• Haritud, aga juurteta – nii võib iseloomustada praeguse aja koolinoori, kellest paljud kannatavad vaimse tervise murede all. Et PISA uuringu järgi on Eesti haridusasutustes OECD riikide keskmisest madalam kuuluvustunne, viitas hiljuti Õpetajate Lehes ilmunud artiklis ka Võrumaa arenduskeskuse koostöö- ja projektijuht Meel Valk. Eesti eri piirkondade koolid panevad rõhku sellele, et kodukandi juured lapsi siiski elujõulistena hoiaksid..

Väike, aga tugeva eneseteadvusega Kihnu saar andis endast hiljuti teada enam kui sajale miljonile televaatajale, kui Eurovisioni lauluvõistluse lõppenuks kuulutas. „Europe, stop voting!“ hüüti sedakorda kooris küll inglise keeles, aga omavahel vesteldakse tavaliselt ikka koduses murrakus. Kihnukeelne õpe algab juba lasteaias, kus tähtpäevadel loetakse luuletused ette saare oma keeles. Koolilastel on oma aabets, emakiele õpik ja lugõmik. Mõistagi teab iga Kihnu laps, et punane kört käib kokku punase rätiku ja põllega ning sinine kört omakorda sinistega.

Kihnus sündinud Ly Lilles otsustas pärast laiemas ilmas ringi vaatamist ja pealinnas algklassiõpetajaks õppimist, et aiaäärne tänav on ikkagi kõige armsam, ja asus 30 aastat tagasi kodusaare koolis õpetajana tööle. „Ma arvan, et koju tõmbas mind see nimetu miski, mis vist enamikku kihnlasi mandril valdab,“ on ta aus. Põline kihnlane on ka tema kaptenina merd sõitev abikaasa, nende kõik kolm last on õppinud Kihnu koolis. „Olen enda tundides alati rääkinud kihnu keelt. Kui klassis on olnud lapsi, kes on pärit mandrilt või perest, kus ma tean, et kihnu keelt ei räägita, olen iga kord palunud märku anda, kui keegi ei saa aru, mida ma ütlesin. Seni pole seda veel juhtunud,“ sõnab ta. „Ma küll loodan, et see, mida Kihnu lapsed koolis kihnu keele, eluolu, ajaloo, kultuuri, looduse jm kohta õpivad, aitab neil olla uhke enda ja oma kodu üle. Oluline on, et nad oleksid need, kes nad on, enda pärast, mitte kellelegi näitamiseks või esinemiseks. Loodan, et see põlv lapsi, kes on juba kooli jõudnud, kannab meie pärimust edasi. Ehk nende elus on säilinud kombestik, mida praegu veel järgitakse.“

Kihnu koolis tegutsetakse omakultuuri säilitamise nimel juba aastaid: ka 1980. aastate lõpus õpetati tüdrukutele tavalise kooliprogrammi kõrval Kihnu käsitööd, 1990-ndate keskel oli kord nädalas vanematele klassidele Kihnu laulu ja tantsu tund. Viimase kümne aasta jooksul on lisandunud igas klassis üks tund kihnu keelt ja üks tund on Kihnu laulu ja tantsu päralt. Soositud ja soovitatud on õpilaste Kihnu-teemalised uurimistööd põhikooli lõpus. Kihnu keelt rääkivatel õpetajatel on palutud seda tunnis kasutada. Praegu matemaatikat õpetav Ly räägib õpilastega kõik jutud ära kihnu keeles. „Pingutus identiteedi säilimise nimel on aja jooksul kindlasti suurenenud, sest traditsioonide, arusaamade, oskuste ja teadmiste edasi kandumine loomulikul teel kahjuks siiski väheneb,“ tunnistab ta ning nimetab selle võimalikke põhjusi: „Kindlasti mängivad siin rolli muutused perede elukorralduses – palju on peresid, kus üks vanematest pole Kihnust pärit, vanavanemad ei ela enamasti lastelastega koos, maailm on avardunud, sotsiaalmeedia kaudu ollakse ühenduses nii paljusid tasandeid pidi.“ 

