• Terve elu õpetajaametist unistanud Maria (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) taipas möödunud sügisel üleminekukoolis tööle asudes juba kahe kuuga, et niiviisi ta pikalt jätkata ei suuda. Otsus polnud tingitud keelebarjäärist, kasvatamatutest lastest või närvilistest lapsevanematest. 1. septembril silmade särades esmakordselt klassi ette astunud noor naine mõistis õige ruttu, et mingit tuge kooli juhtkonnalt tal loota ei ole, isegi klassiruumi ei näidatud alustavale õpetajale kätte.

Soov õpetajaks saada tärkas Marial juba lapsena, mil ta sõbrannadega õues kooli mängis. Lapsehoidja ja abiõpetajana töötamise ning teadusringide juhendamise kogemus süvendas veendumust, et töö lastega on tema jaoks õige. Oma rolli mängisid ka õpetajana töötanud tädi ja vanatädi. “Eriti suureks muutus soov aga õpetajate päeval. Seisin üheksanda ja kaheteistkümnenda klassi ees ja tundsin end väga hästi,” arutleb ta. Korra mõtles ta küll ka loomaarsti elukutsele, ent kui selgus, et ta on õpetaja erialale ülikoolis sisse saanud, kõhklused kadusid.  Viimasel kursusel otsustas ta õpingute kõrvalt ka tööle asuda.

Et Maria ema on venelanna ja noorel naisel on vabalt suus nii eesti kui vene keel, valis ta töökohaks ühe Tartu üleminekukooli, kus oli varem praktikal käinud. “Mulle pakkus rõõmu õpetada lastele ainet ja samal ajal ka keelt,” põhjendab ta.

Eelmisel õppeaastal sai ülikooli viimasel kursusel õppinud Maria esimese töökogemuse õpetajana. Sellest jäänud haavu lakub ta senini.

“Ootasin tööleminekut väga,” nendib naine, kes läks esimese septembri aktusele elevusega ja säravi silmi. “Kõik see entusiasm, unistused, mida ma hakkan tegema … Mul oli ülikoolist hunnik materjali. Soov oli väga suur! Algus oli täiesti muinasjutuline.”

Mariast sai teise klassi juhataja – klassi eelmine juhataja oli pärast esimest klassi omal soovil lahkunud.  “Lapsed võtsid mind väga kiiresti omaks. Vanemad ka. Üks küll tunnistas hiljem, et nad alguses pisut kartsid, kuidas lapsed kohanevad ja kas kõik hakkab olema varasemast teistmoodi. Aga ka vanemad harjusid ruttu ja ütlesid: “Väga tore, et te tulite!””

“Mul olid ideaalsed lapsed. Nad hoidsid mind väga ja mina hoidsin neid.”

Noor õpetaja tunnistab, et laste kehv keeleoskus teda ei heidutanud. “Väljendusin võimalikult lihtsalt, et nad minust aru saaksid. Esimesed kuud kulusid sellele, et taibata, kes kui palju mind mõistab. Alguses mõned lapsed ainult vaikisid. Avanema hakkasid nad vaikselt alles talvel,” meenutab ta. “Ühel ukraina poisil ei olnud tulnud enne suust ühtegi sõna, alles minuga hakkas ta rääkima.”

Probleemiks ei kujunenud Maria jaoks niisiis sugugi mitte lapsed ega nende vanemad. “Mul olid ideaalsed lapsed,” lausub ta veendunult, “nad hoidsid mind väga ja mina hoidsin neid. Lapsevanemad suhtlesid nii omavahel kui kooliga.” Tõsi, neljanda klassiga, kellele Maria samuti tunde andis, oli mõnevõrra raskem, seal esines distsipliiniprobleeme, kuid mitte see ei põletanud õpetajat juba esimese paari kuuga läbi.

Unustage õppepuhkus ja ülikool!

Maria pidi töö kõrvalt kirjutama valmis ülikooli lõputöö ning algselt oli talle lubatud, et ta võib võtta selleks õppepuhkust. “Alguses küsisin ühe nädala – anti. Pärast öeldi, et ikkagi ei saa, niimoodi need asjad ei käi. Sealt hakkaski kõik allamäge minema. Saan aru tööandja muredest: õpetajad on õppepuhkusel, haiguslehel, aga asendajaid ju pole.  Saan ka aru, et kehtestama peab mingid tingimused, aga need peaksid olema kokkuleppelised. Probleemid tekkisid kohe sügisel,” räägib ta. Esimene märk töökorralduse lonkamisest oli see, et alustavale õpetajale ei näidatud isegi, kus ta klass asub.

