• „Meil on maailma parimad õpetajad ja me peaksime neid usaldama. Ka siis, kui nad soovivad õpilastega minna õppekäikudele ja teha seda tundide ajal,“ ütleb Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) korraldaja ja Tallinna ülikooli haridusteadlane Mikk Granström. Just Filmi külastab tema sõnul igal aastal umbes 17 000 last ja noort ning võib loota, et ka tänavu, sest õppekäikudeks raha kogumiseks paistab nüüd tunneli lõpus valgus.

Pea aasta on möödunud ühe lapsevanema kaebusest ja segaduse tekkimisest õppekäikudeks raha kogumise teemal. Kui veel tänavu kevadel olid koolid ja kultuuriasutused ärevil, siis kas võib öelda, et nüüdseks on olukord rahunenud? 

Kool on vaid mõne nädala kestnud ja ma ei oska veel öelda, kas olukord on varasemast parem või halvem. Ma ei taha kuidagi pisendada aasta eest probleemile osutanud inimese muret, kuid kaebuse tagajärjel mindi muutma süsteemi, mis on alati toiminud n-ö ratsionaalse talupojamõistuse najal. Eks elus ikka juhtub, et regulatsioonide, keeldude, käskude ja normidega minnakse muutma seda, mis on seni toiminud, ning avastatakse siis, et ikka ei suudeta kõike ära reguleerida. Õpetajad ehmatati ära, seda ei oleks tohtinud teha.

See oli ministeeriumilt täiesti läbimõtlemata käik, üks suur kobarämber, kus oli palju sõnumisegadust.

Õpetajal ei tohiks olla kogu aeg tunne, et talle pannakse uusi tööülesandeid, aga ära ei võeta midagi – tekib vaid hunnik keelde, käske ja norme. Meil on maailma parimad õpetajad ja peaksime neid usaldama. Ka siis, kui nad soovivad minna õpilastega õppekäikudele ja teha seda tundide ajal. Just nii toetatakse õppimist parimal moel. 

“Kaebuse tagajärjel mindi muutma süsteemi, mis on alati toiminud n-ö ratsionaalse talupojamõistuse najal.

Ka PISA testi valguses räägime, et ei õpita ainult klassiruumis. Kuigi mu oma kooliajast on omajagu aega möödas, mäletan senini, kuidas käisime Tammsaare muuseumis, vaatasime mõnda näitust või etendust. Klassijuhataja tõesti pingutas.

Milline oli olukord õppekäikudega n-ö kõige segasemal ajal?

Kui teema aktuaalseks muutus, hakkasid õpilased kultuuriasutusi külastama varasemast märgatavalt vähem. Haridus- ja teadusministeerium keelas raha küsimise, aga lahendusi ei pakkunud. Õpetajad ei soovinud endale jama kaela ja jätsid lihtsalt minemata. Aastakümnete jooksul üles ehitatud süsteemi lõhkumisel võib harjumus kiiresti kaduda. 

Praegu kõlab aga taas sõnum, et õppekäikudel võib käia ja selle jaoks lastevanematelt raha koguda. Loodan, et oleme õpetajate usalduse tagasi võitnud.

See oli midagi väga erilist, kui haridus- ja kultuuritöötajad panid kevadel avalikuks pöördumiseks seljad kokku. Saime nädalaga kokku viissada allkirja. Tagantjärele arvan, et see aktsioon peegeldas õpetajate üldisemat rahulolematust.

Võibki vist öelda, et olukorra lahendamiseks oli aprillikuine pöördumine õppekäikude toetuseks väga oluline. 

Eks arvamuslugusid on tore kirjutada, aga telefonitoru keegi nende lugude peale ei tõsta, lood jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Töötas see, kui ütlesime avalduses kõik koos, et olukord ei saa nii jätkuda. Lisaks kultuuriinimestele ja -asutustele ühinesid pöördumisega koolid, koolijuhtide ühendused, haridusliidud. Sellest enam mööda vaadata ei saanud, sest Eesti mastaabis oli allakirjutanuid väga palju. 

“Kui teema aktuaalseks muutus, hakkasid õpilased kultuuriasutusi külastama varasemast märgatavalt vähem.

Pöördumine oli tõesti pöördepunkt. Juba järgmisel päeval pärast selle ilmumist ehk 7. aprillil leidis HTM aja kohtumiseks ning pall läks veerema. Meie eesmärk on, et ükski õpetaja ega koolijuht ei peaks enam mõtlema, kas õppekäike võib korraldada, vaid nad saavad rahuliku südamega valida just enda õpilastele vajalikud välja. Usun, et tänavune kooliaasta toob õppekäigud tagasi.

PÖFF ja selle alafestival Just film toimuvad novembris. Kui palju raha kogumise keeld mullu teie külastatavust mõjutas? 

Eelmisel festivalil mõjutas see keeld meid väga palju. Oli õpetajaid, kes olid festivali külastanud oma klassidega ligi 15 aastat järjest, kuid enam ei julgenud tulla. See oli väga murettekitav mitmel põhjusel. Esiteks on küsimus noorte kultuuriharjumuste kujundamises, teiseks üldises sidemes meie kultuuriruumiga. Näiteks kui arvame, et noorte radikaliseerumiseks on palju vaja, siis tegelikult on väga vähe. Kui noor on üksi jäänud, tema emotsioonid käivad üles-alla, siis on näiteks vaenuliku naaberriigi propagandamasinal teda kerge mõjutada. Kui noored ei tunne oma kultuuri ja rahvaga mingit seost, on palju lihtsam ühiskonda õõnestada. Kultuuri abil noori Eestiga siduda pole väga kulukas, kahjudega tegeleda aga küll.