Kas mandrilt Kihnu saarele tulnud jäävad kohalike jaoks elu lõpuni võõrasteks essakateks, nagu kihnlased neid nimetada tavatsevad, selles Ly päris kindel ei ole: „Eks näiteid ole igasuguseid. Mina tean mandrilt nooruses Kihnu kolinud meest, kes abiellus siin ja rääkis paremini kihnu keelt kui nii mõnigi kihnlane. Mina arvan, et sa ei peagi proovima saada kellekski teiseks. Igaüks peaks enda päritolu tähtsaks pidama. Sulanduda siia ellu saab muidugi ja nagu kõige muuga, nii on selle sulandumisega paremad lood, kui alustad sellega varajases eas. Aga kindlasti pole kõik õpitav ja omandatav. Sa ei saa hoobilt enda omaks seda, mille keskel on inimesed põlvi elanud. Ja kas peakski?“

Noored võrokad soovivad haldjakeelt mõista

Eesti-Läti programmi Võru instituudi projekt „Umakultuur mi ümbre“ aitab lastel lasteaias ja koolis suhestuda omakandi keele ja kultuuriga võimalikult loomulikul moel. „Rõhuasetus pole omakultuuri „ära õpetamisel“, vaid laste ja noorte järjepidevas ümbritsemises kohaliku keele ja kultuuriga,“ täpsustab projekti juht Triin Rõõmusoks, kes teab õpetajate tagasiside põhjal, et kõige mõjusam on laste jaoks tegevus, kus omakultuuri võrukeelses õppeprotsessis ühiselt uuritakse: küpsetatakse karaskit, õpitakse kohalikke laulumänge, matkatakse või peetakse koos kogukonnaga talguid. Nõnda mõtestatakse nii omakultuuri kui eri õppeainete teadmisi praktilise tegevusega seotult. Ülioluline on tema sõnul hoida Vana-Võromaa keele- ja kultuuriruumi mitmenäolisust. „Egähn külähn um uma kiil ja egähn tarõhn uma taar!“ teatab ta. „Uhkeks mehkaks, haanlaseks või võrokeseks kasvab noor siis, kui ta õpib tundma paigalugusid ja tavasid, tajub end kohaliku elu väärtusliku osalisena, tal on tugevad suhted nii laste kui täiskasvanutega ning tema tegudel on mõju ümbritsevale igapäevasele keskkonnale. Omakultuuri ja oma keelt väärtustavates kogukondades kasvanud praegused noored täiskasvanud kinnitavad üsna ühel häälel, et tugevad juured aitavad neil kasvatada kandvaid tiibu – liikuda tänu kindlale identiteeditunnetusele valitud sihtide suunas. Et lastest saaksid kimmäd omakultuuri kandjad, peab õpetaja end omakultuuri lõimimisel hästi tundma – olulised on nii tugev identiteeditunnetus, akadeemiline vabadus kui juhtkonna, kolleegide ja kogukonna tugi.“ 

“Oluline on, et lapsed oleksid need, kes nad on, enda pärast, mitte kellelegi näitamiseks või esinemiseks.

Ly Lilles

Triin toonitab, et Vana-Võromaal on viimaste aastate olulisim muutus see, et võru keel kõlab õppeasutustes sagedamini ja julgemalt – õpetajad on hakanud omakandi keelt rohkem kasutama nii omavahel suheldes kui õpetades. „Kogukonna ja vanaisade keel on taas saamas töö- ja haridusruumi keeleks, see on tähenduslik nihe,“ tunnustab ta.

Kohaliku keele ja kultuuriga lõimitud õpikogemus aitab noorel kasvatada identiteeti ja kuuluvustunnet, pakkudes praeguses ärevas maailmas toimetulekuks tuge ja kindlust. Seda kinnitavad nii projekti algul tehtud uuring kui laste-noorte tagasiside projekti tegevustele. „Noored peavad kohaliku keele ja kultuuri tundmaõppimist oluliseks eelkõige põlvkondade heade suhete ja enda identiteedi kujundamise võtmes. Tahetakse paremini mõista vanaema-vanaisa või naabritädi, saada osa täiskasvanute haldjakeelsest suhtlusruumist ning kuulda võru keelt suhtluskeelena nii koolis kui mujal. Omakultuuri ja kohalikku keelt näevad noored identiteedi väärtusliku osana, mis aitab nii eristuda kui ka oma lugu jutustada. Mõistagi, on alati neid, kes mõtlevad-tunnevad teisiti. Noorte enda sõnul on neile vastumeelne õpiku- ja sunnipõhine omakultuuri ja keele õpe,“ räägib Triin.

