• Eesti eksperdid muudavad Moldova haridusministeeriumi abil ja UNICEF-iga koostöös Moldova haridust.

Päikesepaistelises Chișinău klassiruumis Petru Zadnipru nimelises lütseumis sumisevad õpilased nagu mesilased. Homme on viimane koolipäev. Suvi on ukse ees, koolikotid ootavad  nurka viskamist. Kuidas tunnis teismeliste tähelepanu köita, kui nende mõtted on juba puhkuse juures?

Seitsmenda klassi inglise keele õpetaja Natalia Terente jaoks peitub vastus digivahendite kasutamises, selle asemel et nende vastu võidelda. Enamikus Moldova koolides on õpetamisviisid ajale jalgu jäänud. Klassides kasutatakse kriite ja tahvleid. Telefonid on keelatud, õpetajad on tehnoloogia vastu. Aga siin kuvatakse interaktiivsele ekraanile puhkuseplaanid. Puhkeb ingliskeelne elav arutelu, mida on telkimise jaoks vaja. 

„Aga kas telefone pole vaja?” küsib Terente muiates.

Enne kui hoog raugeb, kuvab õpetaja ekraanile QR-koodi, mis suunab õpilased Google Classroomi virtuaalsesse tuppa, kus nad peavad laused lõpetama, kasutades pakutud variante. Vaikselt nohisedes asutakse tegutsema. Õpilased sosistavad paarides, nuputades ingliskeelseid vihjeid, et järgmisele tasemele jõuda.

„Jah, nad on telefonidest täiesti sõltuvuses,” ütleb Terente. „Aga kui neile selgitada, milleks me telefone kasutame, võivad neist saada väga võimsad töövahendid. Me õpetame neile, kuidas Canva disainiprojektis koostööd teha, kuidas tehisintellekti oma kasuks pöörata, mitte vaid sealt kopeerida. Me lõimime oma reaalsust.”

Terente kavandas need interaktiivsed tunnid praktilises programmis Digikiirendi ehk Digital Accelerator sel kevadel. Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskuse (ESTDEV) ja UNICEF-i toel tõi see hariduskiirendi kokku 60 õpetajat, direktorit ja IT-spetsialisti kaheteistkümnest Moldova koolist.

Mentorite abil tegi iga kooli meeskond kõigepealt oma kooli kohta uurimistöö, kogus andmeid ja seejärel mõtles välja praktilisi lahendusi. Midagi sellist, mis päriselt koolipere toetaks ja inspireeriks õpetajaid uusi õpetamisviise kohandama. Oluline oli, et muutus algaks just õpetajatest.

Näiteks Florești piirkonnas hakkasid õpetajad oma kolleegidele iganädalase koosoleku ajal uut digitaalset vahendit tutvustama. Seda algatust kutsuti digitaalseks tabletiks. Seejärel veetis igaüks nädal aega digivahendit oma klassis proovides, et järgmisel nädalal teistega muljeid jagada.

„Me tahtsime olla nagu katalüsaator,” selgitas Mart Laanpere, Tallinna ülikooli haridustehnoloogia professor ja peamine konsultant Moldova programmis. „Mõistsime, et õpetajatele tuleb tutvustada parimaid kogemusi. Otsustasime nende 12 kooliga koostööd teha, neile suurt tuge pakkuda, mentorite abi ja võimalust kogukonnana koos õppida.”

Moldova mentorid käisid ka Eestis õppevisiidil.

Üle kümne tuhande digikoolitatud õpetaja

„See kõik sai alguse Eesti ja Moldova haridusministrite kohtumisest ja väiksemast projektist,” selgitas ESTDEV-i projektijuht Birgit Rosenberg. Nüüd, aastaid hiljem, on sellest välja kasvanud terve süsteem, mis aitab Moldova õpetajate digioskusi arendada. Rosenbergi sõnul on üle kümne tuhande õpetaja ehk umbes kolmandik kõigist Moldova õpetajatest praeguseks digikoolituse läbinud.

