• Noorsooteateri suvelavastuse “Ookean meri” publik läbib üheskoos unenäolise hävingu ning leiab end pärast sünkjas-saatuslikust õhustikust naasmist õdusast suveõhtust.
• Ei lavastus ega ka selle aluseks olev Baricco teos ole lihtne, pealiskaudne või allutatav.

---

„Ookean meri“

Autor Alessandro Baricco.

Tõlkija Tiina Pandviir.

Dramatiseerija Roos Lisette Parmas.

Lavastaja Ringo Ramul.

Kunstnik Arthur Arula.

Helikujundaja Lauri Kaldoja.

Valguskunstnik Rene Liivamägi.

Osades Elss Raidmets, Taavi Tõnisson, Doris Tilk, Mirko Rajas, Getter Meresmaa, Hardi Möller.

Eesti noorsooteatri esietendus 20. juunil Paljassaares Hundipea kakaolaos.

„Miks saavad asjad tõeseks ainult meeleheite haardes? Kes on maailma niimoodi ümber keeranud, et tõde asub tumedal poolel ja hüljatud inimsuse tülgastav soo on ainus vastik maa, kus kasvab see, mis ainsana pole valu?“

See põgus tsitaat pärineb Alessandro Baricco romaanist „Ookean meri“. Teksti võiks jätkata, aga paeluvam on ise lugeda. See teos on mahult suhteliselt õhuke, kindlasti seest tunduvalt suurem kui väljast, jagunedes kolmeks raamatuks. Teine raamat kannab pealkirja „Mere süli“, eristub omalaadse pineva stiili ja intensiivsuse poolest: paarkümmend lehekülge otsekui ainsa hingetõmbega vallanduvat katastroofimonoloogi, kus refrääniks kummaline loetelu „Esiteks on minu nimi, teiseks need silmad…“ Lugedes hakkab too tõe tumeduse kirjakoht kummitama, siit võrsub kiusatus kärmesti, kärsitult, ennatlikult järeldada, et taoliste retooriliste küsimuste pinevusele annaks rajada kogu teatrilavastuse sõnumi, meie ajas võimenduva paine. Seesinane teema läbistab praegu nii mitmeid teatrilavastusi, et siit hargneks peagi süle ja seljaga tõhusaid, kaalukaid doktoritöid.

“Ramuli lavastuste algmaterjali, kirjandusteoste valik on tähelepanuväärne. Vahel tundub küll, et lavakeelde absoluutselt tõlkimatu.

Aga oh ei, nii lihtne, nii pealiskaudne, nii allutatav Baricco teos mõistagi pole. Ega ole seda ka Eesti noorsooteatri suvelavastus uues põnevas mängupaigas: Paljassaares, Hundipea kakaolaos. Ruumimaagia, eriti koos mere vahetu lähedusega, sobib Baricco romaani hingusega. Ookeani stiihia määrab paljugi ka Baricco mononäidendis „Novecento“, mis praegu Tallinna linnatestri mängukavas, Jan Ehrenbergi musikaalses esituses Hobuveskis (lavastaja Diana Leesalu, 2024).

Kui mõelda Ringo Ramuli senisele lavastajateele, ongi just erandlikumad mänguruumid, ent sekka ka päris traditsioonilisele näitelavale osavalt rajatud tavatumad keskkonnad temale tunnuslikud, lavastaja otsingutega haakuvad. Lavastajate liidu kodulehel on kirjas kuusteist Ringo Ramuli lavastust, kümne aasta vältel, „Ookean meri“ nüüd siis seitsmeteistkümnes. Miskipärast on mul vahele jäänud üks ta ruumimängulisemaid lavastusi, „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“, Roos Lisette Parmase näidend Dante Alighieri poeemi „Jumalik komöödia” ainetel (Ugala, 2024). Aga ruumi isemoodi hingusele mõeldes meenub esmalt ja eredalt Ramuli diplomilavastus „Kellavärgiga apelsin“, Anthony Burgessi romaanist, mängupaik Rakveres Nortsu angaaris (TÜVKA 11. lend, 2017); hiljutisest ajast heiastub hoopiski „Maag“ (2025), John Fowles’i romaani põhjal, dramatiseerija Roos Lisette Parmas. Tagasi mõeldes kangastuvad Eesti draamateatri väikse saali „Maagist“ üksnes lavaruumi rabavad, fantaasiaküllased moondumised, sisu on kuhugi haihtunud. Mäng ruumiga on leidlik ka Ramuli autorilavastuses „Rõdul“, Indrek Koffiga kahasse (Endla 2026). Eriti vahva oli rõdudel toimuvaid elupildikesi jälgida omakorda Endla Küüni rõdukorrusel. Nii „Maagi“, „Rõdul“ kui ka „Ookean meri“ kunstnik on Arthur Arula.