Omakultuur ja võru keel tulevad tema sõnul kaasa paljudest kodudest, ent sageli teadvustamata väärtustena – igapäevase elu loomuliku osana ja nii tavapärasena, et nende olemasolu selgitamist ja mõtestamist ei peeta vajalikuks. „On noori, kes teavad saunasõnu, mõistavad tuld teha ja puid lõhkuda, on noori, kes ei tea oma talu nimegi,“ toob ta näite. „Mitmekultuurilises ja -keelses maailmas kasvav laps vajab oma ja võõra äratundmiseks täiskasvanute tuge. Tänapäeva lastega peredes on nii laste kui vanemate side omakultuuri ja keelega sageli nõrgem, sest omakultuuri edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele loomulikul moel on katkenud – vanavanemad elavad kaugemal ja pole pere igapäevaelu osa, kogukondlikud suhted võivad olla keerulised. Kuna paljud Vana-Võromaa täiskasvanud kannavad endas kuuekümnendatel võimendunud keeletraumat, tuleb keelekliimat – keele staatust, keelega seotud hoiakuid, kogemusi ja arusaamasid, eestkõnelejaid, kasutusalasid – järjepidevalt teadlikult soojendada. Haridusasutuste juhtidel ja õpetajatel on nii teadlikkuse kasvatamisel kui eestkõnelemisel oluline roll, et võru keele mõistmisest saaks taas uhkuseasi.“ 

“Usun, et suur osa tänapäeval laialt levinud vaimse tervise probleemidest on tingitud juurte puudumisest.

Alli Laande

Projekti käigus on Võru instituudi, Seto instituudi ja Võrumaa arenduskeskuse koostöös loodud võru- ja setokeelseid visuaale ja õppematerjale ning veebivaramu umakultuur.ee, mida on katsetanud kõik projektis osalevad lasteaiad ja koolid. Võrukeelsed seina-, trepi- ja peeglikleepsud ilmestavad haridusasutuste ruume ning nendega luuakse loovalt seoseid keeleteemalistes õppemängudes. Vana-Võromaa kultuuriruumist inspireeritud tegelaskujude ja võrukeelsete ütlemistega visuaalid, kuhu õpetaja või õpilased saavad ise tahvlimarkeriga kirjutada vajaliku õppeülesande, on koolides kasutusel eri õppeainete rühmatöödes. Põrandamäng „Hummogust õdaguni“ viib lasteaialapsed ja algklassiõpilased ringkäigule ümber Vana-Võromaa ja on kasutusel koduloo ning loodusainete õpetamisel. Võrukeelsed seinale kinnitatavad võrukeelsed piirkonna kaardid koos paigalugu ilmestavate magnetitega toetavad nii lasteaedades kui koolides kodu- ja ajaloo- ning geograafiaõpet. Veebivaramu mitmekülgsed õppematerjalid on koolides ja lasteaedades vastavalt õppe-eesmärkidele kasutusel eri õppeainetes. Mitmes koolis on menüüd ja uksesildid võru keeles. Kääpa kooli ekraanidel kuvatakse võrukeelset tunniplaani ja koolikell kutsub tundigi võru keeles. Rõuge põhikooli Mõniste õppekoha õppejuht kõneleb õpilastega igal nädalal infominutitel kohalikus keeles ning kodulootunnid toimuvad osaliselt võru keeles. Mõniste kandi ligi 300-aastast hariduslugu kandev ajajoon on kasutusel aja- ja kodulootundides. Rõuge põhikooli Haanja ja Mõniste õppekohas toimuvad omakultuurist ja keelest kantud matkapäevad, kohalike meistrite abil õpitakse kodukandile omaseid käsitööoskusi. Võru Kreutzwaldi koolis lõimitakse võru keelt kooli õpisündmustel nii loodusõpetuse, kirjanduse kui inglise keelega, kasutades selleks ristsõnasid või mõistekaarte. Kogu esimese kooliastme õppeprotsessis kasutatakse „Võro keele opiraamadut“. 

