- Just Filmi juht Jan Joonas Pevkur soovib, et noored ei jääks raskete teemadega üksi. Tänavu pakub festival rohkem filmijärgseid arutelusid ja katsetab õppematerjale, mida õpetaja tunnis kasutada saab.
Olete olnud Just Filmi meeskonnas kuus aastat ning tänavu esimest korda festivali juht. Mis on selles rollis seni kõige rohkem üllatanud ja mida tahate muuta?
Viimastel aastatel olen Justi tiimis järjest rohkem ülesandeid saanud, seega oli suurem osa töökorraldusest juba tuttav. Kuna festivali juhtis väga pikalt Mikk Granström, on üks suuremaid ülesandeid olnud enda nime ja näo tutvustamine Just Filmi juhina nii Eestis kui ka Euroopa filmifestivalidel.
Mikk ehitas Just Filmi kahe aastakümnega üheks Põhja-Euroopa tähtsaimaks ja suurimaks noortefestivaliks. Suuremaid muutusi mul tänavu plaanis polnud, eriti kuna lõpetasin aasta esimeses pooles veel ülikooli.
Jaanuaris lepingule alla kirjutades seadsin eesmärgiks festivali juhtimisse sisse elada, aastapikkune teekond ühe korra läbi käia, tagasisidet koguda ja sihid 2027. aastaks paika panna. Siis saan esimesi suuremaid projekte alustada.
Mõne katseprojektiga alustame väiksemas mahus juba tänavu: valitud filmide juurde tulevad õppematerjalid, teeme rohkem filmijärgseid arutelusid ja kasvatame noorte filmitegijate osa.
Milline oli teie enda tee filmide juurde? Kas mõni film, õpetaja või kooliaegne kogemus mõjutas seda eriti tugevalt?
Neid ahhaa-hetki on olnud mitu. Esimene oli vast paariaastasena, kui sain sünnipäevaks kõik James Bondi filmid DVD-l. Mäletan, kuidas vaatasin neid üpris religioosselt. Peagi hakkasime ka ise sõpradega spioonipõnevikke filmima.
Põhikoolis oli üks märgilisemaid sündmusi, kui nägin esimest korda Damien Chazelle’i „Whiplashi“. Pidime seda muusikatunnis vaatama ja analüüsi kirjutama. Kirjutasin sadu sõnu üle nõutud mahu, sest film andis mulle nii palju mõtteainet.
“Iga film ei pea muutma su elu.
Gümnaasiumis oli suureks toeks Tallinna 32. keskkooli multimeediaõpe ja eelkõige inimesed, kellega saime suuremaid või väiksemaid filmiprojekte teha. Ka gümnaasiumi lõputööks tegin mängufilmi.
Ütlesite ametisse astudes, et soovite tuua Just Filmi „noorteni ja noortelt“. Millistes tänavuse festivali otsustes on noortel olnud sõnaõigus?
Et filmivalik püsiks värske ja räägiks keeles, mida noored mõistavad, on meie programmimeeskonnas ka kooliealised noored. Lisaks rahvusvahelisele žüriile on festivalil noortežüriid, kes annavad oma lemmikule auhinna.
Programmis #noorfilmitegija linastub 20 koolinoorte tehtud filmi. Oleme neile pühendanud eraldi päeva. Lisaks võimalusele näidata oma filmi A-kategooria festivalil saavad nad osaleda töötubades.
Just noorte kaasamine eristab meid ja seda tahan järgmistel aastatel veel rohkem teha. Filmitegijate usaldus tulla Tallinna nii paljude esilinastustega näitab, et ka nemad hindavad Just Filmi noortemeelsust ja julgust.
Programmis on 49 täispikka linateost. Mille järgi otsustate, et film väärib noorele publikule näitamist, ja kuidas saate teada, kas see vaatajaid kõnetab?
Mulle meeldib mõte, et filmitegijal on tohutu vastutus, kui ta võtab inimese elust poolteist tundi oma loomingu näitamiseks. Programmijuhina olen sarnases rollis. Iga filmi puhul pean küsima, miks seda näidata.
“Ka rasketest teemadest tuleb rääkida.
Noored on meie tulevik. Peame neid kasvatama kultuuri- ja mõtteruumis, kus ühtsus, võrdsus ja võimalus olla sina ise on esikohal. Iga film ei pea muutma sinu elu – seda oodata oleks jabur. Aga saame tükk tüki, film filmi haaval neid väärtushinnanguid levitada.
Aastatega on publik mulle tuttavamaks saanud ja vaikselt on tekkinud kõhutunne, kas konkreetne film võiks meie kinopublikule meeldida või mitte. Võimalusel küsin kohe pärast kinokülastust tagasisidet nii õpetajatelt kui ka noortelt.
Tõite tänavuse programmi teemadena esile noorte radikaliseerumise ja digikiusamise. Mida aitavad valitud filmid nende nähtuste kohta mõista? Palun tooge mõni näide.
