• Kas matemaatikas hea hinde saanud tüdrukut tiivustab, kui teda tunnustatakse: „Tüdruku kohta pole paha“? Kas poiss võib olla õnnelik „koolipoisi tunnistuse“ üle? Kas uimastitarvitaja asub paranemise teele, kui teda narkomaaniks nimetada, ja Ukraina põgenik olla rahul määratlusega „odav tööjõud“? Nende küsimuste üle aitab arutleda tervise arengu instituudi (TAI) meditsiiniterminoloogia kompetentsikeskuse terminoloog Ruth Erm.

Kust on pärit sinu huvi keeletundlikkuse vastu?

Mu huvi selle vastu, kuidas teiste keelekasutus toetab või siis ei toeta inimese enesetunnet, vaimset tervist, abi otsimist, tekkis juhuse tahtel. TAI-s, kus ma töötan terminoloogina, uuritakse muude teemade hulgas regulaarselt ka uimastitarvitamist, tegeldakse ennetuse ja kahjude vähendamisega. Sealsed kolleegid kutsusid mind kampa, et hakata tõsisemalt ja teadlikumalt tegelema uimastitarvitamise kohta avaldatavate teabematerjalide keelega, uimastitarvitamise ja uimasteid tarvitava inimese kujutamisega. Ja et uimastitarvitamise teemaga ja inimestele abi osutamisega ei tegele ainult TAI, vaid see on ka tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate või politsei töö, püüame kaasata ka neid, et teadvustada eri eelarvamusi ja hoiakuid, mis paraku just keeles kõige rohkem välja paistavad. Ka ajakirjanikel on siin oma roll, kuna meedias, nii sõnas kui ka pildis, püsivad uimastitarvitamise kohta visad stereotüübid, mis teevad uimastitarvitajast eemaletõukava olendi, kes tuleks teiste ehk normaalsete inimeste silme alt ära viia. Rääkimata sellest, et riigi enda arengukavades on kasutusel sõnad, mis sinna ei sobi, sest on liiga kõnekeelsed või üldised. 

Et keelt kasutame kõigis valdkondades ja stigmatiseerimist tuleb ette pea igaühes neist, on see teema laienenud lihtsalt lugupidavaks ja eetiliseks keelekasutuseks. Olen sellest rääkinud ajakirjanikele ja kommunikatsioonispetsialistidele, koolitanud psühhoteraapiaga tegelevaid erialaseltse ja teinud seminari tervisedenduse tudengitele. 

Mille põhjal tundsid ära, et see on vajalik?

Mujal maailmas ja ka meil tehtud uuringud näitavad, et uimastitarvitajad tunnetavad stigmatiseerimist, nad teavad, kuidas neisse suhtutakse, kuidas neid nimetatakse ja kujutatakse, ning see teadmine tekitab alaväärsustunnet. 

Muidugi, mõni võib mõelda, et küllap on uimastitarvitajad sellist valdavalt negatiivset hoiakut väärt. Ka uimasteid tarvitavate inimeste seas on igasuguse kogemusega inimesi, erinevad ka tarvitamise põhjused ja tagajärjed. Uuringud näitavad, et tarvitajast loodud kuvand ei ühti inimese enda kogemusega ning sellega ei samastuta. Küll aga varjatakse negatiivse suhtumise pärast uimastitarvitamist või selle ulatust ja see vähendab võimalust oma murega tegelda. Ka ravile minekule vaadatakse viltu, inimesed ei soovi, et teised sellest teaksid, kurdetakse ka abiandja suhtumise üle. Lõppkokkuvõttes hakkabki inimene ennast ise stigmatiseerima, tundma, et ta polegi miskit väärt.

“Olen kuulnud ütlemist, et varsti ei või enam kellelegi midagi öelda, muudkui solvutakse.

