• Ajal, mil õppijaid ümbritseb lakkamatu infotulv, kõlab Peep Leppiku elutöö sõnum eriti selgelt: õppimine ei seisne info hulgas, vaid teadmiste kujunemises. Pedagoogi ja arengupsühholoogina on ta näidanud, et ilma kordamise, mõtestamise ja arenguseaduspärasuste avrvestamiseta jääb õpitu pinnapealseks. Õppimine on Leppiku sõnul töö, mis nõuab pingutust – seda ei saa asendada pelgalt huvitavaks muudetud tegevusega. 

---

Peep Leppik

• Sündis 3. juulil 1941. aastal.

• Õppis Saare 7-klassilises koolis ning lõpetas Mustvee 1. keskkooli.

• Õppis Tallinna pedagoogilises instituudis joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal.

• 1990. aastal kaitses Tartu ülikoolis professor Inge Undi juhendamisel pedagoogikakandidaadi kraadi väitekirjaga õpetamise tehnoloogilistest probleemidest.

• Õpetajatööd alustas 1965. aastal Järva-Jaani keskkoolis, seejärel töötas Valga 2. keskkoolis ja Valga 1. kaheksaklassilises koolis. Aastatel 1970–1973 oli Valga 2. kaheksaklassilise kooli direktor ja 1973–1996 Helme kutsekeskkooli üldainete õppealajuhataja. 

• On õpetanud kunstiajalugu-kunstiõpetust, masinaehitusjoonestamist, puidutööd poistele, ajalugu, ühiskonna- ja religiooniõpetust, kutsepsühholoogiat, astronoomiat, füüsikat ning perekonnaõpetust. 

• 1999. aastal omistati Leppikule kutseõpetaja-metoodiku ning 2004. aastal pedagoogi-metoodiku ametijärk. On olnud külalislektor riigikaitse akadeemias, Tartu ülikoolis ja EELK usuteaduste instituudis. Alates 2007. aastast on Peep Leppik Tallinna tehnikaülikooli inseneripedagoogika keskuse külalislektor.

• Leppik on avaldanud 24 didaktilis-psühholoogilise sisuga rakenduslikku raamatut ja üle 150 teaduspõhise artikli. Viimati ilmus temalt 2021. aastal teos „Vanadus on suurepärane“.

• Leppik on pälvinud ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi teenetemärgi (1987), Johannes Käisi seltsi preemia (1994), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (1999) ja B. G. Forseliuse seltsi medali Suur Kuldtukat (2009). 

• Leppik on Helme valla aukodanik (2009).

---

Peep Leppik kuulub nende Eesti haridusteadlaste hulka, kelle töö on kandunud läbi eri ajastute, jäädes sisult sõltumatuks ideoloogilistest mõjutustest. Usaldusväärse teadlasena keskendub ta sellele, mis on õppimise juures kõige olulisem – kuidas kujunevad teadmised, millised on lapse arengu seaduspärasused ning kuidas õpetamine saab seda protsessi toetada.

Elutarkus ja teaduspõhisus

Tema hoiakut võiks kirjeldada tema enda väljendiga kui „talupoeglikult teaduslikku mõtlemist“ – lähenemist, milles elutarkus ja teaduspõhisus ei vastandu, vaid toetavad teineteist ega allu moevooludele ega uuenduslikena esitatud suundumustele ja moevooludele. 

Leppiku panus haridusse ei piirdu üksnes teoreetilise käsitlusega. Ta on alati olnud eelkõige praktik ja õpetaja. Tema kaheksa aastat kestnud koolieksperiment, mis päädis kandidaadikraadi kaitsmisega, oli järjekindel katse siduda teaduslik mõtlemine igapäevase koolieluga. Küllap tasub praegugi taaselustada koolieksperimendid kui teadustegevus, mis lubaks koguda uusi teadmisi õppetöö tulemuslikumaks muutmise kohta uutes oludes. Peep Leppik oskab selleks väärtuslikku nõu anda.  

Tähelepanuväärne on ka Leppiku kujunemislugu, millele andis tugeva aluse isiklik elukogemus: varajane tööharjumus, lugemiskultuur ja põlvkondadevaheline suhtlus, mida ta on hiljem pidanud mõtlemise ja arusaamise kujunemisel oluliseks. 

Kelle mõtetele ja ideedele toetuda? 

Leppiku kujunemisel pedagoogiks ja teadlaseks oli oluline roll tema õpetajal Inge Undil, kelle töödele ta on ka hiljem korduvalt toetunud, rõhutades eriti diferentseeritud õpetamise vajadust – arusaama, et õppimine peab arvestama iga õppija arengutaset, valmisolekut ja eripära.

“Peep Leppik on alati olnud eelkõige praktik ja õpetaja.

Tema enda haridustee Saare seitsmeklassilisest koolist ja Mustvee keskkoolist Tallinna pedagoogilise instituudini peegeldab ühtluskooli ajastu võimalust kujuneda pühendumuse ja töö kaudu õpetajaks, kelle kohta varem öeldi tunnustavalt koolmeister. Ehk siis meisterlikuks õpetajaks, asjatundlikuks ja toetavaks inimeseks, kellest eeskuju võtta. 