Saarlast tunned kalast, huumorist ja jonnist

„Jonn ja juured. Hea huumor. Laupäevane saun,“ nimetab Saaremaa gümnaasiumi kultuurijuht Kristi Ots saarlaste identiteediga seotud märksõnu. Tema annab kümnenda klassi õpilastele kohustuslikku ainet nimega saarlus ja kogukonnapraktika. Kontakttunde on kursusel 21, toimuvad ka mõned projektipäevad. „Näiteks on traditsiooniks kujunenud inspiratsioonipäev koos Saaremaa vallaga – päeva vältel tutvutakse ametnike eestvedamisel valla tegevusvaldkondadega ja noored saavad pakkuda välja oma ideid ning tulevikuvisioone. Õppeaasta lõpus Mihkli talumuuseumis tervele lennule toimuval noorte pärimuspäeval on õpitubades võimalik kohtuda eri valdkondade pärimuskultuuri ekspertide ja praktikutega. Igal aastal on toimunud ka kala väärindamise töötuba,“ tutvustab ta aine raames omandatavat. Lisaks tundides toimuvale tuleb igal õpilasel sooritada vähemalt kümme tundi kogukonnapraktikat ja saadud kogemust koolieksamina hindamiskomisjonile esitleda. Kursusel kasutame palju e-õppematerjali „Saarluse kompass“, mille on Saaremaa vallavalitsuse tellimusel aastatel 2021–2023 koostanud MTÜ Saaremaailm. See annab võimaluse teadvustada ja mõtestada oma seost Saaremaaga, kirjeldada oma Saaremaad, paigutada sellele kaardile tuntut ja head, uut ja inspireerivat, samuti muutmist ja arendamist vajavat.

“Kogukonna ja vanaisade keel on taas saamas töö- ja haridusruumi keeleks, see on tähenduslik suhe.

Triin Rõõmusoks

„Kuna regionaalne identiteet ja omakultuur kujuneb isiklike suhete kaudu, on pere ja kodu roll selles väga oluline. Ma tunnen, et tänapäeva maailmas on kriitiliselt väheks jäänud perede kvaliteetaega, esivanematega ja esivanematest rääkimist, koostegemist ja -õppimist, ja seepärast läheb palju väärtuslikku kaotsi, vajub unustusehõlma. Selle tühimiku täidabki globaalne kultuur, mis on igal hetkel kättesaadav ja pressib peale,“ mõtiskleb Kristi. „Püüan saarluse kursusel teha ka mõned sellised tööd, mis eeldavad kodus perega suhtlemist ja mõtisklemist. Nende kohta on tulnud vahvat tagasisidet nii õpilastelt kui vanematelt.“

Noor mulk aitab ka vanemal oma identiteedis selgusele jõuda

Mulgi kultuuri arendaja ja mulgi keele õpetaja Alli Laande tõdeb, et mulgi kultuuri hoitakse au sees üha enam, kuid õppeasutused vajavad selles siiski tuge. „Seni on Mulgimaal pärimuskultuuriga kõige parem seis just lasteaedades, sest Mulgimaa kaheteistkümnest lasteaiast seitsmes käivad lasteaias keelepesad, kus õpetatakse Mulgi laule ja mänge mulgi murdekeeles. Tegutsetakse täielikult mulgi keeles ja antakse lastele ka teadmisi Mulgimaast ja rahvakalendri tähtpäevadest, traditsioonilistest tegelustest. Juba 30 aastat on igal kevadel toimunud Mulgimaa mudilaste pärimuspäev, milles osalevad kõik Mulgimaa lasteaiad. Terve sündmus toimub mulgi keeles. Seni on see kõige vanem mulgikeelne üritus Mulgimaal ja väga oodatud,“ kõneleb ta. „Omakultuuri suhtumine on viimastel aastatel tõesti muutunud, aga ainult nendes koolides, kus õpetajad sellest huvitatud on ja koolis toimetatakse selles vaimus. Muidugi, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga tuntakse omakultuuri paremini. Lapsed ja noored teavad, et nende kodukoht asub Mulgimaal ja siin on eriline keelemurre – mulgi keel. Eri koolides on aga raskuspunktid erinevalt jaotatud, mõnes peetakse tähtsaks rahvatantsu, teises aga Mulgi sööke või rahvakalendri tähtpäevi.“

