• Mullu sügisel pedagoogina tööle asunud Kohtla-Järve gümnaasiumi sotsiaalainete õpetaja Arno Värv leiab, et õpetajad on liiga ennastohverdavad. „Sa oled sõbra, vanema ja kaasana olulisem kui see töö, mida teed. See ei tähenda õpilastest mittehoolimist, vaid seda, et piirid on paigas ja töö jääb kooli.“ Nii üritab oma elu seada ja Ida-Virumaal õpetajakarjääri jätkata Tartu ülikoolis psühholoogia ja Tallinna ülikoolis haridusteaduste eriala lõpetanud noor õpetaja.

Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juht Hendrik Agur on eestikeelsele õppele ülemineku probleemidele palju tähelepanu juhtinud. Seda eeskätt kutseõppe aspektist, aga kuidas on lood üldhariduskoolis? Kas tunned, et saad noore õpetajana piisavalt tuge?

Eestikeelsele õppele üleminek läheb üle kivide ja kändude, aga vähemalt teeme seda nüüd, mitte 30 aasta pärast. Puudu on korralikest õppematerjalidest, ja seda igas aines. Need võiksid sisaldada teaduspõhiseid ülesandeid ja harjutusi, mida õpetajad saaksid kas kohe kasutada või endale sobivamaks teha. Lisaks õpetust, kuidas teha tund LAK-tunniks. 

Kuidas sa hindad sealsete õpilaste ajalootaju? Kas see, mida on neile varem riikliku õppekava järgi õpetatud, kattub ajalookäsitusega, mille nad kodust kaasa saavad?

Üldiselt lähtuvad õpilased põhikoolis õpitust. Enda tunnis pole ma pidanud ühegi õpilasega mõne ajaloolise sündmuse tõlgenduse korrektsuse üle arutlema. 

Õpetad Kohtla-Järve gümnaasiumis ajalugu, lisaks teaduspsühholoogia ja riigikaitse valikainet. Millistel teemadel teaduspsühholoogia tunnis arutlete?

Psühholoogiakursusel määratleme kõigepealt, mis on teaduspsühholoogia ja kuidas rakendada psühholoogia eri uurimismeetodeid. Esimese tööna lasen õpilastel teha vaatlusuuringu teemal, millest soovitakse paremat ülevaadet. Näiteks on vaadeldud, kui palju pakutakse linnaliinibussides vanematele inimestele istet või kuidas kasutab koolipere nutiseadmeid. 

“Ida-Virumaa puutumata loodus on võrratu. Isegi see osa, kust tööstus on n-ö üle käinud.

Seejärel lähen põhjalikumaks: võtame ette aju ja selle toimemehhanismid. Kui on selge, kuidas kõige väiksemad funktsioonid ajus töötavad, saab mõista ka suuremaid seaduspärasusi. Õpime ka meeli – õpilased testivad ise oma meelte piire. Viimaseks võtame ette sotsiaalpsühholoogiaga seotud teemad, nagu konformsus ja mõttevead.

Kui rääkida infoväljast ja infosõjast, siis lisaks mittesõjalistele operatsioonidele toimub sotsiaalmeedias ka pidev mõjutustegevus. Kas ja kuidas püüad oma tunnis õpetada kriitilist mõtlemist?

Arutame seda teemat õpilastega ja üritame ka ise mõjutegevusi n-ö läbi harjutada, et saada aru, mil moel inimestega manipuleeritakse. Ma pole päris nõus, et sihtmärk on just noored. Kindlasti satuvad ka nemad oma mullidesse, kuid minu õpilased teavad, et internetis on omajagu valeuudiseid. Peamine sihtmärk on lapsevanemad, kes ei tunne tehnoloogiat ega sotsiaalmeediat. 

Integratsiooni teemadel arutledes räägitakse palju keelest. Kas aga pelgalt keeleõppest piisab, kui kodune ja sotsiaalne suhtlus toimub vene keeles ja eesti kultuur on midagi kauget ja võõrast? 

Keeleoskus integreerumist ei taga, aga soodustab küll. Mina näiteks oskan väga hästi inglise keelt, aga see ei tähenda, et olen nüüd britt. Inimene integreerub, kui tunneb, et on osa millestki. Et temast hoolitakse ja ta on vajalik. Esimene koht sellise pinnase tekkimiseks on kodu ja järgmine kool. Kui suudame luua koolis keskkonna, kus õpilased tahavad viibida ja panustada eestikeelsesse huvitegevusse, siis võetakse ka eesti kultuuri järjest paremini vastu. 

Samas peame mõistma, et igal perel on oma ajalugu ja traditsioonid. Et ei tekiks identiteedikriisi, on noore ümber vaja kogukonda, sõpru, inimesi, õpetajaid, kes aitaks endas selgust saada.

