Mida PÖFF-il vaadata? Väike spikker filmihuvilisele

• Täna avatakse 30. korda Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Kokku on 6.–22. novembrini toimuva festivali kavas 230 pikka ja 259 lühifilmi 87 riigist. Aitame kavas orienteeruda väikse omapoolse valikuga.

Festivali avafilm on Läti režissööri Viesturs Kairišsi Cannesi filmifestivalil esilinastunud „Ulja“, mis on inspireeritud maailma pikima naiskorvpalluri Uljana Semjonova elust. Ulja kasvas 2 meetri ja 13 sentimeetri pikkuseks (mõningatel andmetel isegi 2.20), temast sai kahekordne olümpiavõitja, kolmekordne maailmameister ja kümnekordne Euroopa meister. Film jõuab hiljem ka kinolevisse.

---

Hiina mägiküla tüdrukute teekond naaberlinna ja iseendani

Dokumentaalfilmide üks suur väärtus on võimalus reisida ilma lennukile astumata eksootilistesse riikidesse, linnadesse ja küladesse ning heita pilk kõige tavalisemale eluolule, mis ometi näib eriline. See on justkui vaade teise maailma, kuigi tegelikult samasse. Nii mõjub ka Hiina režissööri Dongnan Cheni film „Kevade sosinad“ (originaalis „Chun Ri Huan You“), mis toob vaatajani 14-aastase Qihuo küpsemise loo Liangshani mägedes Lõuna-Hiinas. Tüdruku ja ka suure osa tema klassikaaslaste vanemad töötavad kaugel suurlinnas ja nii jääb nooremate kantseldamine teismeliste hooleks. Kui Qihuo-l algab esmakordselt menstruatsioon, on ta jii rahva kombe kohaselt sunnitud läbima seelikuvahetuse tseremoonia. Mida aga pole, on seelik. Nimelt on see külas väga kallis ja nii võtab tüdruk koos sõbrannadega ette mägise ja katsumusi täis teekonna linna (täpsemalt Buxte-nimelisse asulasse) turule. Qihuo ema arvates on tüdruk ühtlasi nüüd küps mehele minema, aga õnneks on tüdruku vaated juba märksa n-ö progressiivsemad.

Kuna Qihuo kuulub Hiina etnilisse vähemusgruppi, ei kõla filmis mandariini, vaid hoopis jii keel (täpsemalt selle põhjamurre nuosu). Keelte kõnelejad üksteisest aru ei saa, nuosu keel on lähedalt suguluses hoopis birma keeltega. Kohalikud vanemad inimesed, kellest paljudel pole kooliharidust, räägivad senini vaid nousu keelt, kuid laste elu ja keeleoskust mõjutab … no muidugi nutitelefon ja sotsiaalmeedia ning seal kõlav hiina keel. 

Film on nn hübriidvormis – osalt dokumentaal, osalt improvisatoorne lavastus ning kasutatakse ka muinasjutu elemente. Film linastus alles siis, kui Qihuo oli saanud 18-aastaseks.

Kristi Helme

---

Saaremaalt pärit maailmakuulus arhitekt kavandab kodu

„Ma olen Eestist,“ ütleb arhitekt Louis Kahn Max Kormani mängufilmis „Elurõõmu nimel“. Maailmakuulsa arhitekti poole pöördub noor pereisa Steve Korman, kes soovib oma kasvavale perele maakodu.

On aasta 1971 ja karjääri tipus olev Kahn kavandab monumentaalseid hooneid üle maailma. Tema keerulisse eraellu kuuluvad kolm naist ja kolm last. Kahn keeldub esialgu Kormani tellimusest, kuid võtab viimaks töö vastu. Kolm aastat kestvasse ettevõtmisse kaasab ta maastikuarhitekt Harriet Pattisoni, kellega tal on ühine laps. Kuressaares sündinud Kahni kehastab Griffin Dunne.

Režissöörile on maja sünnilugu osa perekonna ajaloost – tellija oli tema vanaisa ja ta kasvas ise selles majas üles. Kahni viimase elamutellimuse kaudu põimuvad filmis looming, kodu ja keerulised peresuhted.