Et Maria tööpäevad venisid kella kaheksani õhtul – tuli tunde ette valmistada, töid parandada, e-koolis tagasisidet anda, klassiruume koristada, nõu polnud aga küsida kelleltki –, tundis ta juba novembris, et nüüd aitab. “Mitu kuud oli vaja veel töötada! Tundsin, et lihtsalt ei suuda, tervis ütleb üles. Aga mõtlesin, et ei saa lapsi alt vedada. Jaanuaris hakkasin päevi lugema, mõistsin, et midagi pean siiski tegema. Tagantjärele saan aru, et igasse tundi pole vaja tulevärki, aga mina seda tegin, sest see meeldis nii mulle kui ka lastele.”

Eriti haiguste perioodil lisandusid asendustunnid. “Ütlesin, et ma tõesti ei jõua, aga väidetavalt polnud kedagi teist asendama võtta. Kas tõesti ei olnud – kool on ju suur ?!” on ta löödud.

Maria palus tööle asudes endale mentorit, aga juhtkond ütles kohe, et neil mentorisüsteemi pole.

Maria palus tööle asudes endale mentorit, aga juhtkond ütles kohe, et neil mentorisüsteemi pole. Lõpuks tuli appi kogenum kolleeg, kellel aga endalgi aega nappis, sest tema juhatada oli esimene klass. “Paar korda ütlesin, et ma tõesti ei oska edasi minna, ja ta andis mulle ka nõu , aga tema põhimõte oli, et siin koolis ongi asjad niimoodi. Temale sobis see, et sulle antakse vabad käed, mis siis, et muud asjad on ligadi-logadi.”

Omajagu stressi tekitasid vaatlustunnid, mida kool korraldas vastu Maria tahtmist. Kuna tegu oli esimese üleminekuaastaga, tuldi Maria tunde vaatlema ka näiteks Ida-Virumaalt ja ministeeriumist. “Aga ma ju ise alles õpin – mida mul neile näidata on?!”  kurvastab ta. Nii ta vaatlejatele ka ausalt tunnistas. “Pean ennast väga kohusetundlikuks, olin alati viisakas ja sõbralik, aga oma peas mõtlesin: miks te mulle nii teete?! “

Marial olid ülikoolipraktikaks tehtud põhjalikud ettevalmistused, kui talle koolist teatati, et ta võib praktika ära unustada – vaja on teisi õpetajaid asendada. “Ma ei saanud oma ettevalmistatud tundi anda nädala pärast, sest klass on vahepeal teemaga edasi läinud. Kogu ettevalmistus oli tühi töö! Aga ma ju ei saa ülikoolist paberit, kui ma praktikat ära ei tee!” on ta nõutu. Õppepuhkust lubati talle viimaks kolm päeva.

Matemaatikaõpetajast ajaloolaseks

“Kodus ei jõudnud ma vahel süüagi teha – sõingi õhtul lihtsalt oma omletti. Jätsin pooleli trenni, isegi raamatuid ei lugenud, kuigi varem oli see mu lemmiktegevus. Nädalavahetustest ei tundnud ma enam mingit rõõmu, mitte midagi ei tahtnud. Õhtuti lihtsalt nutsin. Kaotasin kogu oma sära. Lapsed mulle väga meeldisid, aga ma ei tahtnud enam koolimajja sisenedagi. Stress tekkis ka sellest, et pidin oma viimasel tööpäeval lastega hüvasti jätma. See oligi kõige raskem. Ma ei tahtnud, et lapsed tunneksid, nagu oleks viga neis. Üks ema küsis nuttes, mis toimub. Tal oli kahju, et tema lapsel ei ole stabiilsust – ka esimene klassijuhataja oli ju ära läinud,” kõneleb ta.

Maria põhitöö oli anda eesti keele ja matemaatikatunde, asendama sunniti teda aga hoopis muudes ainetes. “Mina ja ajalugu!” toob ta näite. “Ma olen selles täielik võhik, mul ei ole enda kooliajast kuigi palju meeles. Muusikaõpetajat pidin ka asendama.”

