- Ettevõtja Indrek Neivelt leiab, et Eesti kool annab noortele hea hariduse, kuid liigub liigse standardiseerimise poole. Kolme lapse isa Neivelt on olnud ka lasteaia ja kooli hoolekogu liige. Kool peab tema sõnul õpetama seoseid nägema, pingutama ja tööd tegema.
Eesti õpilased saavutavad rahvusvahelistes testides väga häid tulemusi, kuid majandus on aastaid visalt kasvanud. Kas kool annab noortele teadmised ja oskused, mida ühiskond vajab?
Ma ei näe siin enam üksühest seost. Nii testide tulemustes kui majanduse taseme poolest on tipus Singapur, kuid seal juhitakse riiki teisiti kui Eestis. Andekad inimesed valitakse välja, neid roteeritakse eri ametikohtadel ja plaane tehakse pikaks ajaks. Meil vahetuvad ministrid kiiresti.
Samas pole Eesti majanduse areng sugugi halb olnud. Oleme 35 aastaga jõudnud SKT-s ostujõudu arvestades ligikaudu nelja viiendikuni Euroopa Liidu keskmisest. Sellelt tasemelt on juba raskem edasi liikuda. Kõik riigid ei saa olla üle keskmise.
Kool annab minu arvates noortele väga hea hariduse ja seda, mida toob tulevik, ei tea me kunagi. Kui mina 1985. aastal keskkooli lõpetasin, olin aasta ülikoolis ja seejärel kaks aastat sõjaväes. 1988. aasta sügisel õppisin tehnikaülikoolis majandust. Meil oli seminar kapitalismilt sotsialismile üleminekust ja sellest, mida arvas asja kohta Lenin. Küsisin õppejõult, kas me ei peaks vaatama hoopis, kuidas minna sotsialismilt üle kapitalismile. Mind saadeti seminarist välja meelt parandama.
Me ei tea, mida tulevik meile toob, ja seetõttu ei saa kool õpetada täpselt seda, mida inimesel tulevikus vaja läheb. Tähtsad on töövõime, loogiline ja kriitiline mõtlemine ning oskus suurest pildist aru saada.
Kas kool õpetab liiga palju fakte ja liiga vähe seoseid?
Mälu tuleb treenida, kuid meil on tänapäeval tohutu hulk teadmisi taskus kaasas. Küsimus on selles, kuidas leida nende vahel loogilised seosed.
“Koolid ja õpetajad on meil tublid.
Mina õppisin koolis näiteks seda, mitu tanki Stalingradi lahingus puruks lasti. Siis teadsin seda hästi, praegu enam ei mäleta ja ega mul ole selle teadmisega ka palju peale hakata. Ajaloos võiks rohkem rääkida sellest, kuidas protsessid toimivad ja millised on riikide pikaajalised huvid. Valitsused tulevad ja lähevad, aga riikide huvid jäävad sageli samaks. Kui õpilane sellest aru saab, mõistab ta paremini ka tänapäeva maailma.
Võtame näiteks Venemaa. Riigikord ja valitsus on seal muutunud – Vene impeeriumist sai Nõukogude Liit ja sellest Vene Föderatsioon –, kuid majanduse loogika ning sellest tulenevad huvid pole kadunud. Loodusvaraderikas riik vajab teid, mida mööda oma kaupa võimalikult odavalt maailmaturule viia. Seepärast on ligipääs Musta mere ja Läänemere sadamatele olnud Venemaale tähtis eri aegadel. Ka Tartu rahuleping ei käsitlenud ainult piiri, vaid reguleeris ka Venemaa kaubavahetust ja transiiti Eesti kaudu. Näiteks sätestati, et transiitkaupade veotariifid ei tohi olla kõrgemad kui kohalike ettevõtete tariifid.
Lääne-Euroopa vajab jällegi toorainet, mida tal ei ole. Briti impeerium ja ka teised Euroopa riigid on tahtnud saada võimalikult odavat ligipääsu toorainele. Kõige parem oleks, kui saaks kogu ahelat kontrollida. Siia ongi konflikt sisse programmeeritud. Sama olukord on ka teistes loodusvarade poolest rikastes piirkondades: kus need asuvad, kelle kontrolli all on veoteed ning miks tekivad just seal pinged ja konfliktid. Selliseid seoseid õpetada on tähtsam kui anda üksikuid arve pähe õppida.