Muutus Petru Zadnipru nimelises ja teistes projektis osalenud koolides on jätk kolmetasemelisele DigiProfi programmile, mis parandab õpetajate digioskusi vastavalt Euroopa digitaalse kompetentsi raamistikule.

Üle 90 protsendis Moldova koolidest on internet

Üllatavalt pole Moldova hariduses peamiseks takistuseks infrastruktuuri puudus. Moldova haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja asetäitja Angela Prisacaru märkis, et digitransformatsioon tähendab sügavamat muutust suhtumises, juhtimises ja pedagoogilistes harjumustes.

Üle 90 protsendis Moldova koolidest on internetiühendus, umbes igas viiendas interaktiivsed ekraanid nagu Petru Zadnipru nimelises lütseumis. „Moldoval on üks kiiremaid internetiühendusi Euroopas, interaktiivsed ekraanid, digilaborid,” rõhutab Digikiirendi juhtivmentor Tudor Lapp. Aga tihti viiakse tehnoloogia koolidesse ilma süsteemse pedagoogilise lähenemiseta, mistõttu niigi ülekoormatud õpetajad väldivad seda.

„Meil Moldovas on tõsiseks probleemiks inimeste vastuseis uuendustele,”  tunnistab ta.

Innovatsioon rohujuuretasandil

Tagasi Petru Zadnipru nimelises lütseumis, üks korrus kõrgemal, astume 11. klassi ruumi, kus õppealajuhataja ja inglise keele õpetaja Maria Chistol, võtab oma viimase inglise keele tunni keskkooliõpilastele kokku. Chistol jälgib õpilasi pingsalt ja püüab tabada, mis kõige paremini töötab. „Ma küsin neilt alati tagasisidet,” ütleb ta. „Nad valivad töövahendi, mida soovivad kasutada.” Waygroundi-taolised platvormid lisavad kiirkontrollidele mänguelemendi, ent sobivad hästi ka tõsiseks testimiseks.

„Mind aitab see väga palju, sest saan kohe näha, mida nad mõistavad, ilma et peaksin selleks käsitsi tunde kontrolltöid hindama,” ütleb Chistol. Ta märgib, et nende kooli 32 õpetajat on DigiProfi digitaalse esmakoolituse läbinud. 24 osaleb edasijõudnute koolitusel, kus nad peavad tõestama, et on digivahendeid oma tundides juba kasutanud.

Chistol nägi kohe kasu. „Me räägime lastest, kes veedavad väga palju aega ekraani ees. Kui nad klassiruumi jõuavad, soovivad nad sarnaselt ka õppida.”

Programm tõi õpetajaid teineteisele lähemale. Terente hakkas näiteks oma kolleegidele töötubades näitama, kuidas digiportfoolioid ja interaktiivseid küsimustikke luua.  „Digikooliks saamine ei tähenda tehnoloogia ostmist,“ ütleb Terente. „See tähendab hoopis, et muutub see, kuidas me koostööd teeme, kuidas me õpime ja koos otsuseid vastu võtame.” Terente meenutab, et digiprogramm õpetas õpetajatele eelkõige koostöö tegemist ja teineteiselt õppimist, „millest jääb meie ühiskonnas tihti vajaka,” lisab ta.

Moldova haridusministeerium koos partneritega plaanib digikiirendi üleriigiliseks muuta ja aasta lõpuks üle 19 000 õpetaja DigiProfi tiitliga pärjata.

Pärast lõpukella

Lütseumi koridorid rõkkavad klassidest välja valguvate gümnasistide valjudest ja rõõmsatest häältest. Homme on kevade viimane päev, mis tähistab viimast koolikella. Nad pudenevad laiali suvelaagritesse, vanavanemate juurde maale ja mere äärde. Ning kui nad sügisel naasevad, ootavad neid ees õpetajad, kes räägivad nende keelt juba pisut ladusamalt, sest nagu ütleb Natalia Terente: „Nad väärivad tulevikule suunatud õpet.”