Need olid teemad, mille käsitlemise aasta alguses sihiks seadsime.
Noorte võistlusprogrammi film „Üks kambast“ räägib teismelisest Audreyst, kes tutvub jalgpallifanaatikute grupiga Carbon Boys. Poisid võtavad tüdruku kiiresti omaks. Vähehaaval selgub, et nende vaated pole äärmuslikud ainult jalgpallis.
Film manipuleerib oskuslikult vaatajaga, pannes ta peategelase olukorda. Ühel hetkel saad keset sündmuste keerist aru, kuhu oled sattunud.
„Kiusamisklubi“ räägib kahest tüdrukust, kes saavad sõpradeks kiusatud ja tõrjutud noorte veebigrupis ning otsustavad oma kiusajatele kätte maksta. Film näitab, milliseid äärmuslikke vorme kiusamine digimaailmas võtab.
Film annab võimaluse kogeda kellegi teise lugu kõrvaltvaatajana. Sarnasesse olukorda sattudes võib noor osata nähtust õppida, õigel ajal kellelegi juhtunust teada anda, vahele astuda või abi pakkuda.
Noortefilmide teemad on sageli rasked. Kuidas otsustate, millisele vanusele film sobib ning millal on selle vaatamiseks vaja täiskasvanu tuge või selgitust?
Tänavu otsustasime pärast õpetajatega konsulteerimist lisada filmide sisututvustustesse vanuse alampiiri. Raskemate teemadega filmide soovituslikud vanused panime paika koos lapse õiguste programmi tiimiga.
Meie festivalil pole kunagi seksuaalvägivalla või enesetapu teemade ees pead liiva alla pandud. Ka neist tuleb rääkida.
Tänavu korraldame filmijärgseid arutelusid rohkem kui kunagi varem, et noored ei jääks raskete mõtetega üksi. Valitud filmidele on koostatud ka aruteluküsimused, mille toel nähtut koolitunnis lahata.
Mida saab õpetaja tänavustest filmidest noorte elu kohta teada sellist, mis võib tal koolitöös märkamata jääda?
Tehisaru ja digimaailmaga liigume suunas, kus kõik veedavad üha rohkem aega veebis ja üksteisest eemal, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Minu hinnangul on huvitav, kuidas filmidest kõlab vastu hoopis soov olla nähtud, tuntud ja üksteise jaoks päriselt olemas.
Täiesti viimase filmina lisandus kavasse „Oaas“. Filmis hakkab levima video õpilasest, kes ähvardab oma klassikaaslasi. Kolm noort põgenevad lähedasse metsa, otsides pelgupaika ühiskonna eest, mis neid küll vaatab, aga tegelikult ei näe.
Ka see film käsitleb vägivalda, kuid jõuab omapäraste pööretega punkti, kus tugevaimalt jääb kõlama üksildusest tulenev soov ja vajadus läheduse järele.
Millist kolme tänavuse programmi filmi soovitate õpetajal koos klassiga vaadata? Millisele vanusele need sobivad ja millise vestluse võiksid avada?
Lisaks juba nimetatutele tooksin välja filmi „Koht paranemiseks“, mis räägib noorte elust psühhiaatriahaiglas. See on pilguheit maailma ja seinte vahele, kuhu tihti ei näe. Film räägib avatult vaimse tervise tähtsusest ja sobib 13–19-aastastele.
“Kunstis võib iga tõlgendus olla õige.
Lastefilmide hulgas on suurepärane linateos suureks kasvamisest ja oma kire leidmisest – „Bryce Lee lugu“. Et sõpru oma hullumeelsetesse filmiprojektidesse kaasata, valetab peategelane, et on Bruce Lee sugulane. Film sobib alates kaheksandast eluaastast.
Mudilastele soovitan armast animatsiooni „Betty Õhupall“, mis räägib kaktuse ja õhupalli sõprusest. Muide, tänavu on kõigil mudilasseanssidel tavalisest vaiksem heli ja kinosaalis hämar valgus, et ka kõige pisemate kinokogemus oleks meeldiv.
Millist tuge pakute õpetajale filmi valimiseks ning seansi eel ja järel õpilastega töötamiseks? Kuidas võiks kinokülastus seostuda ainetunnis õpitavaga?
Programm on mahukas, aga oleme alati valmis kirja või telefoni teel õpetaja soovide järgi filme soovitama. Uudiskirjas ja sotsiaalmeedias jagame regulaarselt filmisoovitusi ka õppeainete järgi.
Valitud filmide järel toimuvad arutelud. Samade filmide juurde on partnerid koostanud tasuta kasutamiseks aruteluküsimused või tunnikavad, mida saab ainetunnis kasutada.
Kuidas alustada filmi järel arutelu, et õpilased julgeksid oma mõtteid väljendada, sealhulgas filmi sõnumiga mitte nõustuda? Kas meenub mõni vestlus, kus noored nägid filmi täiskasvanutest hoopis erinevalt?