Keelekasutusega üksi pole suurt midagi peale hakata, kui ei teadvustata endale, mis toimub eelarvamuste ja hoiakutega ning sellega, kust või kuidas need tekivad. Me võime mõelda endast kui tolerantsest ja heatahtlikust, kuid lähem vaatlus ei pruugi seda kinnitada. Näiteks paistis Ukraina sõjapõgenike saabudes silma, et sõjapagulane oli meie silmis potentsiaalne odav tööjõud. Me nägime temas majanduse potentsiaalset turgutajat, selle üle arutleti intervjuudes tõemeeli. Pidada üht rahvast, kelle põgenikest suurel osal on erialane ettevalmistus ja kindel sissetulek, odavaks tööjõuks, on ette diskrimineerimine, sest me ei anna juba ette neile nende ettevalmistusele sobivat rakendust. Või tuletame meelde meie presidendikandidaadi Mart Helme spekulatsiooni, kuidas sõjapõgenikud toovad siia nakkushaigusi, mida me enam ammu ei tunne, või Ukraina naised hakkavad Eestis tegelema prostitutsiooniga. Sellised ütlemised on riigikogu liikme suust ennekuulmatud, kuid vesi nende veskile, kes peavadki mujalt tulnuid teisejärgulisteks. Sõjapõgenike näite varal tahan näidata, et kuna eestlane on teistsuguse keele, silma- ja nahavärviga inimese suhtes alati veidi umbusklik olnud, võib taoline umbusk kergesti muutuda päris elus tõrjumiseks ja pahatahtlikkuseks. Õnneks on selline suhtumine siinmail siiski erand.  

Kõik teavad, et „neeger“ on eesti keeles sõimusõna, ja kes väidab, et ei tea või ei ole, vassib meelega. Kunagi kasutati seda sõna mustanahalise inimese kui rassi esindaja tähistamiseks, ja ma väidan, et juba siis ei olnud see sõna neutraalne, sest neegrid olid orjad ja seda teadsid kõik. Praegu ongi „neegri“ põhitähendus alam inimene, ori, vusserdaja, see esineb alati halvustavas kontekstis.

Me üldjuhul ei saa kontrollida, mida räägitakse või mis kõnekeelseid sõnu kasutatakse, kuid saame teadvustada hoiakuid, mida keel väljendab, sest need võivad mõjutada ka kirjakeelsemat sõnavara, mida nõutakse teabematerjalides, ajakirjanduses ja ametlikus suhtluses. Näiteks on uuritud tervishoiutöötajate hoiakuid patsientide digilugudes, kus eelduslikult peaks valima sõnu. See on üldse väga huvitav maailm, sest seal avaldub üleüldine suhtumine patsienti. Kui keegi on digiloo andmetel „EMO-s sage külaline“, siis mida tegelikult mõeldakse, kui nii öeldakse?

“Kõik teavad, et „neeger“ on eesti keeles sõimusõna, ja kes väidab, et ei tea või ei ole, vassib meelega.

Minu töö viib mind sageli töörühmadesse, kus arutatakse teabematerjalides kasutatavat sõnavara. Ühel ministeeriumi koosolekul kuulsin ametnikult, et kui me ei nimeta asju õigete nimedega (ehk ei ütle uimastitarvitaja kohta narkomaan) ega hirmuta lugejaid natuke, ei saavuta me oma eesmärki. Riigi esindaja suust oli see üllatav seisukoht. Tarvitamise tagajärjed peaksid põhinema uuringutel ja tegelikel andmetel, mitte ülevõimendatud pildil. Ja kuidas ei ole nii kõrgel tasemel ometi selgeks saadud, et hirmutamine ja ähvardamine kui tervisennetuse meede pole mitte kuskile viinud, sest kuvatud pilt ei räägi tõtt. 

Stigmatiseerimise peamine probleem – peale selle, et ei ole lihtsalt viisakas teisi inimesi ja nende olemise viise halvustada ja eristada – seisneb selles, et see loob stereotüüpe, tekitab ja hoiab alal eelarvamusi ja müüte, mis on väga visad kaduma. Negatiivsed uskumused aga viivad tõrjumise ja diskrimineerimiseni. 

Inimesi hakatakse tõrjuma sotsiaalmajanduslikult, neile makstakse vähem palka (nn odav tööjõud), nende toimetulek on kehvem (elavad odavates üürikorterites, slummides), neil on nõrgemad sidemed kogukonnaga, kus nad elavad (ei tea, mis nende uste taga toimub, käivad läbi ainult omasugustega), nad pääsevad halvemini ligi teenustele, nendesse suhtumine võib väljenduda ka teenuse osutamisel. See ongi diskrimineerimine. 

Keda näed sina kõige haavatavama sihtgrupina? Millega neile haiget saab teha?