Kui õpilane näeb selliseid pikaajalisi huve, mõistab ta paremini, miks riigid käituvad ka tänapäeval nii, nagu nad käituvad.
Olete öelnud, et riik peaks seadma majanduskasvu ja pensioniks kogumise asemel esikohale lapsed. Miks?
Meil sünnib poole vähem lapsi, kui oleks vaja. See ei tähenda ainult küsimust, kes peab 20 või 30 aasta pärast pensionäre ülal. Keegi peab valvama piiri, hoidma korda, kustutama tulekahjusid ja õpetama lapsi. Küsimus on kogu riigi püsimises. Väikese rahvaarvuga on raske nii suurel territooriumil riiki pidada.
Kedagi ei saa ega tohi kohustada lapsi saama. Kui aga pere soovib lapsi, ei tohiks raha olla põhjus, miks nad sündimata jäävad. Selleks tuleb ressursse ümber jagada.
Olen pakkunud, et üks võimalus oleks suunata osa teise pensionisamba rahast laste ja perede toetamiseks. Teisest sambast saab minu hinnangul märgatavat kasu veidi üle kümne protsendi inimestest, väga hea investeerimistulemuse korral võib-olla viiendik. Need on ennekõike suurema sissetulekuga inimesed, kes saavad sinna rohkem koguda. Riigi seisukohalt tuleb küsida, kumb on tähtsam: kas rikaste pensionivara kasvatamine või see, et sünniks rohkem lapsi.
Loomulikult on see ebapopulaarne ettepanek. Kõige häälekamalt seisavad teise samba praegusel kujul säilimise eest need, kellel on kõrgemad palgad. Aga suurt pilti vaadates ei saa me lõputult koguda pensionivara ühiskonnas, kus järjest vähem inimesi sünnib. Kui järgmisi põlvkondi pole, ei lahenda pensionifondi number riigi põhiküsimust.
Lapsi sünnib vähem ja koolivõrku tuleb kokku tõmmata. Kuidas teha seda nii, et väiksemates kohtades ei kaoks koos kooliga tulevik?
Sellele ei ole mul head vastust. Ma ei tea, milline kool tuleb sulgeda ja milline alles jätta. Nende kohalike juhtide nahas ei tahaks olla, kelle koolis jääb õpilasi igal aastal vähemaks.
See on nõiaring. Kui kool ja muud teenused kaovad, ei tule sinna uusi elanikke. Kui elanikke pole, kaovad töökohad ja teenused veel kiiremini. Olen isegi mõelnud, millist ettevõtlust võiks mõnes sellises kohas arendada, aga raske on leida tegevust, mis vähemalt omadega välja tuleks ega vajaks igal aastal juurdemaksmist. Elu ja töö on koondunud väga vähestesse keskustesse.
Kas majandus ei peagi siis kogu aeg kasvama?
Majanduskasv on ületähtsustatud. Kui elanike arv kahaneb, tuleb küsida, kellele me kogu aeg uusi maju ja taristut ehitame. Kas eesmärk on, et igal inimesel oleks lõpuks 300 ruutmeetrit elamispinda või sööksime lõunaks kaks praadi?
Majandus võib püsida mõnda aega sama suur, kuid inimeste ja ühiskonna vara kasvab ikka. Näiteks ostab noor pere ühel aastal pesumasina, järgmisel nõudepesumasina ja hiljem midagi muud. Igal aastal midagi. Vanad asjad ei kao samal ajal kohe ära. Ka linnaruumi lisandub igal aastal mõni mänguväljak, kergliiklustee või spordiplats. Kümne aastaga on kogunenud päris palju uut vara, kuigi majandus pole kiiresti kasvanud.
“Mind häirib, et kõigist tahetakse teha investorid.
Tähtis on, et midagi jääks igal aastal üle ja meil säiliks investeerimisvõime. Rahulik areng on parem kui järsud tõusud ja langused, kus vahepeal ehitame ning siis jälle lõhume.
Mida peaks kool noorele sellises maailmas õpetama?
Ootuste juhtimist ja väärtusi. Elu on mulle õpetanud, et kõike ei saa kiiresti ja kogu aeg rohkem. Aga ma ei paneks seda ülesannet ainult koolile. Koolid ja õpetajad on meil tublid. Küsimus on ühiskonnas tervikuna ja selles, milliseid hoiakuid me noortele iga päev näitame.
