• VAT-teatri lavastuses „Luukere Juhani juhtumised“ ei ole surma, aga ometigi püsib surmaaimus kogu aeg õhus leebe allhoovusena.
• Luukere Juhanist saab vaadates aga ühtäkki meie kõigi elupõline sõber, ükskõik kui pikuke see elu siis seni olnud on.

---

„Luukere Juhani juhtumised“

• Autor Triinu Laan. 

• Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka. 

• Kunstnik Liina Unt. 

• Valguskunstnik Sander Põllu. 

• Helilooja Veiko Tubin. 

• Koreograaf Marge Ehrenbusch. 

• Osades Triinu Meriste, Margo Teder, Lauli Koppelmaa, Meelis Põdersoo. 

• Esietendus 21. mail 2026 Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

Ma päris täpselt ju ei tea, mis värk lastel luukeredega on. Aga mul oli kord üks väike sõber, kellest nüüdseks on saanud noor täiskasvanu, temale kangesti meeldisid luukerega riided ja muu kraam. Eriti lahe oli „luupea“, niimoodi kutsus see väikemees pealuud. Tema vaimustus tärkas Kariibi mere piraatide filmisaagast. On mul endalgi musta värvi soni, mille voodrimustril lustakad pealuud, seda on täitsa vahva pähe panna. Ehkki oma lapsepõlvest ei meenu mingeidki mälupilte luukerega, isegi mitte õppevahendina.

Selline isiklik sissejuhatus viib VAT-teatri lavastuseni „Luukere Juhani juhtumised“. Adressaadina teatri kodulehel kirjas: alates 5. eluaastast. Aga nagu lavastaja Aare Toikka intervjuus kinnitab: „Mida vanemaks ma saan, seda selgemini ma tajun, et vanust ei ole olemas“ (KesKus, aprill 2026). Esietendusel igatahes lustisid teatrisaalis nii väikesed kui suured, lapsed leidsid hõlpsasti oma naerukohad, vanematel oli võimalus ka vargsi tõsimõtlikumaks muutuda. Kui pärast esietendust lavastajalt pärisin, mis žanris see lugu on, kostis Aare Toikka muigamisi: „Naivismus!“

VAT-teatri kodulehelt loeme: „Viimastel aastatel enim väliskeeltesse tõlgitud Triinu Laane samanimeline lasteraamat on saanud hulgaliselt auhindu ja VAT-teater toob selle inimliku ning puudutava loo noorte vaatajate ette sõnadeta mängulise lastelavastuse võtmes, mis oli aastaid VAT-teatri firmamärgiks rahvusvahelistel teatrifestivalidel.“ Nii on teater justkui tagasi oma lapsepõlves, kuigi ülemäärases, mängulusti pärssivas täiskasvanuks muundumises pole seda teatrit küll põhjust kahtlustada.

Helge ja elurõõmus lavaversioon

Enne vaatamist ei olnudki ma Triinu Laane raamatut „Luukere Juhani juhtumised“ lugenud. Raamatut saadab rahvusvaheline menu, USA kirjastajale tõi „John the Skeleton“ (tõlkija Adam Cullen, kirjastus Restless Books) 2025. aastal Mildred L. Batchelderi auhinna, mida annab välja Ameerika raamatukogude assotsiatsioon. Mu tutvus Triinu Laane loominguga sai alguse hoopis „Poiss ja papa“ võrukeelse audioraamatu kaudu, Kalju Orro mõnusas ettelugemises. Lihtsad hetked kahe hea sõbra, ühe väga noore ja ühe väga vana mehe üheskoos olemisest. Esimese osa pealkiri, „Papa kondirakin“, seostub omal kombel luukeregagi.

“Lavastust vaadates tekkis vahepeal kriipiv kahtlus, kas memme ja taadu lapsed ja lapselapsed ka päriselt olemas on.

„Luukere Juhani juhtumiste“ Aare Toikka helges, elu- ja mängurõõmsas lavaversioonis kulgeb lugu suhteliselt iseseisva ja vabana, assotsiatiivsena, kuigi tegelased, sündmuste hakatus ning muudki sõlmpunktid, näiteks röövlid, on mõistagi pärit Triinu Laane raamatust. Nimelt toovad taadu ja memme oma koju luukere Juhani, too kontmees on olnud ametis koolis anatoomiatunnis, aga läheb pensionile. Kui raamat loetud, saab teatrisaalis nii mõndagi juurde mõelda; aga sama tore on lugeda ka pärast etenduse vaatamist, arutada, võrrelda.

Lasteraamatu lahutamatu osa on Marja-Liisa Platsi ilmekad ja vaimukad pildid, värvideks must, valge ja roosa. Lavastuse kunstnik Liina Unt on aga loonud värvilise omailma, kus samuti tähtis roll piltidel. Saali sisenedes olemegi rõõmsavärvilisel mängumaal, kuhu looduse rohelust loob valguskunstnik Sander Põllu, samavõrd on värvirõõmus Veiko Tubina muusika. Neli näitlejat tervitavad publikut, veel rollidesse sisenemata, seejärel asuvad hoolega joonistama. 