Neid on mitmeid, sest stigmatiseerida saab peaaegu kõiki. Noori, vanu, naisi, mehi, väikelapsi ja teismelisi, LGBT inimesi, pikki ja lühikesi, prillikandjaid, tätoveeritud inimesi, punapäid, lokkis juustega, pika patsiga inimesi, mittevaktsineerituid – nimeta vaid! Koroonapandeemia tõi meile uue eristamise ja stigmatiseerimise laine. 

Ma olen oma töö tõttu kõige paremini kursis tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna andmetega, mis ütlevad, et enim stigmatiseeritakse inimesi, kel on nähtav puue, nähtav füüsiline eripära või kelle kohta teatakse, et tal on vaimse tervise häire, ta tarvitab aineid või põeb nakkushaigust. Kui mõelda, kui erinevalt on kaua aega suhtutud füüsilise ja vaimse tervise haigustesse, siis pole ime, et luu murdnusse suhtutakse halvustavalt oluliselt vähem kui näiteks depressiooni, ärevus- või paanikahäire all kannatajasse, sest me saame luumurrust aru, aga depressioon on paljudele täiesti arusaamatu haigus, sest „nende ajal polnud kellelgi depressiooni“. Pahatihti inimene ei adu, et isegi kui inimese anatoomia ja füsioloogia ei ole aastasadade jooksul suurt muutunud, siis meie teadmised nende kohta on väga palju laiemad ja detailsemad kui enne. Kõigil on oht oma aega kinni jääda. On hea teadvustada endale, et kui meil selline tund üldse oli, siis mida me inimeseõpetuse tunnist mäletame või mis aja õpikust me inimese haiguste kohta lugesime (rääkimata sellest, mis riigikorra õpikuid me üldse kasutasime). Hans Roslingi raamat „Faktitäius“ räägib põhjalikult sellest, miks me maailma valesti mõistame. Meditsiin saab tänu teadusuuringutele inimese kohta aina rohkem teada, aga kui jäädakse oma kooliaegsetesse ja tänapäeval küsitavatesse teadmistesse või siis teadmiste puudumisse kinni, on väga ahvatlev pidada ATH-d moehaiguseks, depressiooni pahaks tujuks, ärevust ülemuretsemiseks, kuna see aitab me maailmal püsida edasi sama lihtsakoelisena, nagu see siis oli. See on inimlik ja mõistetav. Mis aga ei ole aktsepteeritav, on halvustav suhtumine inimesesse, kui tal on sinu meelest mingi väljamõeldud haigus ja ta ei käitu sinu õpetuse järgi „minna õue värske õhu kätte jalutama, küll siis läheb mööda“. 

Ka ainete tarvitamise häired on tavainimese silmis erineva kaaluga. Näiteks on alkoholi tarvitamise kohta hulk pehmemaid sõnu kui uimastite tarvitamise kohta. Alkoholi juues me tipsutame, napsitame, võtame heas seltskonnas õhtul paar klaasi veini, lõõgastume veiniklaasi taga, oleme pühapäevatarvitajad, funktsioneerivad alkohoolikud jne. Aga uimastitarvitamine on enamasti narkomaania ja tarvitaja narkomaan, narkar, sõltlane, potentsiaalne kurjategija. Kahjuks teeme selle stereotüübi pealt otsuseid, mis mõjutavad otseselt inimesi, kes vajavad abi. 

“Kui jäädakse oma kooliaegsetesse ja tänapäeval küsitavatesse teadmistesse või siis teadmiste puudumisse kinni, on väga ahvatlev pidada ATH-d moehaiguseks, depressiooni pahaks tujuks, ärevust ülemuretsemiseks, kuna see aitab me maailmal püsida edasi sama lihtsakoelisena, nagu see siis oli.