Noor peab olema valmis kogu elu õppima. Keegi ei tea, milliseid teadmisi on tal 20 aasta pärast vaja. Mina õppisin ülikoolis esimestel aastatel plaanimajandust, kuid jõudsin tööellu hoopis teises ühiskonnas. Kool ei saanud seda ette näha. Ta sai anda mulle tööharjumuse ja oskuse uues olukorras õppida.
Milline ühiskonnas leviv hoiak teid kõige rohkem häirib?
Mind häirib see, et kõigist tahetakse teha investorid. Vanasti nimetati suurt osa sellest tegevusest spekuleerimiseks. Kui ma ostan börsilt aktsia lootuses see hiljem kallimalt maha müüa, siis ma spekuleerin. Kui keegi rajab tehase, hotelli või kontorihoone ja võtab inimesed tööle, loob ta midagi uut. See on tõeline investeerimine. Me nimetame mõlemat investoriks, kuigi nende majanduslik roll on täiesti erinev.
Aktsiaturul kaupleja võib aidata turul ebatõhusust vähendada, kuid Eesti ühiskonnale ta sellega otseselt uut väärtust ei loo. Ometi korraldatakse investorite konverentse ja töötube ning noortele korratakse: hakka investoriks, saavuta finantsvabadus. Selle mõtte taga on sageli soov, et mina ise ei peaks tööd tegema, vaid teised teeniksid mulle tulu.
Väärtus sünnib tööst. Kui ühiskond tahab areneda, peab ta tõstma poodiumile töö tegemise. Praegu maksustame töötamist ehk palga saamist kõrgemalt kui mitut liiki kapitalitulu. Ka see saadab sõnumi, mida me väärtustame.
Kas finantsvabaduse soov pole inimese jaoks loomulik?
Muidugi on lihtsam, kui ei pea tööd tegema. Samas on see väga igav ja mõttetu elu. Aga ühiskond ei saa toimida nii, et kõik tahavad elada teiste tööst. Keegi peab looma toote, osutama teenust, õpetama lapsi, ravima haigeid ja parandama torusid. Raha ei tee iseenesest tööd. Selle taga on alati inimene, kes loob väärtuse.
Ma ei ole säästmise ega mõistliku pikaajalise investeerimise vastu. Mind häirib keelekasutus, mis asetab kiire tulu teenimise töö tegemisest kõrgemale. Kui nimetame igasuguse börsil kauplemise investeerimiseks, kaob ära vahe uue väärtuse loomise ja hinnamuutusele panustamise vahel.
Kas koolis ei peaks siis investeerimist õpetama?
Õpilane peab mõistma intressi, liitintressi, laenu ja inflatsiooni. Need on elementaarsed teadmised, sest tõenäoliselt võtab ta elu jooksul laenu. Aga kõik ei pea õppima finantsspetsialistiks. Me ei õpeta ju kõiki südamekirurgiks.
Kui lapsevanem küsib koosolekul, miks kool investeerimist ei õpeta, tuleb kõigepealt selgeks teha, mida ta investeerimise all mõtleb. Kui jutt käib ainult aktsiate ostmisest ja müümisest, õpetame tegelikult spekuleerimist.
Eesti probleemiks peetakse väikest tootlikkust ja madalat lisandväärtust. Kui palju saab selle põhjusi otsida haridusest?
Ma ei tea, kui palju saab seda kooli arvele panna, ega taha teadmist arvamusega segi ajada. Vahel ootame 1,3 miljonilt inimeselt liiga palju. Tahame maailma parimaid lauljaid, heliloojaid, sportlasi ja ettevõtjaid. Meil pole sugugi halvasti läinud ning koolisüsteem on pigem väga hea.
Minu arvates pole praegu kõige suurem probleem tootlikkus, vaid see, et meil pole järeltulijaid. Kogu aeg räägitakse majanduskasvust, aga kellele me seda majandust ehitame?
Õpetajate järelkasv on napp ja õpetajate palga üle vaieldakse peaaegu igal aastal. Kas nende palk on liiga madal?