PÖFF-i kodulehe andmetel on tegu esimese USA-s valminud mängufilmiga, mis põhineb Eestist pärit inimese elul.

Toomas Raag

---

Sügaval sumo kulisside taga

USA-s sündinud jaapani juurtega režissööri Erik Shirai dokumentaalfilm „Sumo: hing ei kaalu midagi“ vahendab nelja oma karjääri väga erinevas faasis oleva sumomaadleja tegevust ja mõttemaailma. Nende sportlaste pilgu läbi jaotub filmi fookus vaataja jaoks justkui kolmeks: sumo kui sport, sumo kui eluviis ja sumo kui traditsioon. Esimene neist jääb seejuures teiste varju, nagu see näib jäävat ka jaapanlaste enda jaoks.

Shirai on proovinud sumo 1500 aasta vanust kultuuri ja sellega seotud müstitsismi ka heli ja pildiga väljendada ning teeb seda õnnestunult. Kõige vahetumad lähikaadrid iseendaga silmanähtavalt raskeid vaimseid võitlusi pidavatest maadlejatest vahelduvad vaadetega Jaapani kummituslikule loodusele ja efektiivsusele orienteeritud suurlinna saginale. Kõike seda näib saatvat sumo oma range eetikakoodeksiga. Pole siis ime, et sealse ühiskonna jaoks ei ole Yokozuna ehk kõrgeimale tasemele jõudnud maadleja, kelleks on sellel sajandil saanud vaid kaheksa vägilast, pelgalt tippsportlane, vaid midagi palju suuremat. Sellest hoolimata peab isegi sumo kui riigi rahvussport tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas oma koha eest võitlema.

Eesti riigil peaks igasuguse loogika järgi puuduma igasugune seos sumomaadlusega, nagu see puudub ka kõigil teistel Euroopa riikidel peale Ukraina ja Bulgaaria. Tänu Baruto vägitegudele meil see side siiski on. Seda enam tundsin lausa kohustust niivõrd sügavale kulisside ja legendide taha peidetud maailma suure tähelepanuga jälgida, kuivõrd film seda võimalust pakub.

Ragnar Kaasik

---

Kui poeg kasvab suureks

Lapse iseseisvumine võib vanemale tähendada vabaduse kõrval ka üksildust. Jukka Kärkkäineni dokumentaalis „Vigade ilu“ seisab sellega silmitsi üksikisa Tero, kelle poeg Henri alustab elu koos tüdruksõbraga.

Viieteistkümne aasta jooksul filmitud loos kohtuvad kolme põlvkonna harjumused, hoolimine ja oskamatus oma tundeid väljendada. Mootorite kallal nokitsemise ja argiste toimetuste taga peitub küsimus, kuidas armastatud inimesest lahti lasta. Isa kardab üksi jääda, poeg aga ihkab iseseisvust. Valusate olukordade kõrval leidub absurdi, hellust ja musta huumorit.

„Vigade ilu“ võiks kõnetada eriti neid, kelle peres õpitakse parasjagu lapse suureks saamisega toime tulema.

Toomas Raag

---

Liustikest ja inimestest

Pepe Andreu ja Rafa Molési eleegiline dokumentaalfilm „Halastus“ („La Pietà“) on esmapilgul etnograafiliste sugemetega keskkonnateemaline linateos.

Oma venna enesetapu järel otsustavad lihtsas, ent vaimsete huvidega Islandi taluperes kasvanud seitse venda-õde miskipärast üksmeelselt vallaliseks ja lastetuks jääda. Nad märkavad esimestena, et läheduses asuv hiiglaslik Vatnajökulli liustik sulab aeglaselt. Pere ärksaimale, Flosi P. Björnssonile (1906–1993) saab toimuvate muutuste täpne dokumenteerimine elutööks. Talupere enda elu aga jäädvustab fotodele ja filmilindile oma suved nende pool veetnud noor linnasugulane, kellest sirgub tuntud fotograaf. Viimase muljed nüüdseks mahajäetud talu külastamisest ja mälestused seal elanud sugulastest ongi filmi põhitelg.