Stigmatiseerivat suhtumist saab edasi anda keele, pildi, kehakeele, tooniga, ka eri võtetega segamini, näiteks demagoogiaga, mis teeb stigmatiseerimisest väga mitmekihilise nähtuse. Stigmad on väga visad ega kao lihtsalt parema sõnavalikuga (kuigi selle harjutamine on kõige lihtsam viis alustada), vaid muutusi on vaja mujalgi. Näiteks kui meedia kujutab vägivallaohvrit kui ebastabiilset naist ja teo võimalikku toimepanijat kui meest, kellele see ebastabiilne inimene teeb lihtsalt liiga, siis kujundatakse vägivallast pilt kui naiste probleemist. Meil on niigi visalt kadumas ettekujutus naisest kui teisejärgulisest inimesest, lisaks on meie karistussüsteem selline, kus hoitakse teo toimepanijat kui silmatera, et tema tunded jumala eest kuidagigi kahjustada ei saaks. Ohvrit vannutatakse igas astmes aga rääkima tõtt, ähvardatakse tagajärgede eest, kui ta ei mäleta kõiki detaile, tundeid, meeleolusid ja silmapilgutusi. Kultuur, mis kaitseb teo võimalikku toimepanijat ja paneb vastutuse süüdistamise teekonna eest ohvri mälule, väljendub meedias nii, et vägivallategu on „semmimine“, „tavaline tähelepanu pööramine“, lihtsalt naljana mõeldud tegu või „kunagi need asjad käisidki nii“. Ohvri süüdistamine näiteks miniseeliku kandmises on sama hea kui öelda, et ülekäigurajal auto alla jäänud jalgrattur ei kandnud kiivrit.

Millised tagajärjed võivad stigmatiseerimisel olla?

Tagajärjed sõltuvad inimesest. Mõni suudab jääda ükskõikseks, aga üldjuhul ei ole inimest, keda selline sihipärane eristamine ja negatiivsesse kasti paigutamine ei puudutaks. Üks tagajärg on enesestigma, mis mõjutab inimese tervist ja abisaamist. Näiteks kui inimesel on ärevushäire või paanikahood, aga ta saab pidevalt tagasisidet, et mõtleb üle, siis inimese minapilt muutub. Ta hakkab endasse suhtuma kui teisejärgulisse, uskuma, et teised saavad mitte üle mõtlemisega ilmselt hakkama, aga tema ei saa, ja ta ei astu võib-olla väga kaua seda sammu, et saada abi. Kui inimene teab, et teda peetakse vaimse tervise häire tõttu laisaks, saamatuks, kellekski, kes ei võta end lihtsalt kokku, püüab ta ilmselt kaua olla virgem ja tublim. Selle asemel võiks ta olla juba tervishoiuspetsialisti vaateväljas, et adekvaatset abi saada ja igapäevaelu elada. Lihtsustatult võibki öelda, et halvustav suhtumine raiskab nende inimeste jaoks väärtuslikku aega. 

Millest see tuleneb, et inimesed on sildistavaid märkusi tehes niivõrd taktitundetud? Kas seda tehakse mõtlematusest või võib selle taga olla ka õelus?

Ma ei tahaks uskuda, et kellelgi on pidevalt hinges soov teisi halvustada, usutavam tundub, et tunneme hirmu tundmatu ees. Me kardame seda, mida me ei tunne. Ja kui me selle tundmatu kuidagi ära tähistame, oskame sellest hoiduda, kuigi tavaelus peaksime käituma hoopis vastupidi – tundma huvi ja õppima ise midagi juurde. Näiteks noorte nimetamine lumehelbekesteks või kaerahelbekesteks võib tuleneda sellest, et noortele eelnenud põlvkonnad tulevad teistsugustest oludest, kus peamiselt peeti suu ja kannatati edasi ning üleliia oma arvamust ei väljendatud. Ju seetõttu me oma arvamust viisakalt väljendada ei oskagi ning on selge, et inimesed, kes on harjunud oma tundeid näitama, saavad haiget. Kui noored ei tee või ei ole nii, nagu neist targemad kunagi on teinud, on lihtne viis neid miskitpidi äpuks tembeldada. Ja kui nad selle peale solvuvad, siis on nad lumehelbekesed. Noored aga ei ole mingi arusaamatu tõug. Me lihtsalt ei tunne neid või ei viitsi neid tundma õppida. Seetõttu jääb noortele selgitamata, kust me tuleme, kuidas meie ajal oli ja miks see nii oli – mis omakorda võiks anda noorele kindlust, et meie öeldu kukkus halvasti välja ja eesmärk polnud neile haiget teha. Kui me nii väga tahame olla targemad, võiks meis jaguda tarkust astuda noorte poole esimene samm.

“Andekust soositakse, kuid sellega kaasnevad ka mitmesugused negatiivsed hoiakud, mis väljenduvad sõnades „oivik“, „tuupur“, „tarkpea“, „õpetaja lemmik“.