Kõigi palk on liiga väike. Aga õpetaja peaks ametite järjestuses kindlasti kuuluma kõrgemini tasustatud kolmandikku. Südamekirurgi töö on minu arvates tööde hierarhias kõige kõrgemal ja õpetaja peaks olema palgarea esimese kolmandiku hulgas. Kui õpetaja palk sellele positsioonile ei vasta, tuleb seda tõsta.
Keskmisest palgast rääkides unustatakse sageli, et inimene tajub seda mediaanpalgana. Tegelikult teenib keskmisest palgast vähem üle poole töötajatest. Täpsemalt kaks kolmandikku. Seepärast võiksime rääkida rohkem mediaanpalgast. 2026. aasta teises kvartalis oli Eesti keskmine brutokuupalk 2243 ja mediaanpalk 1840 eurot.
“Kõigile tuleb õpetada majanduse põhitõdesid.
Samas pole Eesti probleem enam ainult väike palk. Paljude kaupade ja teenuste hinnad on kõrged. Toidukaupade käibemaks võiks olla praegusest madalam, nagu paljudes teistes Euroopa riikides.
Kas toetate astmelist tulumaksu?
Jah. Madalama palgaga inimeste maksukoormust tuleks vähendada ning suurema sissetulekuga inimeste oma suurendada. Muuta tuleks ka ettevõtete tulumaksu süsteemi.
Kas Eesti kool soosib iseseisvat mõtlemist või õpetab etteantud ülesandeid täitma?
Oma laste õppeprogramme vaadates tundub mulle, et liigume suurema standardiseerimise poole. Kontrolltöödes tuleb teha rist õigesse kasti. Seda on lihtne ja näiliselt objektiivne kontrollida, kuid tegelikult on vaja kuulata, kuidas õpilane tulemuseni jõuab.
Suulisel eksamil sai õpetaja paremini aru, kuidas õpilane mõtleb, ning võis teda natuke suunata. Mängulisust oli rohkem.
Kas ühesugused testid ei anna siiski võimalust õpilasi ja koole õiglaselt võrrelda?
Mingil määral annavad. Me vajame ühist mõõdupuud, et teada, kas põhiteadmised on omandatud. Probleem tekib siis, kui mõõdetavast saab õpetamise eesmärk. Kui test kontrollib eelkõige õige vastuse märkimist, hakkab kool paratamatult seda harjutama.
Hariduses ei ole kõige tähtsam ainult vastus, vaid ka see, kuidas õpilane selleni jõudis. Kaks last võivad märkida sama vastuse, kuid üks mõistis seost ja teine arvas ära. Test seda erinevust alati ei näita. Õpetaja näeb, kui tal on aega õpilasega rääkida.
Miks ei vali noored inseneri, tehniku või oskustöötaja ametit?
Oleme paarkümmend aastat tavalist tööinimest liiga vähe väärtustanud. Keegi juhib bussi ja viib hommikul lapsed kooli, keegi jälgib elektrijaamas seadmeid, keegi töötab müüjana. Need on vastutusrikkad ja ühiskonnale vajalikud ametid, kuid avalikus ruumis ei peeta neid sageli õigeks edulooks. Suunamudija on justkui tähtsam kui inimene, kelleta meie igapäevaelu seisma jääks.
Ka kõrghariduse rahastamisel peaks riik selgemalt ütlema, kui palju vajame õpetajaid, arste ja insenere. Nende erialade õpe peab olema tasuta. Kui mõne teise eriala lõpetajate järele tööturul nõudlust pole, tuleb küsida, kas riik peab seal piiramatul hulgal tasuta õppekohti rahastama. Ülikoolide autonoomia on tähtis, kuid maksumaksja raha kasutamisel peab olema ka ühiskondlik eesmärk.
Kas kutseharidus võiks tehisaru ajastul saada senisest olulisemaks?
Olen mitmele tuttavale soovitanud: mine õpi korralik amet, mida tuleb teha käte ja peaga. See võib olla kindlam valik kui saada keskpäraseks ametnikuks, kelle ülesanded tehisaru üle võtab.
Meil vahetati kodus hiljuti gaasikatelt. Vaatasin töömehi ja mõtlesin, kes teeb seda tööd kümne aasta pärast. Katla paigaldamine ja seadistamine on eluliselt vajalik ning keeruline töö. Ma ei usu, et robot tuleb niipea, katel kaenlas, kinnitab selle seinale ja paneb tööle. Sama lugu on torulukksepa ning paljude teiste oskustöölistega.