See on rõhutatult aeglase tempoga linateos süvenevale ja juurdlevale vaatajale. Märkame, et nii liustiku kui talupere elu on üksluise pealispinna all sisemiselt rikas, ehkki ühtviisi hääbumisele määratud. Võib aimata, et etteloetavad Flosi vaatluspäevikute katkendid ning näidatavad iseäralikule perekonnale kuulunud esemed pole sugugi juhuslikult valitud. Nende detailide ning muu hulgas ka religioossete viidete varal näivad autorid püüdvat edastada mitte ainult keskkonnakaitselist, vaid ka eksistentsiaalset sõnumit.

Rain Soosaar

---

Kodu seal, kus on kala

Mis hoiab inimest paigas, kus talv kestab kuid ja polaaröö matab ümbruse pimedusse? Guro Saniola Bjerki dokumentaal „Tursk on meie usk“ otsib vastust Põhja-Norra kalurikülast Båtsfjordist, kus kala annab tööd ja toob kokku inimesi üle maailma.

Siin kohtuvad Süüria pagulase, soomlasest sisserändaja, linnapea ja üksildase eaka naise eluteed. Ühe peategelase asemel avaneb terve kogukond oma harjumuste, vastuolude ja naljadega. Režissöör on ise Båtsfjordis üles kasvanud ning pöörab kaamera talle tuttava paiga inimeste poole.

Filmis on huumorit ja sooje kohtumisi. Nende kõrval jääb kõlama kalanduse tähtsus rannakogukondade püsimise jaoks. Kui elatusallikas muutub ebakindlaks, puudutab see ka inimeste võimalust oma kodupaika jääda.

Filmi tasub kaaluda vaatajal, keda paeluvad põhjamaine argielu, värvikad inimesed ja küsimus, kuidas sünnib kokkukuuluvus.

Toomas Raag

---

Mati Undi noored Vilniuse tänavatel

Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“ on leidnud tee ka Leedu filmiklassikasse. Algirdas Araminase „Kui ma laps olin“ lähtub romaani motiividest ja viib noorte eneseotsingud 1960. aastate Vilniusesse.

Koolilõpetajad Tomas ja Eglė pistavad näituselt plehku ning nende vahel puhkeb esimene armastus. Vabadusejoovastusega käivad kaasas armukadedus, pettumused ja täiskasvanute ootused. Öised linnatänavad, muusika ja uitamised annavad sellele suureks kasvamise loole oma rütmi.

Leedu filmikeskuse käsitluse järgi heideti filmile omal ajal ette noorte eemaldumist sotsialistlikust tegelikkusest. Praegu äratab huvi just see, kuidas pääsesid ajastu nõudmiste kõrval ekraanile noore inimese isiklikud tunded.

Kirjandusõpetajal võiks olla huvitav vaadata, kuidas on Mati Undi noortelugu Leedus filmiks tehtud.

Toomas Raag

---

Põgenemine ratta seljas

Selle dokumentaalse road movie narratiiv on seotud jalgratturist nomaadi Max Schnelli eesmärgiga läbida oma kaherattalisel sadu Euroopa mäestike tippe. Kuigi katsumus on ränkraske, näib suurem võitlus toimuvat peategelase sees.

Schnell ise selgitab oma elustiili valikut kui vabaduse valimist, kuid vaatajale jääb filmi jooksul tahes-tahtmata korduvalt mulje, et tegemist on põgenemise ja isegi edevusega. See, mille eest mees põgeneb, näib olevat süütunne privilegeeritud lapsepõlve pärast. Seda teooriat toetavad tema antikapitalistlikud ja -konformistlikud vaated, mida ta kogu filmi vältel järjekindlalt propageerib.

Filmi pealkiri „Täiuslik tee“ ei viita seega mitte ainult kaunite vaadetega siledatele teelõikudele Euroopa mäestikes, vaid millelegi sügavamale, mille otsingutel Schnell veel viibib. Kahju, et kõige selle keskel jääb läbitud teekonna kui sportliku saavutuse mastaap natuke segaseks.

Ragnar Kaasik