Hoiavad kokku

Publiku uudishimu on suur ja pildid igati ootamist väärt! Nõnda saab Triinu Meristest, keda imetore VAT-teatri ansamblimängu sulandumas näha, memme ja Margo Tederist taadu. Südamlik ja muhe duett, väikeste nüanssidega markeeritakse vanadust, aga hoopis tähtsam on, kuidas memme ja taadu on alati koos, hoiavad nõnda kenasti kokku. Näitlejate kvartetis on veel Lauli Koppelmaa ja Meelis Põdersoo, nemad siis kehastavad-hingestavad kõiki muid tegelasi, muuhulgas on luukere nukujuhid, kes panevad Juhani jalad käima ja lõualuud kõnelema; aga näitlejad liiguvad ka ise kontmehe väljendusrikkal jõnksulisel kõnnakul, Marge Ehrenbuschi koreograafilise joonisega. Nemad loovad ka tegevuspaiku, no näiteks liikuvaid taustapilte toredas autosõidu stseenis, kui taadu oma paugupilliga Juhanile järele sõidab, memme ikka kenasti kaasas, kuis siis muidu. Väike tänapäine lisandus laval on agar telefoniselfide tegemise komme, mis on ka taadule-memmele külge hakanud.

Memme ja taadu korduv põhitegevus, igapäevane rituaal on pärnaõietee joomine. Väike nääklemine on seejuures ainuvõimalik, mõlemat ja üksiti publikut lõbustav. Sest teekann laual on kahte värvi: punane memme värv, sinine taadu värv, kumbki käänab jonnakalt oma värvi nähtavamaks. Ja kujuteldav suhkur on nii magusalt ehe, kuigi mistarvis nii hüva maiguga teed üleüldse suhkruga juua? Oo jaa, see pärnaõietee … Minule meenutab see Saaremaad, aga eks igaühel ole oma suvine pärnapuu ja mesilaste sumin pärnaõisi noppides. Kui on, kuniks on.

Vähe sõnu, rohkem tegevust

Lavastuses kuuleb sõnu hästi vähe. Häälitsusi veidi rohkem, näiteks väga lõbus kooliõpetaja telefonikõne „blaa-blaa-blaa“ või naabrinaise ohkimine; tegevusi on kõige rohkem. Tagantjärele mõtlesin, et oleks olnud ilmatu vahva kokku lugeda, mitu korda lühikese etenduse vältel lausuti maagilist sõna „pähnähäitsmetsäi“… Võru keelt oskamatagi muutub see meloodiline sõna nõnda koduseks. Kuigi, naljakas küll, üks teatrimees küsis pärast esietendust täitsa tõemeeli, et huvitav mis võlusõna nemad seal laval küll laususid, sellal kui kohvi jõid.

“Lapsed kilkasid naerda ja see on tõesti lõbus, kui valesti annab üht luukere toolile istuma sättida.

Aga kui nüüd mõelda raamatule, siis seal sureb memme ju viimaks ära ja vaikne võlusõna „pähnähäitsmetsäi“ muutub taadu ja Juhani hellaks meenutuseks. Lavaloos ei ole seda surma. Võiks öelda, et ei ole üldsegi surma, aga ometigi püsib surmaaimus kuidagi õhus, kogu aeg, leebe allhoovusena. Ja selle tundmuse toob endaga kaasa luukere Juhan, küllap oleneb vaataja vanusest ja hingelaadist, kuivõrd skelett surmaga seostub. Seda lustakam on Juhani saabumine memme-taadu metsakoju, luukere kokkupanemise põhjalik stseen. Lapsed kilkavad naerda ja see on tõesti lõbus, kui valesti annab üht luukere toolile istuma sättida, aga viimaks pannakse kõik paika ja graatsiline Juhan saabki alustada oma väärikat pensionärielu, õigemini küll memme-taadu sõbrana täiesti uutmoodi, seiklusrikast elu.

Üksindus ja ootus

Oluline teema on ju ka üksindus. Lavastust vaadates tekkis vahepeal kriipiv kahtlus, et kuigi memme ja taadu näitavad Juhanile õhinal oma lapse ja lapselaste pilte, siis kas nad ikkagi on päriselt olemas. Aga eks see ole sihuke ülemõtlemine või miski krooniline pessimismus. Samas tunnevadki memme ja taadu end lapselapsi aina külla oodates ja igatsedes omajagu üksikuna.. Aga ega nad tulemata ei jää! 

Üks väga tore hetk oli, kui memme ja taadu laval hüüdsid Juhanit, mispeale lapsed saalis omasoodu hõikuma hakkasid. „Juhan! Juhan!“ kostis üsna kaua siit ja sealt saalinurgast, justkui kajana, ja see ajas kõiki naerma. Kuigi laste osalust niimoodi ei eeldatud ja mängu ei võetud, vaid Margo Teder taaduna tõstis nagu kahtlevalt käe korraks kõrva juurde ja kuulatas, et loksutanud see etendust ka rütmist välja. Pigem suisa vastupidi, luukere Juhanist sai ühtäkki meie kõigi elupõline sõber, ükskõik kui pikuke see elu siis seni olnud on. Ja seesinane sõprus luukerega ongi mänguline ja eluterve sõnum.