Vanem põlvkond, kes neid ameteid praegu oskab, lahkub lähemal ajal tööturult. Kui noored asemele ei tule, tekib suur auk. Ometi mõjub soovitus õppida praktiline amet mõnele vanemale peaaegu solvanguna: kas minu laps on siis nii rumal, et peab kutsekooli minema? Sellisest hoiakust tuleb lahti saada.
Millised tööd tehisaru esimesena muudab?
Kõigepealt võivad löögi alla sattuda paljud paberitööd. Kui inimene võtab ühest dokumendist andmed ja tõstab need teise või koostab etteantud vormi järgi teksti, oskab masin seda järjest paremini teha. Sellepärast võib praktiline amet olla tehisaru ajastul kindlam valik kui mõni kontoritöö, mida oleme seni pidanud prestiižseks.
See ei tähenda, et kõik peaksid kutsekooli minema. Väga head inseneri, teadlast ja tehisaru arendajat on endiselt vaja. Aga noor peaks endalt ausalt küsima, milles ta on hea ja millist väärtust ta suudab luua. Kõrghariduse diplom üksi ei taga enam midagi.
Kas töö väärtustamine sõltub ka palgast?
Loomulikult sõltub. Kui vajalikku tööd tegev inimene saab väga väikest palka, näitab ühiskond sellega, et ei pea tema tööd oluliseks. Aga ainult rahast ei piisa. Ka avalik hoiak loeb. Me räägime pidevalt juhtidest, ettevõtjatest ja sisuloojatest, kuid harva inimesest, kes teeb oma igapäevast tööd hästi, peab kokkulepetest kinni ja vastutab tulemuse eest.
Tööinimese väärtustamine algab sellest, et suhtume igasse vajalikku ametisse austusega. Bussijuht, elektrik ja hooldaja ei ole need, kelleks saadakse siis, kui midagi paremat välja ei tulnud. Ilma nendeta ei tööta ükski edukaks nimetatud ühiskond.
Kui tähtis peaks koolis olema ettevõtlusõpe?
Ma ütlen jälle ebapopulaarse arvamuse: kõiki ei saa õpetada ettevõtjaks ega juhiks. Keegi ei usu, et minust saaks tugeva treenimisega saja meetri jooksu maailmameister. Miks me siis arvame, et igaühest saab edukas ettevõtja?
Mõni inimene pole lugenud ühtegi juhtimisraamatut ega käinud kursustel, aga oskab inimesed kaasa tõmmata. Teine loeb kõik raamatud läbi, kuid juhiks ikka ei sobi. Midagi saab õppida, kuid vajalikud eeldused peavad samuti olemas olema.
Ettevõtjaid on ühiskonnas väike osa. Umbes viis protsenti. Nende pärast pole mõtet kõigi õppekava ettevõtlusõppe ümber ehitada. Kõigile tuleb õpetada majanduse põhitõdesid, kuid süvendatud ettevõtlusõpe võiks olla neile, kellel on selle vastu huvi ja eeldused.
Kas sama kehtib ka akadeemilise andekuse kohta?
Jah. Kõik inimesed pole võrdsed selles mõttes, et neil oleksid ühesugused võimed. Mina ei jookse nii kiiresti, ei hüppa nii kõrgele ega heida ketast nagu tippsportlane. Kui kellelgi on matemaatika-, muusika- või muu anne, tuleb sellega tegelda.
Õppisin Tallinna 1. keskkoolis, praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis matemaatika-füüsikaklassis. Sinna tulid võimekad õpilased üle Tallinna ja ka Harjumaalt, et rohkem matemaatikat ja füüsikat õppida. Meil oli suurepärane keskkond ja õppisime pingutama. Pidi hakkama saama.
Kui andekal lapsel tuleb tavaklassis kõik väga kergelt, ei pruugi ta õppida tööd tegema. See on talendi raiskamine. Kui ta õpib koos teiste võimekate noortega, peab ka tema pingutama. Inimese jaoks on tähtis kogeda, et raske ülesanne nõuab tööd ja et lõpuks saab ta sellega hakkama.
Ühtluskoolide pooldajad ütlevad, et erineva taustaga lapsed õpivad üksteist tundma. Mida te neile vastate?
