• Jänedal lavale jõudnud helilooja Urmas Sisaski elulugu kannab edasi sõnumit, et tõelise enda eest peab paratamatult igaüks ise seisma.
• Noore õpetaja seisukohast on “Ood armastusele” kasulik õppematerjal, mille kaudu näidata, kuidas ühiskond teistest erinevaid inimesi tõrjub ja pilkab.

---

„Ood armastusele“

• Autor Kristiina Jalasto-Kallas.

• Lavastaja Reeda Toots.

• Kunstnik Karmo Mende.

• Valguskujundus Emil Kallas.

• Muusika kõlab pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses.

• Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer, kõiki teisi rolle jagavad omavahel Garmen Tabor, Kristiin Räägel, Risto Vaidla ning Miika Pihlak.

• Esietendus 16. juunil Jänedal Pullitalliteatris (lavastus etendub ka 2027. aasta suvel).

Jäneda Pullitalliteatris jõudis 5. juulil viimast korda sel suvel publiku ette Kristiina Jalasto-Kallaste kirjutatud ja Reeda Tootsi lavastatud etendus „Ood armastusele,“ kus helilooja Urmas Sisaski rolli mängib kadestamist väärt meisterlikkusega Eesti draamateatri näitleja Christopher Rajaveer (lavastus etendub ka tuleval suvel – toim). Ka väljaspool Eestit tuntud helilooja paistis oma eluajal silma mitmete eripärade poolest. Sisask lähtus igas aspektis astronoomiast ning sai elu jooksul tunda kõrvalpilke ja etteheiteid. Rajaveer toob vaatajani ühe andeka ja heasüdamliku, kuid omapärase inimese eluloo, kelle hinges polnud kohta kurjusele, kuid kes pidi sellest hoolimata teiste õelust taluma.

Huumor katab ka kurvemad teemad

Etendust läbiva joonena väärib esile toomist rohke huumor, mis katab kui uduloor ka kurvemaid teemasid. Lavastus näitab inimese soovi kuuluda ühiskonna kujundatud raamidesse ja hirmu olla teiste poolt välja jäetud. Vaadates teost õpetaja pilguga, nägin juba esimese stseeni alguses Urmase võõrast intonatsiooni kuuldes, kuidas tema ja teda ümbritsevate inimeste vahelised suhted aitavad illustreerida, kui palju mõistmatust ja hirmu on paljudel meil meist erinevate inimeste ees. 

“Pahandajate ees seisis noor poiss, kes omas teadmisi, mis tegid kohati silmad ette ka õpetajatele ja Tallinna riikliku konservatooriumi vastuvõtukomisjonile.

Kuigi massist erinevate karakterite tagakiusamise eest peavad vastutust kandma igas vanusegrupis inimesed, on minu soov õpetajana hoida fookust koolikeskkonnal. Kohal, kus lapsed veedavad suurema osa ajast ning kus neist on kujunemas omapärased isikud, kes vajavad sel teekonnal palju armastust, hoolimist ja häid sõpru enda ümber. 

Kaks ja pool tundi kestva lavastuse jooksul jõuab vaatajani hulk näiteid kiusamise erinevatest vormidest. Küll heideti Urmasele ette, et ta on kasimata ja hoolitsemata. Tema mõttemaailm ja nägemus elust jäi paljudele jalgu. Tema julgus olla sõnakam ja avaldada ebapopulaarset arvamust oli pinnuks silmas klassikaaslastele. Koolis sai poiss pahandada liigse aktiivsuse, lollitamise ja halbade hinnete pärast, kuid samal ajal seisis pahandajate ees noor poiss, kes omas teadmisi, mis tegid kohati silmad ette ka õpetajatele ja Tallinna riikliku konservatooriumi vastuvõtukomisjonile. 

Julgus jääda iseendaks

Kui ühtäkki hakkab laval mängima ansambli Boney M. tempokas lugu “Daddy Cool”, etendub publiku ees stseen koolidiskost, mis pani mind mõtlema laste õeluse ja soovi üle võita üldsuse heakskiit. Stseen näitas lühidalt, kuid kaheti mõistmata, et viisakalt neidusid tantsuplatsile kutsunud Urmas sai korduvalt hundipassi, sest ta ei vastanud samadele standarditele kui teised noormehed. Tüdrukud ei pruukinud soovida Urmasele tahtlikult haiget teha, põhjus võis olla hirmus, et läbi käies klassi naerualusega hakatakse ka neid endid tõrjuma. Olgu see aga üht või teistpidi – hingeline kahju on kiusatavale tekitatud. Sedasi võiks jääda arutlema iga etenduses esinenud koha üle, mis kujutas teise inimese pilkamist ja tõrjumist.

“Kuigi Sisask julges jääda iseendaks, pole siiski kahtlust, et see kõik teda kasvõi natuke mõjutas.

Kuigi Urmas Sisask julges jääda iseendaks, pole siiski kahtlust, et see kõik teda kasvõi natuke mõjutas. Nagu ta ka ise etenduses sõnas : “Ma käin tantsukursustel, ma kirjutan roppe laule, ma võtan poistega viina. Ma tõesti proovin.” Oluline ei ole see, kas Sisask koolilapsena täpselt nii ütles, kuid need sõnad kannavad edasi sõnumit standarditest, millele peaks üks “normaalne” laps sõprade arvates vastama. Meie ümber on palju lapsi, kes ei sulandu massiga ühte, kes räägivad, liiguvad ja käituvad võõralt ning saavad taluda lõputut nöökimist ja halvustavaid kommentaare, soovimata ise mitte kellelegi halba. Nad ei ole seda ära teeninud. Usun, et piisab ka ühest motiveerivast kõnest, asjakohase raamatu lugemisest või teatritüki vaatamisest, et ilmestada noortele nende käitumise ja otsuste tagajärgi.

Lavastus kui õppematerjal

Alles alustava õpetajana julgen väita, et “Ood armastusele” on väga kasulik õppematerjal, mille kaudu näidata, kuidas ühiskonnas esineb teistest erinevate inimeste tõrjumist ja pilkamist, hoolimata sellest, kui palju annet või tarkust nende sisse mahub. Sellise käitumisega varjutatakse inimese tõelist mina.

“Rajaveer annab võimsalt edasi ühe erilise tegelase lugu, kes pakatas andekusest ning julges väljendada seda juba lapsest peale.

Rajaveer annab võimsalt edasi ühe erilise tegelase lugu, kes pakatas andekusest ning julges väljendada seda juba lapsena. Sealjuures tajudes survestamist ja kiuslikku käitumist teiste õpilaste, vanemate ja täiskasvanute poolt – erilist õpilast püüti suruda ühiskonna kujundatud raamidesse, sest kõik, mis ulatub väljapoole raame, on justkui imelik, võõras ja kentsakas. 

Urmas Sisaski elulugu kannab edasi sõnumit, mis väärib laiemat kajastamist – kui inimese olek ei vasta ühiskonna standarditele, ei aita ka headus ja eriline anne pälvida paremat suhtumist. Tõelise enda eest peab paratamatult jõuga seisma meist igaüks. “Ood armastusele” on tabanud selle sõnumi edastamisega naelapea pihta.