Pikki aastaid jagas Leppik oma teadmisi Tallinna tehnikaülikoolis Eesti inseneripedagoogika keskuse õpetajakoolituse magistriõppes ja täienduskursustel. Tema õppeaine pedagoogiline psühholoogia ja sotsioloogia oli paljudele üliõpilastele, aga ka õppejõududele ja õpetajatele tähenduslik ning aitas oma tegevust mõtestada.

Leppik alustas oma loenguid alati laiemast teaduslikust taustast, tutvustades nii Eesti kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud kasvatusteadlasi: Hilda Taba, Inge Unti, Endel Tulvingut, Lev Võgotskit jpt. Selline lähenemine aitas mõista, et õpetamine ei alga meetoditest, vaid arusaamast, kuidas inimene õpib ja areneb.

Leppiku enda õpetajakogemus oli erakordselt lai – ta on õpetanud nii kunsti, füüsikat, ajalugu kui ka tehnilisi aineid. Ta on laiapõhjaliselt haritud professionaal. 

Kuidas sünnib püsiv teadmine? 

Peep Leppik on rõhutanud, et teadmiste kujunemisel ei piisa üksnes uue info omandamisest, vaid määrava tähtsusega on selle korduv ja mõtestatud kinnistamine. Nii on teadmine püsiv ning seda kasutatakse uute probleemide lahendamiseks. 

Niisugune käsitlus tugineb tugevalt kognitiivse psühholoogia fundamentaaluuringutele, mis näitavad, et õppimisel on võtmetähtsusega tajujärgsed protsessid ja töötlus lühimälu tasandil – just seal kujuneb eeldus püsiva teadmise tekkeks. Sellele arusaamale toetub ka niinimetatud Leppiku ainetunni mudel, mille eesmärk on viia õpetamine kooskõlla õppimise tegelike seaduspärasustega ning mida on Eesti õpetajate koolituses kasutatud aastakümneid. 

Eelmainitud mudel on muutunud aja jooksul üha kõnekamaks. Tänapäeva infotulvas puutuvad õppijad kokku suure hulga teadmistega, kuid nende kinnistamiseks jääb sageli vähe aega. Leppik tuletab meelde, et teadmised püsivad, kui õpitut mõtestatult korrata ja luua seoseid.

Tehisintellekti ajastu ja arusaamisega õppimine

Eriti tähenduslikuks muutuvad Peep Leppiku seisukohad praegusel tehisintellekti ajastul, mil vastuseid saab sekunditega ning arvutid suudavad genereerida tekste, lahendusi ja isegi teaduslikult kõlavaid põhjendusi. Nii muutub üha olulisemaks küsimus, kas õppija õppesisu ka tegelikult mõistab. Tehisintellekt võib pakkuda vastuseid, kuid ei saa inimese eest kujundada arusaamist ega vastutustunnet.

See on eriti oluline MATIK-valdkondades ja inseneerias, kus teadmistega kaasneb otsene vastutus inimeste, keskkonna ja ühiskonna ees. Insener ei saa tugineda oletustele, arvamustele ega „tõenäoliselt õigetele“ lahendustele. Otsuseid tuleb osata põhjendada, nende tagajärgi ette näha ja hinnata võimalikke riske – vaja on mõelda tõenduspõhiselt. 

“Eriti tähenduslikuks muutuvad Peep Leppiku seisukohad praegusel tehisintellekti ajastul.

Selles valguses omandavad Peep Leppiku rõhutatud teadmiste süsteemsus, arengupsühholoogia tundmine ja mõtestatud õppimine uue tähenduse. Tema töö tuletab meelde, et ka kiiresti muutuvas digimaailmas ei kao vajadus süvateadmiste järele. Vastupidi – mida rohkem on informatsiooni, seda olulisemaks muutub võime eristada teadmist pealiskaudsest teadmisillusioonist.

Et õpitu jääks püsima

Peep Leppiku 85. sünnipäev on hetk, mil hinnata tehtud töö tähendust ja selle ajas jätkuvat mõju. Tema elutöö tuletab meelde, et haridus ei ole pelgalt teadmiste edasiandmine, vaid nende kujunemise toetamine selliselt, et need püsiksid, seostuksid ja kannaksid inimest kogu elu.

Tema sulest on ilmunud kümneid pedagoogika- ja arengupsühholoogia raamatuid ning sadu artikleid, salvestatud on mitmeid videoid, mis on mõjutanud mitme põlvkonna õpetajate arusaama õppimisest ja õpetamisest ning pakkunud tuge nii õpetamispraktikale kui ka selle mõtestamisele. 

Maal elades ja looduse rütme tunnetades peegeldub sama loogika ka tema pedagoogilises mõtlemises: areng ei kiirusta, vaid kulgeb omas tempos; kasv eeldab aega, hoolt ja järjepidevust. Selles rahulikus ja järjekindlas hoiakus peitubki Peep Leppiku jätkuv mõju – meeldetuletus, et tõeline areng sünnib süvenemisest.

Tema endised õpilased ja kolleegid on tänulikud nende teadmiste ja õpetamisoskuse eest, mida ta on jaganud aastakümnete jooksul. Paljude jaoks pole ta üksnes õpetaja, vaid mõtteviisi kujundaja – keegi, kes oskab suunata märkama ja mõistma. 

Mul on olnud võimalus olla tema õpilane ning kogeda, kuidas teaduspõhine rangus võib samal ajal olla sügavalt inimlik ja innustav. Tema loengud ei õpetanud ainult pedagoogikat – need õpetasid mõtlema.