Sotsiaalset sidusust saab luua ka mujal kui matemaatikatunnis: huviringis, laagris, malevas või ajateenistuses. Mina sain sõjaväes väga hästi aru, kui erinevad inimesed ühiskonnas elavad. See oli väga hea ettevalmistus eluks.
Ka kaasav haridus paneb õpetaja olukorda, kus ta peab samal ajal aitama väga erineva vajadusega lapsi. Kui kogu tähelepanu kulub tunnis korra hoidmisele, jäävad nii keskmised kui ka tugevamad õpilased tagaplaanile. Nõrgemaid tuleb aidata, kuid tugevamatelt ei tohi selle tõttu arenguvõimalust ära võtta.
Kas võimekate laste eraldi õpetamine ei suurenda ühiskonna kihistumist?
See oht on olemas ja seepärast ei tohi valik sõltuda vanemate rahakotist või tutvustest. Aga lahendus ei saa olla see, et laps ei saa oma võimetele vastavat õpet. Kui Hiina ja teised suured riigid otsivad talendid üles ning arendavad neid, ei saa Eesti endale lubada, et jätab vähesed väga võimekad noored märkamata.
Võrdsus ei tähenda, et kõik peavad tegema ühesuguseid ülesandeid samas tempos. Võrdne peab olema võimalus oma võimeid arendada. Ühel lapsel on vaja rohkem tuge, teisel raskemaid ülesandeid. Mõlemad peavad koolis pingutama.
Millise hariduse te ise saite?
Väga hea. Olen oma koolidele ja õpetajatele väga tänulik. Võime vaielda, kas oli vaja õppida Stalingradi lahingus hävinud tankide arvu, kuid ka see treenis mälu.
“Kool vajab paar aastat töörahu.
Kõige tähtsam oli, et õppisin loogiliselt mõtlema ja pingutama. Kui ülesanne ei tulnud välja, ei saanud seda tehisarule või arvutile anda. Higistasid, pea valutas, aga pidid ise lahenduseni jõudma. See harjumus on mind hiljem kõige rohkem aidanud.
Kui saaksite Eesti hariduses teha ühe suure muudatuse, siis mis see oleks?
Paneksin haridusministeeriumi vähemalt paariks aastaks seisma.
Miks?
Kui õpetaja või koolijuht saab praegu ministeeriumist uue määruse või juhendi, kas ta mõtleb: väga hea, saame jälle targemaks? Mulle tundub, et esimene reaktsioon on pigem: mida nad nüüd jälle tahavad? Isegi hea dokument võetakse vastu eelarvamusega, sest muudatusi ja juhiseid on liiga palju.
Ministeerium võiks mõnda aega lihtsalt mitte midagi uut teha. Lapsi on võrreldes Nõukogude aja lõpuga palju vähem, meil on võimsad andmekogud, kuid koolidesse vastuvõtuga suudeti ometi tekitada suur segadus. Varem saadi perfokaartidega hakkama, praegu ei suhtle andmebaasid omavahel.
Samamoodi otsustati riigi tasandil, mis kell peab koolipäev üldjuhul algama. Ma saan aru eesmärgist, et lapsed peavad piisavalt magama. Aga miks peab Tallinnas töötav ametnik otsustama, mis kell algab koolipäev Võrus, Valgas, Viljandis või Narvas? Kohalik koolijuht teab oma õpilaste transporti ja olusid paremini.
Kas riik ei pea kehtestama vähemalt üldisi nõudeid, et lapse tervis oleks kaitstud?
Muidugi peab. Riik võib seada miinimumnõuded, kuid ta ei pea igas küsimuses ette kirjutama üht lahendust. Kui eesmärk on, et laps saaks piisavalt magada, saab pere samuti arvestada, mis kell tuleb õhtul magama minna. Võrus võib koolibussi graafik olla teistsugune kui Tallinnas. Otsus peab sündima võimalikult lähedal inimesele, keda see puudutab.
Ministeerium peaks rohkem usaldama koolijuhti ja õpetajat. Kui iga probleemi vastuseks on uus määrus, juhend või aruanne, kulub kooli energia süsteemi teenindamisele. Õpetaja põhitöö on lapse õpetamine.
Haridusministeeriumis on midagi valesti läinud: kooli püütakse tsentraliseerida ja ühetaoliseks muuta ning õpetajat ja koolijuhti ei usaldata piisavalt. Kool vajab paar aastat töörahu.
Lisa kommentaar