“Tänapäeva maailmas on kriitiliselt väheks jäänud perede kvaliteetaega, esivanematega ja esivanematest rääkimist, koostegemist ja -õppimist.

Kristi Ots

Alli lisab, et kuna noortele meeldib väga näidelda, siis on keele omandamisel tore näiteringides kasutada mulgi murdekeelt. Mulgimaal toimub igal sügisel Mulgi nädal, siis on kõikides koolides ja ka lasteaedades mõni omakultuuri tutvustav programm ja esinejad. Toimuvad mulgi kultuuri ja toitudega seotud laadad ja kontserdid. „Praktilisi igapäevaseid tegelusi ja tunde võiks olla muidugi rohkem, eriti puudutab see keele omandamist. Kuna kodudes Mulgi murret enam kõnekeelena ei kasutata, siis see on kõige suurem murekoht. See jääb muidugi ka tiheda õppekava ja rahapuuduse taha,“ arutleb ta.

Milline on noor mulk aastal 2026, ta täpselt kirjeldada ei oska: „Noored ja lapsed on paikkondlikult kindlasti väga erinevad, iga laps identifitseerib ennast vastavalt sõprusgrupile – on see siis rahvatantsugrupp, laulukoor või hoopis sporditiim. Küsimusele, kas nad on mulgid, vastasid peaaegu kõik kümnenda klassi õpilased jaatavalt. Minu Abja keelerühmas käib Viljandi riigigümnaasiumist viis noort mulgi keelt ja kultuuri õppimas ning nende suhtumine on mind küll siiralt üllatanud. Nii suurt huvi ja tahtmist näeb väga harva. Minu lapselaps Adelle teeb sel aastal uurimistööd teemal „Mulgi keel ja selle kasutus tänapäeval“. Selle käigus oleme tulnud järeldusele, et viimase 25 aasta jooksul on antud välja 11 õppematerjali eri vanuseastmetele.“

Ta lisab, et kirjastatud on üle 35 luulekogu, mälestusteraamatu, juturaamatu, lasteraamatu, muinasjuturaamatu ja sadu artikleid ajalehes Üitsainus Mulgimaa. Välja on antud kümme numbrit mulgikeelset Tähekest. Veebis on kättesaadav aabits ja suur mulgi sõnaraamat, milles on üle 20 000 sõnaartikli näitelausetega.

Alli rõhutab, et kõike seda tuleb jätkata ja ellu viia tema ammune soov, et kõigis Mulgimaa koolides oleksid igale vanuserühmale omakultuuritunnid: „Laste kaudu saab identiteet selgemaks ka nende vanematel. See ei ole koolidele kerge ülesanne, aga tulevikku vaadates väga vajalik. Vist keegi meist ei soovi elada monokultuurses maailmas. Usun, et suur osa tänapäeval laialt levinud vaimse tervise probleemidest on tingitud juurte puudumisest. Me elame maailmas, kus kõik uus on huvitav ja põnev ning elu peabki pidevalt muutuma, aga inimene vajab siin maailmas siiski ka midagi püsivat.“

“Kui vaatan oma lapsepõlve joonistusi ja kirjutisi, näen seal imeilusat murrakut, mitte vigu.

Maryliis Teinfeldt-Grins

„Pliita“ on täiesti aus Kadrina sõna!

