel etenduv „Lell“ (lavastaja Agu Trolla), mis jutustab möödunud sajandi 1940. aastail neis paigus päriselt toimunust. Publik viiakse ühest etenduspaigast teise lausa paatidel. 

Juulis võib Ida-Virus Purtse kindluses näha Elar Vahteri lavastust „Kippari unerohi“, kus olevat Eduard Vilde jutustusele antud kaasaegne tähendus ja mille meie kõige viljakam teatriblogija Danzumees luges koguni eelmise teatrisuve kümne suurima kordamineku hulka. Augustis siirdun aga Setumaale vaatama ja kuulama Eesti-Vene piiril mängitavat rokkmuusikali „Seto Odüsseia“ (lavastaja Elina Pähklimägi).

Ning kui vaadata sel suvel ees ootavat uuslavastuste nimekirja, siis temaatiliselt on minu jaoks kahtlemata huvitavaim Tallinnas tehnikaülikooli pargis augustis etenduv „Nüüd õpin Mustamäel“ (lavastaja Veiko Tubin). Lavastus kõneleb 1960. aastate lõpu tipikate elust – need on ju täpselt minu üliõpilasaastad, tõsi küll, Tartus.

Põnevad etenduspaigad

Teatrid on ammu aru saanud, et paljudele vaatajatele tähendab suveteater ka matka „Tunne oma kodumaad“ ja nii püütakse mängupaikadeks leida üha uusi mõisahooneid, küüne, soosaari ning mahajäetud tehasehooneid. Sellelt seisukohalt on n-ö kindla peale minek Tallinna lähistel Saulas asuv Viikingite küla, kus on seni vaid väiksemaid lavastusi tehtud (lastelavastus „Pettsoni ja Finduse rebasejaht“ 2018. aastal – toim), aga sel aastal võib seal Südalinna teatri esituses näha temaatilist lavatust „Viikingid: laul jumalatest ja kangelastest“. 

“Elvas asuv Tartumaa tervisespordikeskuse mängupaik on meie vabaõhulavadest kõige ilusam.

Rabava mängupaiga on leidnud Eesti noorsooteater, kutsudes vaatajad Paljassaarde Hundipea kakaolattu vaatama Ringo Ramuli itaalia kirjaniku Alessandro Baricco romaani „Ookean meri“ alusel loodud lavastust. Tunnistan ausalt, et mina polnud taolisest kohast ega ka juba 2005. aastal eesti keeles ilmunud romaanist midagi kuulnud, kuid noore lavastaja senised tööd äratavad usaldust. 

Nagu ka Urmas Lennuki nimi, kes on seekord avastanud Avinurme lähistel raudteejupil seisva muuseumirongi, mille abil soovitakse meile augustis jutustada lugu, mis võis juhtuda 1926.–1972. aastail läbi Alutaguse laante sõitnud Sonda-Mustvee raudteel. Lavastuse pealkiri on „Viimane rong“ ning magnetina mõjuvad kindlasti osatäitjad: Jaune Kimmel, Jaan Rekkor ja Märt Avandi. 

Rännaklavastus haiglas

Kõige eriskummalisema paiga oma toimuvale suvelavastusele on leidnud aga Ugala, kes kutsub augustis rännaklavastusele „Lühem kui elu“ läbi tänaseks maha jäetud üheksakorruselise Viljandi haiglakobaka. Julgen öelda, et ainus magnet minemaks hoonesse, kuhu vabatahtlikult ei läinud keegi ka tema parimail päevil, on loo autor ja lavastaja Priit Põldma, kes on oma viimaste aastate töödega minu jaoks tõusnud meie tänaste lavastajate ja dramaturgide absoluutsesse tippu.

“Haiglahoonesse minekul on magnetiks loo autor ja lavastaja Priit Põldma, kes on tõusnud meie lavastajate ja dramaturgide absoluutsesse tippu.

Isiklik uudishimu viib mind vaatama ka Kuressaare linnateatris Sander Puki väljatoodavat Jaan Tätte näidendit „Ristumine peateega“ (peaosas Indrek Saar). On see ju viimase kolmekümne aasta jooksul nii meil kui ka välismaal kõige enam lavastatud eesti näidend. 1999. aastal tõin mina selle loo lavale toonases Tallinna vene draamateatris.

Ja lõpuks, soovitan kiirustada: ainsa koguperetükiga tuleb sel suvel välja Elva LendTeater, kes mängib Elvas asuvas Tartumaa tervisespordikeskuses alates 12. juunist „Väikest nõida“. Lugu on ju teada ning mängupaik minu arvates meie vabaõhulavadest kõige ilusam.