Ambitsioonikas algmaterjal

Ramuli lavastuste algmaterjali, kirjandusteoste valik on tähelepanuväärne, ambitsioonikas. Vahel tundub küll, et lavakeelde absoluutselt tõlkimatu. Kui Fowlesi „Maagi“ puhul näib ilmvõimatu 700-leheküljelisest tekstist vähegi adekvaatseid valikuid teha, siis Baricco romaani napilt paarsada lehekülge muudab tabamatuks luuleline, assotsiatiivne laad. Ei oskagi oletada, kui erinevalt tõlgendavad lavastust „Ookean meri“ vaatajad, lähtuvalt sellest, kas nad on Baricco romaani lugenud või mitte. Kuigi teksti musikaalsuses ei ole süžee põhiline, viiakse tegelaste saatuseradu siiski lõpule, ent lavaversioonis on mõnda liini viimaks päris raske hoomata. Küllap ongi sel juhul mõttekam kõigest lahti lasta, ratsionaalsem juurdlemine heaga hüljata, seisundi ja rütmiga kaasa kanduda. Nõnda võiks parim variant olla hoopiski raamatu (taas)lugemine pärast etenduse nägemist.

“Ei oskagi oletada, kui erinevalt tõlgendavad lavastust „Ookean meri“ vaatajad, lähtuvalt sellest, kas nad on Baricco romaani lugenud või mitte.

Niisiis, alguses on ruum. Saali sisenedes läbib publik valge koridori, kahel pool numbritubade uksed, ahaa, olemegi jõudnud salapärasesse Almayeri võõrastemajja. Suures piklikus mänguruumis paikneb publik neljas küljes, üksteisest ikkagi kaugel, silmside on välditav. Arvan, et mulle sattus hea vaatepunkt, meremaalidega silmitsi. Kuni ühel hetkel see maalide vahesein paigast nihkub ja meeled muudab ärevaks mere sissetung, kiirgava majakatule ja aimatava laevakerega.

Aga see juhtub mõni aeg hiljem. Kõigepealt saabuvad hotelli eriilmelised külalised. Tähtis osa võõrastemaja saladuslikkusest on lapsed kui omaette nähtus, keda külastajad lahti muukida ei suuda. Lavaruumis näeme neid siinseal nukkudena, kes pilgutavad silmi ning räägivad salvestatud lapsehäältega. Kas ei teki siin mingi kriipiv-kentsakas vastuolu: nojaa, nukkude kaasamine kuulub loogiliselt noorsooteatri mängureeglistikku, aga teisest küljest mõjuvad nukud staatiliselt, nende hääled aeglustavad rütmi, kas ei ahenda selline mänguvõte võõrastemaja mõjuvälja infantiilsemaks?

Kütkestavad näitlejatööd

Näitlejad sulanduvad ansambliks, tundliku iseäralikkuse ja paindliku atmosfääritajuga, olustikust prii liikumisjoonisega, endasse sulgumise ja üksindust ületavate kohtumise viivudega. Igaühe päralt oma kõle hotellisäng, kordub lahti riietumise ja magama heitmise rituaal, omapärased paralleelstseenid, poosid ja keskendunud (sund)tegevused, lahtilaskmine argisest olemisest. Püüd portreteerida tegelasi, üldse kogu lavastust, seegi oleks kui mere maalimine mereveega. Ent vaadelda igaüht neist on kütkestav.

“Püüd portreteerida tegelasi, üldse kogu lavastust, oleks kui mere maalimine mereveega. Ent vaadelda igaüht neist on kütkestav.