Kadrinast pärit Maryliis Teinfeldt-Grins sai alles täiskasvanuna teada, et kõneleb Kadrina murrakut – tuttav keeleteadlane kuulis juhtumisi, kuidas nad vanematega omavahel suhtlesid. Nüüd kirjutab Maryliis Kadrina murrakus luuletusi. „Iad piirakad / pliita alla / piu piale / sue sai,“ toob ta näite. „Näeme selles tekstis, et pirukate asemel on kasutatud sõna „piirakad“, mis viitab soome keele seosele. Pliidi asemel on juttu pliitast ja vokaalid teisenevad. Tuleb tõepoolest kuulatada ja tabada ära väiksemaidki nihkeid kirjakeelest. Kas kõneleja ikka ütleb sõna „hea“ voolides välja sõna alguses oleva h-tähe või ütleb ta siiski „ea“? Kas paned tähele, et e teiseneb i-ks ning öeldakse hoopis „ia“?“ Maryliis toonitab, et eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti murretel ja murrakutel. Kadrina murrak on üks neist. See tähendab, et Põhja-Eesti väikekeeled on kirjakeelega väga sarnased ning üldiselt tuvastavad neid vaid keeleteadlased.  

Naine on 2020. aastast murrakuid dokumenteerinud. Tema jaoks on teadmine, et ta on üles kasvanud keset keelt, mis erineb eesti kirjakeelest, olnud silmiavav. „Mul on hea meel, et sellest teada sain, aga kindlasti oleksin tahtnud oma kodukeelt varem teadvustada. Kui praegu oma lapsepõlve joonistusi ja kirjutisi vaatan, näen seal imeilusat murrakut, mitte vigu. Olen oma koolipõlvest korduvalt kuulnud, et kirjutan valesti või kasutan sõnu, mida pole olemas. Seda ei tohiks ükski murdekeelt kõnelev laps kuulda. Praegugi teevad säärased märkused koolipõlvest haiget. Tekib tunne, et kui kustutatakse minu kodukeel, kaon ka ise, kaob minu identiteet. Globaliseerunud maailma- ja keelepildis on see eriti habras,“ sõnab ta.

---

KOMMENTAAR

Kas Vändra vanaisa ongi otuke?

Anne Vaher, Vändra gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja

ETV ekraanil jookseb aastakümneid „Õnne 13“, mida noored, ma loodan, ei vaata. Viimasel ajal on sinna sisse kirjutatud üks Vändrast pärit otukene meesterahvas. 

See on leebeim näide meie alevi tänapäevasest omakultuurist, mida kogu Eesti teab. Ja tegelikult pole meil enam ammu lauavabrikut, samas karu nähti isegi kooliaias. Aga kooliaed, üks väheseid Eestis, on meie paigaidentiteedi osa. 

See on meie Kesk-Eesti kodukoht, aga ma ei julge sugugi väita, et kõik meilt hariduse saanud noored Vändrat kui eesti kultuuri hälli tähtsaks peavad. Isegi murdekeelt me ei räägi. Samas Lüdigi saal ja Vändra maraton – kui mõtlema hakata, siis küllap on igaühel omakultuuri.  

Kui palju kohtub õpilane „Vändra vanaisaga“ koolitunnis? Mitu õpetajat on meie kooli vilistlased? Mitu õpetajat elab alevis? Mitu õpetajat sõidab igal hommikul teisest maakonnast meile tööle? Mitmel õpetajal on oma murdekeel ja oma kultuur? Mitmekesisus rikastab! 

Tegelikult on meil ju vedanud. Me ei vaja niigi ülekoormatud õppekavasse lisatundi Koidula või Jakobsoni loominguga tutvumiseks, sest need on sinna juba sisse kirjutatud. 

Praegu tutvustatakse kodupaika ettevõtlusnädalal ja karjääripäeval, seda teevad ka kevadised lõiminguprojektid. 

Tänavune aktiivne abiturient ütleb, et tema jaoks on küll kodukoht tähtis – ikkagi kodu ju. Aga kuidas sa võõrastele oma kodukohta tutvustad? – Siis ma räägin kultuuritegelastest. Kuidas sa neist tead? – Koolis õppisin. Kas nad on sulle tähtsad? – Ikka on.