Kullo huvikooli juht Mihkel Tikerpalu kirjutas septembri alguses Õpetajate Lehes ilmunud arvamusloos „Eesti ei saa endale lubada huvihariduse nõrgestamist“, et riigist on väga lühinägelik, kui ta vähendab huviharidusele eraldatavat summat. 

Huviharidusse investeerimine on kõige odavam kuritegevuse ja teiste sotsiaalsete probleemide ennetamise meede. Niisamuti pole õppekäikude korraldamine pelgalt meelelahutus või ajaveetmine, see on noore maailmavaate ja terviklikuks inimeseks kasvamise toetamisel hädavajalik. Riigina peaksime suhtuma sellesse täie tõsidusega – looma vahendid ja meetmed, mis aitavad õppekäikude arvu suurendada ja õpilasi senisest suuremal määral huvitegevustesse suunata. 

Eesti muuseumiühingu tegevjuhi Anu Viltropi hinnangul võiks kultuuriranitsa summa olla 52 eurot õpilase kohta. Praegu on see 11 eurot. Ta osutas ka, et kultuuriranitsa meedet võiks laiendada gümnaasiumiõpilastele … 

Olen Anuga sada protsenti nõus. Kultuuriranitsa meede on hea, aga selle maht peaks olema mitu korda suurem, sest praegu eraldatav summa ei kata kogu vajadust, nt transport on väga kallis. Ning kui kultuuriranitsa maht oleks 4–5 korda suurem, oleks see ikkagi väike kulu võrreldes kasuga, mida see kaasa tooks. Lisaks gümnasistidele ei tohi me ära unustada ka kutsekooliõpilasi. 

“Loodan, et oleme õpetajate usalduse tagasi võitnud.

Usun, et riik jaksab seda summat suurendada. Kui me seda nüüd ei tee, läheb see meile tulevikus mitu korda kallimaks. Kultuur on see, mis meid ühendab, nt film meeldib kõigile. Kinosaalis tekib dialoog, pärast filmi vaatamist arutletakse ja kohtutakse filmitegijatega. 

Milline on olnud Just Filmi festivali külastatavus sel aastakümnel? 

Just Filmi külastab igal aastal umbes 17 000 last ja noort. Eesti jaoks on see väga suur number. Üritame pakkuda oma filmiprogrammiga midagi, mida vaataja mujal ei koge, ei Netflixist ega televiisorist. Tänapäevased noortefilmid kajastavad aktuaalseid teemasid, maailmas tehakse tohutult palju ägedaid noortefilme, laste omadest rääkimata. 

Keda ja mil viisil toetab Just Filmi haridusfond? 

Just Filmi haridusfondi eesmärk on toetada laste õppeotstarbelisi kinoskäike. Kultuurisündmuse külastamisel pole suurim kulu mitte pilet, vaid hoopis transport. Fondi abil saavad kultuurisündmusi külastada ka kaugemate piirkondade õpilased.

Bussifirmadega on meil kokkulepped olemas, aga üritame läbi rääkida ka Elroniga. Neid piirkondi, kust Elroni rong päeval Tallinnasse sõidab, on päris palju. 

Muidugi võiks fond olla suurem, aga töötame selle nimel. Praeguseks on meie fondile õla alla pannud nt Skaala.

Eks iga kriis ole ju uute ideede kasvulava. Eri organisatsioonide haridusfondidesse on raha leida keeruline, aga igasugune summa nullist ülespoole aitab mõnel lapsel kohale tulla. 

Mida soovitate riigil ja kohalikel omavalitsustel selles küsimuses veel ette võtta, et lapsed ikkagi pääseksid teatrisse, kinno jne? 

Soovitan riigil ja kohalikel omavalitsustel investeerida sellesse, et õpilased saaksid kultuurisündmusi külastada, ning mitte tekitada bürokraatiat ega muid takistusi, mis seda võiks pärssida. Neid võimalusi meie riigil on. 

“Kultuuri abil noori Eestiga siduda pole väga kulukas, kahjudega tegeleda aga küll.

Meil ei ole vaja leiutada jalgratast – kui tekitame maast madalast harjumuse kultuurisündmustel käia, lähevad needsamad noored ühel päeval PÖFF-ile,
Jazzkaarele või Kumusse juba oma lastega. Kui minu isa ei oleks mind omal ajal käekõrval PÖFF-ile toonud, siis võib-olla ma ei oleks praegu siin. Kui ta ei oleks mind viinud Jazzkaarele, ei otsiks ma igal kevadel Jazzkaare pileteid. Nii lihtne see ongi. Nii kasvatame ka enda kultuurisündmustele tulevast publikut, mis on jätkusuutlik väga mitmes mõttes.

Lõpetuseks: millised olid teie viimatised kultuurielamused?

Praegu vaatan veel viimaseid PÖFF-i filme läbi, seekord dokumentaalfilmide programmi. Maailma dokumentalistika on läinud väga heaks, seda on lust vaadata. On imetlusväärne, kuidas tegijad oskavad lugusid jutustada ja kaamerat suunata.

Küll aga saan anda ühe raamatusoovituse, milleks on mullu ka eesti keeles ilmunud Rick Rubini „Loomise kunst“. Rubin on aidanud paljudel maailma suurtel artistidel oma loovust avada. Tema teos ei ole samas mingi eneseabiõpik, vaid kõneleb sellest, kuidas mõtestada ennast ja enda tehtut ning leida üles see, milles oled hea. Raamat on väga hästi kirjutatud ja see pakub palju mõtteainet. Loovus ei ole ainult see, kui sa suudad luua mõne laulu või luuletuse, ka mõne keerulise probleemi lahendamiseks on vaja loovust.