On huvitav jälgida, milliste sõnadega väljendatakse hoiakuid tüdrukute ja poiste, hiljem naiste ja meeste suhtes. Üpris tavaline on ettekujutus, et tüdrukutele sobivad humanitaar- ja poistele reaalained. See hoiak viibki tüdrukud valima humanitaarained, sest nende tublidus paneb neid uskuma, et nii on õige, ning poisid saavad reaalkooli sisse juba seepärast, et neid seal väga oodatakse. Lapse ümber olevad täiskasvanud ei anna endale ilmselt aru, et niimoodi palistavad nad oma laste tee kuni täiskasvanueani välja eelarvamustega. Kui tüdruk valib filoloogia, tunneb ta tulevikus kindlasti, et filoloog on inseneriga võrreldes teisejärguline, kui mitte lausa mõttetu. Niisamuti võib ta meeste suust kuulda, et „sa oled filoloog, sa ei peagi asjast aru saama“, sest poisikesest peale on nad kuulnud, kuidas filoloogidest räägitakse. Laused „tüdruku kohta saab ta matemaatikaga väga hästi hakkama“ või „koolipoisi tunnistus“ ei pruugi kohe kõlada halvustavalt, kuid väljendavad üldist suhtumist, et see on midagi imelikku, kui tüdruk oskab matemaatikat või poisid edenevad koolis hästi. 

Kas see on aja jooksul muutunud – milline võiks meie keelekasutuses olla sotsiaalmeedia roll? Kas noorem põlvkond kasutab keelt kuidagi teisiti?

Ma arvan, et noorem põlvkond teab võrdsest kohtlemisest kindlasti rohkem kui vanem põlvkond ja on progressiivsem. Nad teavad, mida sobib öelda ja mida mitte. Meie peame nad ära kuulama ja end paremini väljendama õppima. Võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste poolest on olukord maailmas ajapikku väga palju paremaks muutunud, kuid pikk teekond on veel ees. Igale heale ideele tekib ju alati vastujõud ja tänapäeva maailm on vastandumiste päralt. Suur osa Eesti noori on kasvanud vabas Eestis, nad suhtlevad vabalt maailma eri nurkadest pärit inimestega ja teavad seetõttu päris palju. Hoolimata sellest tuleb hoida silmad lahti hoiakute suhtes, mis võivad kaasinimestele kahju teha, sest piirideta maailmas levivad ideed valimatult. Üks näide on naistevastase hoiaku, misogüünia levik noorte meeste seas manosfääris või selle kaasnähtuse, tradwifery elustiili propageerimine naisi koondavates somekogukondades. Sotsiaalmeedias ollakse palju julgemad ja radikaalsemad kui tavameedias, ning kirjas üldjuhul pidurdamatumad kui kõnes. Mõlemad nähtused lähtuvad traditsioonilistest soorollidest ja põlistavad naistevastast põlgust või alavääristavad naiste püüdlusi võrdsele kohtlemisele. Sotsiaalmeedias käib noorem publik, kes on ka väga mõjutatav. 

Kas oled oma töös kohanud suhtumist, et „oi, ma ei teadnudki, et kedagi niimoodi solvata võin“? Või hoopis protesti, et „meil on sõnavabadus“?

Pigem olen kuulnud ütlemist, et varsti ei või enam kellelegi midagi öelda, muudkui solvutakse. Aga miks sa peaksidki saama kellelegi öelda kõike, mis sülg suhu toob? Meil on isegi kõnekäänd: enne mõtle, siis ütle. Su terav keel salvabki, see pole aja jooksul muutunud, et solvamine solvab. Mulle meeldib mõelda, et keegi ei keela ütlemist, kuid ütleja peab olema valmis vastukäiguks. Olgu selleks siis vastureaktsioon, mis ütleb, et nii ei ole okei öelda, või suhtluse katkestamine. Ma tahaksin loota, et solvamise ja halvustamise vastu julgetakse rohkem välja astuda, seda märgatakse rohkem. Näiteks, kas sa julged öelda oma sõpradele, kes parasjagu irvitavad üksikema või paljulapselise ema üle, et nii pole okei? Kui mõnes minu valdkonda puudutavas teabematerjalis või artiklis jääb silma mõni väga häiriv sõna või illustreeriv pilt, olen küll saatnud palve see välja vahetada. Ka olen pidanud mõnes pidulauas mõnd külalist tema väljenduste pärast korrale kutsuma. Eks see nõuab julgust, aga see viib vähehaaval nii kaugele, et oma sõnu hakatakse jälgima.