Kui naine koolile rahumeelselt teatas, et ta järgmisel õppeaastal ei jätka, hakkas tema sõnul pihta alles tõeline põrgu: “Sa hakkad veel asendama, me võime sulle igasuguseid kohustusi panna! Jäi mulje, et tehti kõik selleks, et ma ära läheksin.”

Kui jutt Maria lahkumisest kolleegide hulgas levis, hakati kommenteerima: “Kõik noored jooksevad minema, nad ei tea ise ka, mida tahavad! “ Mõnevõrra sai Maria oma muresid jagada noore kolleegiga, kes temaga koos ülikoolis õppis. Selgus, et ta polnud ainuke, kel olid kohustused üle pea kasvanud ning kelle probleemidest juhtkond midagi kuulda ei tahtnud.

Tänamatu ja häbematu ärakasutaja

Õppeaasta lõpuni jäänud päevadel tegi Maria kohusetundlikult oma töö ära. “Pidasin ära ka arenguvestlusi, mis on meeletu töö. Pärast kuulsin, et neid ei teinud mitte kõik õpetajad. Aga arenguvestlused on ju kohustuslikud!” ei suuda ta mõista. “Õpetajate toas oli iga päev juttu sellest, mis on valesti. Kõik olid stressis ja pinges, aga seestpoolt midagi muuta ei õnnestunud. Sa ei saa juhtkonna vastu. Ma nimetan seda töökiusuks.”

Juhtkond  ei küsinud Marialt kordagi, kuidas ta end uues rollis tunneb ja hakkama saab. Distsiplineerimatu neljanda klassi kohta käis ta mõnikord ka nõu küsimas. “Neljanda klassi õpilased roomasid mul põrandal, seisid laua peal, kaklesid. Ma vajasin juhtkonna abi, aga ei saanud seda, ” ohkab ta. Mööndi, et ühel erivajadusega lapsel peaks küll olema abiõpetaja, aga poole aasta jooksul teda ei leitudki. Mis tähendas, et nooruke õpetaja pidi tunni ette valmistama abivajajale ja siis kogu ülejäänud klassile.

Juhtkond  ei küsinud Marialt kordagi, kuidas ta end uues rollis tunneb ja hakkama saab.

Maria ülikooli lõputöö oli koolile kasulik  – see käsitles mänge muukeelsete laste matemaatikatundides. “Tegin need mängud ise. Neljandal klassil oli sügise alguses tasemetöö, millega nad hakkama ei saanud. Tegin neile mängud, et nad saaksid keelt ja matemaatikat harjutada mängides. Kui teatasin koolis, et ma ei jätka, öeldi mulle, et olen häbematu ja kasutasin kooli ära. Ma tänasin viisakalt, sest iga kogemus on ikkagi kogemus.”

Õppeaasta lõpetuseks pani Maria oma lapsed klassi koristama. “Ütlesin naljaga pooleks, et olgu toolid kõik valgeks küüritud, lapsed on siin terve õppeaasta olnud ja nüüd saadame klassiruumi suvepuhkusele,” meenutab ta. Kui lõpuks asuti ühiselt õppeaasta tähtsündmustest kokku monteeritud videot vaatama, tuli klassi õpetaja, kes teatas igasuguse sissejuhatuseta, et võtab klassi nüüdsest üle, ja käskis lastel oma asjad teise ruumi kolida. “Lapsed küürisid klassi puhtaks, meil oli tore koosolemine ja siis keegi sajab lihtsalt niimoodi sisse! Mind visati sõna otseses mõttes välja,” on ta hämmingus ja tänab samas õnne, et kõik lapsed keelebarjääri tõttu toimunust täpselt aru ei saanud.

Maria viimaseks tööpäevaks jäi 9. juuni.  Sellest kõneledes tõusevad tal pisarad kurku:  “On väga raske, et ma enam neid lapsi ei näe, aga mõistusega saan aru, et tuleb edasi liikuda.” Uut õppeaastat alustab ta Viljandis, kust on pärit ka tema elukaaslane. “Olen aru saanud, et igal inimesel on kuskil oma koht. Ei maksa olla kohas, kus sa end hästi ei tunne, sest siis ei tee sa ka oma tööd hästi. Lapsed ei vääri  närvilist õpetajat. Nemad pole ju milleski süüdi.”