Elss Raidmets – meremaalija Plassom tassib oma molbertit maskuliinsel moel, saa sa nüüd aru, on ta mees või naine, kunstniku sugu jääb pikaks ajaks mõistatuslikuks, peaaegu ebaoluliseks, kuigi kusagil antakse vastus. Taavi Tõnisson – minoorne Bartleboom, kes üha uurib ja süstematiseerib. Ühtaegu iseteadvust ja igatsust õhkub Getter Meresmaa – abielurikkuja Ann Deverià olekust. Ilus stseen, kuis Ann ja Bartleboom joovad teed paadikujulises, seinast seina rändavas lokaalis: kummastav, rauge kohting. Mirko Rajas – isa Pluche sisendab, otsib kirjapandavate palvetega meelerahu. Doris Tilk – näiliselt hapra tervisega Elisewin muutub isikupäraseks ainuüksi sosistava hääle kaudu. Elisewini heleduse, läbipaistvuse kontrastiks õhkub süngust, tumedat saatusepainet Hardi Mölleri Adamsist. Rollide vahetusi või teisenemisi tuleb siinseal ette teistelgi, kuid kavalehel eristub konkreetselt üksnes Mirko Rajase teine tegelane – Savigny.

Hüpnotiseeriv helikujundus

Tuleb hetk, mil nukkude lapsehääled kamandavad publikut liikuma uude mänguruumi, millele varem osutanud nihkunud maalid kui mere poole vallanduvad aknaluugid. „Mere süli“ kui dramaatiline laevahukk on saanud lummava lavalise vaste, Lauri Kaldoja helikujundus muutub aina hüpnotiseerivamaks. Publiku istekohad ümbritsemas veelgi ääretumat mänguruumi, mis pikkamisi, aga vääramatult teiseneb mere põhjaks. Aina meeletumaks, kuid seejuures korrastatuks muundub liikumisjoonis, ääretus ruumis tormatakse ringi, rahutuses, paanikas, lootuses. Ühel hetkel näeme sedasama valget hotellikoridori, mille kaudu sisenesime, siin ääretuses ulpimas – nii tekib ühisosa võõrastemaja ja merepõhja vahel, pidetuse ja igaviku omamoodi rahustav liit. Kui osalised lükkavad ratastel kärusid, valge voodipesuvirnaga, saavad hotellikoristaja kärudest päästeparved, põrandale pillatud valged linad aga markeerivad hukkunuid. Doris Tilk – Elisewin kannab õlul heledaid tiibu, inglite aeg on tulnud.

Ootasin hetke, mil tuleb käsk liikuda jälle tagasi võõrastemajja, kuni taipasin, et seda ei juhtugi. Küllap nii oli loogiline. Vast kõige ebamäärasemaks jäi kolmanda raamatu „Tagasipöördumise laulud“ lavalise vastena Bartleboomi ekslemine armastuskirjade kastiga, romaanis vaimukas ja absurdne, laval aga arusaamatuseni skemaatiline, sedakaudu üpriski ülearune.

Efektne lõppakord

Viimaks tiirlevad näitlejad ses ilmatu suures mänguruumis rulluiskudel ja ses liikumises tekib eriline, vabastav kergus. Isegi kummardatakse uisutades. Kuni efektse lõppakordina väljub publik saalist hoopis teisest uksest. Oleme äkitsi silmitsi suurte laevadega. Laevad on mere silmad. Alles seejärel, silmade taga, ilmub nähtavale meri ise. Justkui virgutav hüüumärk, kinnitus, et läbisime üheskoos unenäolise hävingu, nüüd oleme valmis sünkjas-saatuslikust õhustikust naasmiseks, leiame end õdusast suveõhtust.

“Ootasin hetke, mil tuleb käsk liikuda jälle tagasi võõrastemajja, kuni taipasin, et seda ei juhtugi. Küllap nii oli loogiline.

Ja nii me lahkumegi. Loetagu veelkord, kuidas Baricco romaani lõpetab. Kas meiegi läheme kordagi tagasi vaatamata, kummatigi aimates, kuis igaühe ainukordne mälestus läbitud teatriõhtust nagu Almayeri võõrastemajagi „maast lahti kerkis ja purunes õhkkergelt tuhandeks tükiks, mis nägid välja nagu purjed ning tõusid õhku, laskusid ja kerkisid, lendasid, ning nad viisid kõik endaga kaasa, kaugele, maa ja mere, sõnad ja lood, kõik…“ See pole viimase lause lõpp.

Kes küll teab, mis juhtuks siis, kui pöörduda ja tagasi vaadata.