Milline tundub räägituga seoses Eesti kool ja õpetaja?

Fakt on see, et igas valdkonnas, mis tegeleb inimesega, põrkuvad hoiakud ja see väljendub ka keeles. Muide, halvustavalt saab öelda ka meie kultuuriruumis täiesti aktsepteeritud ja isegi soositud nähtuse kohta. Näiteks on täiesti olemas andekuse stigma. Andekust soositakse, kuid sellega kaasnevad ka mitmesugused negatiivsed hoiakud, mis väljenduvad sõnades „oivik“, „tuupur“, „tarkpea“, „õpetaja lemmik“ jne. Kui viielisele või ainult häid hindeid saavale lapsele öeldakse, et „Mis sul viga, sa ju puhta viieline“ või „Sul olid senimaani kõik A-d, mis nüüd lahti on“, siis pannakse ta olukorda, kus ta ei tohiks teiste silmis nagu kuskil eksida. Et teda nähakse ja hinnatakse vaid läbi õppeedukuse prisma, paneb noorele raskuse, millega ei ole just kerge toime tulla. Tagajärjeks võib olla, et noor hakkab kuulumise nimel meelega halbu hindeid saama või oma muret varjama – tal on kogemus, et teda ei mõisteta – ning satub isolatsiooni. 

Millistes olukorras ja keskkonnas tuleb olla eriti ettevaatlik?

Ma soovitan end harida, siis ei pea olukorda või keskkonda valima, vaid võid olla kindel, et keelepruuk sind alt ei vea. Stigmatiseerimine ei kao keele muutmise peale, see on sotsiaalne nähtus. Laias laastus on tegu austuse puudumisega teise inimese vastu ja sellega tuleb pigem tegelda. Kui teadvustada, et mu sõnad võivad kedagi haavata, teha inimese toetamise asemel talle hoopis karuteene, on see juba samm edasi. Järgmiseks tuleb lugeda sel teemal kirjandust, kuulata saateid, uurida teadusartikleid, mõelda ja arutleda ning ka nõrgemate kaitseks välja astuda. Teiste suuvoodriks ei ole heast peast mõtet hakata, see võib hoopis patroneerivalt mõjuda, pigem tasub kuulata, kuidas inimesed ise enda kohta ütlevad. Mitmed esindusorganisatsioonid on töötanud välja juhendid, kus kirjutatakse, mida sobib teatud inimrühmadesse kuulujate kohta öelda ja mida mitte, tuuakse näiteid konteksti kohta ja antakse suuniseid, milline on inimest väärtustav keelepruuk.

Mida peaks lisaks koolitamisele tegema, et sildistav kõnepruuk kaoks?

Ma ei usu selle kadumisse. Eelarvamusi ja hoiakuid hoitakse praegu süsteemselt üleval, tundub, et igaüks on iseenda eelarvamuste eest väljas. Riigikogu liikmed – selle asemel et olla teistele eeskujuks – vastanduvad riigikogus üksteisele ja kasutavad labast keelepruuki. Meedia kirjeldab naisjuhte nende riietuse ja moeteadlikkuse, meesjuhte nende kogemuste ja teadmiste kaudu. Vägivallakirjelduste sõnavara sõltub sellest, keda kirjeldatakse. Enamasti läheb laetud sõnavara käiku vägivallaohvri ja neutraalsem teo võimaliku toimepanija puhul.

Seepärast arvan, et iseoma eelarvamustega tegelemine võiks olla äärmiselt tänuväärt töö, selle käigus õpib iseenda kohta nii mõndagi. Kas mul on eelarvamusi, milles need väljenduvad, kust nad võivad pärit olla? Mida ma tegelikult mõtlen, kui nii ütlen? Kas see on minu arvamus või on minust saanud kellegi hääletoru? 

Taolise teadvustamisega peaks jõudma seadusloomeni välja. Meie seadustes on palju stigmatiseerivat sõnavara, mis hoiab eelarvamusi elus. Soolisusest, rahvusest, vanusest, usulistest veendumustest, puuetest, haigustest ja eripäradest rääkimisel-kirjutamisel tuleb kasutada selliseid sõnu ja väljendeid, mis inimese minapildi neid tahke ei riivaks. See on suur töö ja seal kohtab palju vastasseisu, aga me vaikselt liigume selles suunas, et diskrimineeriv sõnavara kaoks ka seadustest.