Festivalil küsimuste-vastuste vestlusi juhtides sai kiiresti selgeks, et esimest küsimust on publikult ja noortelt kõige raskem kätte saada. Nagu eestlastega ikka: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.
Tähtis on puurida sügavamale, et vestlus ei jääks pinnapealseks. Mida rohkem lasta noortel rääkida ja oma seisukohti väljendada, seda tõenäolisem on, et keegi tahab midagi vastu öelda. Tuleb rõhutada, et lolli või valet vastust, eriti filmis, ei ole. Kunst on subjektiivne ja iga tõlgendus võib olla õige.
Kaks aastat tagasi võitis klassižürii eriauhinna „Kneecap“. See oli pika puuga noorte lemmik, ent klassijuhatajale meeldis nähtud filmidest kõige vähem. Film rääkis punk-räpipundist, kus tegelasi mängisid samanimelist bändi tegevad räpparid ise. Nüüdseks on Kneecapi punt tõusnud maailma tippu, praegu on nad suurel tuuril. Eriti populaarsed ongi nad just noorte seas. Tagantjärele mõeldes on lahe näha, kuidas noored tunnetasid ära, et nendes räpparites võib leiduda miskit erilist.
Mis võiks panna noore eelistama ühist kinoseanssi kodus vaatamisele? Millist rolli mängivad kohtumised filmitegijatega, mida pakute tänavu 21 eriseansil?
Nende kahe ja poole nädala jooksul jõuab kinodesse ligikaudu viiskümmend täispikka filmi, mida tõenäoliselt kunagi enam filmilinal ei näe. Tihti ei jõua need ka voogedastusplatvormidele.
Me kõik teame, mida Netflixist või teistelt sarnastelt platvormidelt vaadata saab, aga filmimaailm on palju laiem, põnevam ja eksootilisem.
“Noored teevad filme ka sõjast.
Filmitegijad tulevad üle maailma kokku, et jagada publikuga oma kogemusi ja aastatepikkuse raske töö tulemusi. Mitmed näitavad siin oma filme laiemale publikule esimest korda.
Kinofänn minus ei saa jätta ütlemata, et pimedas saalis koos publikuga on ainuõige viis filme vaadata.
Programmis on ka Eesti noorte tehtud filmid. Mida räägivad need noorte jaoks olulistest teemadest ja kuidas võiks kool toetada õpilast, kes tahab filme teha?
Tänavusest valikust leiab klassikalisi lugusid suureks saamise hirmudest, aga on ka sõja- ja narkoteemalisi. Nende teemade pärast noorte hing valutab.
Mitu noort on teinud dokumentaalfilmi, kusjuures intrigeerivatel teemadel, näiteks LARP- ehk elava rollimängu gruppidest või loodusterapeutidest.
Eriti tore on, et mitmed meie stipendiumikonkursi ja #noorfilmitegija võistlusprogrammi toel suureks sirgunud noored on läinud ülikooli filmi õppima.
Kool saab filmihuvi toetada näiteks õpilastele olemasolevat tehnikat kasutada andes või lastes ülesandeid mänguliselt audiovisuaalses vormis lahendada. Miks mitte lasta õpilastel järgmine kord narkootikumide ohtudest esitluse asemel mõneminutiline film teha?
Just Filmi haridusfondi eesmärk on tuua esimesel aastal kinno 3000 last ja noort. Kui kaugele olete jõudnud ning kuidas saab kool taotleda tuge piletite ja transpordi jaoks?
Oktoobris piletimüük alles algas, seega on veel pikk tee minna. Skaala Impacti ja sihtasutuse Aitan Lapsi toel saame tuua Tallinna ja Tartu kinodesse lapsi Eesti äärealadelt, et sotsiaalmajanduslik taust ei saaks takistuseks. Eriti keskendume Ida-Virumaale, Peipsi-äärsele piirkonnale ja Lõuna-Eestile.
Haridusfondist toetuse taotlemise kohta saavad koolid täpsemalt lugeda meie kodulehelt.
Mille järgi hindate festivali õnnestumist lisaks külastajate arvule? Millist tagasisidet tahaksite kuulda noortelt ja õpetajatelt?
Mäletan, kuidas jäin eelmisel aastal kino välisukse juurde ühe filmikülalisega vestlema. Kaks umbes 12-aastast tüdrukut tulid tema juurde, ütlesid otse, kui väga neile film meeldis, ja uurisid, millal seda veel näha saaks.
Sellised hetked näitavad, mille jaoks seda kõike teeme. Loodan, et neid tuleb tänavugi küll ja veel.
Õpetajatelt soovin eelkõige tagasisidet filmivaliku, õppematerjalide ja arutelude kohta, et järgmisel aastal nende põhjal edasi liikuda. Kõige rohkem soovin, et mõni noor leiaks kavast filme, mis teda liigutavad, mis avavad ta silmad ja aitavad kasvades iseennast leida.
Lisa kommentaar