Tallinn otsustas sel kevadel, et mitmed pealinna koolid saavad eestikeelsele õppele üleminekul pikendust. Kas sa tunned, et kogu Eesti pingutab ühiselt sama eesmärgi nimel?

Kuna ma ise pole Tallinna hariduseluga väga kursis, saan pakkuda ainult kõrvaltvaataja pilku. Mida noorem on laps, seda kergem on tal keelt õppida – see on fakt! Mida rohkem selle protsessiga venitame, seda suurema karuteene me õpilastele teeme. Õpetajad on ju olemas, aga millegipärast pole nad eesti keelt selgeks saanud. Miks? Ehk pole neil motivatsiooni, kuna tähtaegu pidevalt pikendatakse? 

Ida-Virumaa tundub omamoodi müstiline, teatud mõttes määratlemata. Kuidas sina sealset elu kirjeldad? 

Mulle tõesti väga meeldib Ida-Virumaa! Siinne puutumata loodus on võrratu. Isegi see osa, kust tööstus on n-ö üle käinud, on omanäoline. Palju on avastamist ootavaid matkaradasid. Kõik eluks vajalik on käe-jala juures. Tõsi, kinos ja teatris on valik kasin ning tunnen puudust ka kohvikutest, kuhu saaks lihtsalt sisse astuda ja näiteks mõnda lauamängu mängida. Siiski on kõik vajalik siin saadaval, kui otsida, küsimus on tahtmises.

“Inimene integreerub, kui tunneb, et on osa millestki. Et temast hoolitakse ja ta on vajalik.

Hiljuti lendas sealkandis nn Auvere droon, intsidente on Ida-Virumaal olnud teisigi. Kas sa vahel mõtled, et mida ma küll siin teen …

Ei, Ida-Virumaa on minu kodu. Paratamatus on see, et meie idanaaber ründab Ukrainat ja on sõjas. Naabritena peame kahjuks arvestama, et mingid rusud võivad jõuda ka meie pinnale, kuid see on agressori süü. Meie asi on olla tähelepanelik ja jätkata oma elu elamist.

Mida ütleksid noorele õpetajale, kes on kaalunud õpetajamissiooni Ida-Virumaal, kuid on veidi pelglik?

Ida-Virumaa vajab sind! Õpilased on siin samasugused nagu mujal. Lisaks on kinnisvarahinnad Ida-Virumaal soodsamad kui Tallinnas või Tartus. Mida rohkem on siin piirkonnas eestlasi, seda kiiremini on võimalik integreeruda.

Sattusid õpetajaks „Noored kooli“ programmi kaudu. Kuidas täpsemalt?

Plaan tekkis COVID-i ajal. Tegutsesin tollal peamiselt teeninduses ja kaotasin kriisi tõttu oma töö. Sain sel ajal võtta aega mõtlemiseks, mida mulle päriselt teha meeldib. Kuna olin esinemist ja õpetamist natuke harjutanud teadust populariseerides ja noorteorganisatsioonides kaasa lüües, siis tundus õpetajaamet mulle sobivat. 

„Noored kooli“ programm oli väga arendav ja toetav. Meid visati tundmatus kohas vette ja vaadati, kuidas me hakkama saame. Iga mure puhul sain kohe mentoritelt ja kogukonnalt tuge. See tegi õpetajaellu astumise oluliselt kergemaks.

Millised teadmised sa sellest ajast kaasa võtad? 

Esiteks: ole egoist! Sinu vaimne ja füüsiline tervis on olulisem kui perfektne tund. Õpetajad on liiga ennastohverdavad. Sõbra, vanema ja kaasana oled olulisem kui on see töö, mida sa teed. See ei tähenda õpilastest mittehoolimist, vaid seda, et piirid on paigas ja töö jääb kooli. Vahel näib see võimatu, kuid tegelikult ei ole. 

“Ehk pole õpetajatel olnud motivatsiooni keelt õppida, kuna tähtaegu pikendatakse pidevalt?

Teiseks on oluline kogukonna tugi. Kui mul poleks olnud programmi tuge, poleks ma enam õpetaja. Kaaslaste toetus, sisukad arutelud, aga ka üksteisega koolielu üle „vingumine“ ja ideede põrgatamine aitas katsumustest läbi tulla.

Kui sa poleks õpetaja, siis millega tegeleksid?

Huvitav küsimus. Olen mõelnud, et kui tahaksin kunagi õpetajatööst puhata, siis võiksin minna taas ülikooli või ehk teha hoopis midagi füüsilist, näiteks hakata hauakaevajaks.

Mida soovid Ida-Virumaale, oma õpilastele ja kogu Eestile?

Minu peamine soov on, et oleks rohkem lahkust. Aitame ja toetame üksteist, kui näeme, et keegi vajab abi. Kui vajame ise abi, siis ärme pelga seda küsida!