• Ehk tasub õpilaste hindamisel võtta eeskuju kujundlikku hindamist harrastavast Soomest või Taanist, kus PISA-testide tulemused on madalamad kui Eestis, kuid õpilased on kooliga rohkem rahul. Ning sealsed inimesed on kõike muud kui rumalad – edukad riigid mõlemad.

Mõni aeg tagasi ilmus Õpetajate Lehes arutelu võimalusest lühendada Eestis koolivaheaega. Olen töötanud koolis küll lühikest aega, kuid pilt, mis kevadeks nii õpilaste kui ka õpetajate seas avaneb, ei pane selle mõttega kuidagi nõustuma. Vähemalt mitte enne, kui meie koolikeskkond muutub mõlema jaoks oluliselt vähem kurnavaks. Muuhulgas väidetakse, et pikem kooliaasta aitab vähendada survet õppekava läbimisele ning seeläbi vähendada koolistressi.

Eesti õpilased on stressis

Eesti haridus on tugevalt tulemuskeskne. PISA tulemused on saanud meie haridusliku identiteedi mõõdupuuks ning numbrid on muljetavaldavad. PISA 2022 järgi oli Eesti matemaatikas 510 ja lugemises 511 punktiga Euroopa tipus ning loodusteadustes 526 punktiga suisa esimene. Võrdluseks: Soome õpilased said matemaatikas 484, Rootsi 494 ja Taani omad 489 punkti. Aga sellega edulugu lõpeb.

“Eesti koolis on hindamine mitte niivõrd teadmiste tagasisidestamine kui kontrollimehhanism.

Kui vaadata õpilaste heaolu, stressitaset ja kooliga rahulolu, muutub pilt märksa vähem roosiliseks. PISA ja rahvusvaheliste uuringute koondpildi järgi kogeb Eestis märkimisväärne osa õpilastest kooliga seotud stressi ning see näitaja on oluliselt kõrgem kui Põhjamaades. Soomes, Rootsis ja Taanis on sama näitaja madalam ning eluga ollakse rohkem rahul.

Koolistressil ei ole vaid üks põhjus. See on mitme teguri koosmõju: kõrged akadeemilised ootused, sage hindamine, keskendumine tulemusele, piiratud autonoomia, turvatunde nappus ning õpitava ja päriselu vähene seos. Need tegurid võimendavad üksteist ning loovad keskkonna, kus püsiv pingeseisund muutub normiks.

Hindamissüsteem kui survekiht

Eraldi väärib esiletoomist hindamissüsteem. Räägime õpilastele, et vigadest õpitakse, kuid koolis eksimise eest sageli karistatakse. Üldjuhul on hindamine mitte niivõrd teadmiste tagasisidestamine kui kontrollimehhanism. Tegemata tööd (kodutöö, tunnikontroll, kontrolltöö) lähevad kõik kirja, õigeks ajaks parandamata jäänud töö eest võib saada automaatselt madala hinde, puudumiste järel koguneb tööde laviin ning õpilane peab olema distsiplineeritud, et pikema puudumise järel või õpiraskuste korral järje peal püsida.

Kui õpilane on olnud pikalt haige või koolist eemal, võib tal olla keeruline jälle järje peale saada. Tema koormus sõltub suuresti ka õppeainest: üks õpetaja teeb trimestris paar hinnatavat tööd, teine oluliselt rohkem. Süsteem ei ole ühtlane. Ka ei ole õpilasel õppeaasta alguses infot, milline töömaht trimestri hinde kujundab (erinevalt ülikoolidest, kus kursuse alguses nimetatakse selle läbimise tingimused).

Selline tulemuspõhine õppimine on suunatud pigem hinde saamisele ja kõik-tööd-tehtud-loogikale, mitte sisulisele õppimisele ja rõõmule sellest. Eksimine ei ole õppimise neutraalne osa, vaid risk, mida püütakse vältida.

“Eesti haridussüsteem meenutab sõidukit, mis liigub edasi veel inertsist.

Eestis on õpetamine jätkuvalt suuresti ainepõhine ja killustunud. Ained eksisteerivad üksteisest eraldi.

See kõik ei vähenda koolistressi – vastupidi.

Võrdluspilt Põhjamaadest

Soomes ja Taanis kasutatakse pigem kirjeldavat hindamist. Seal on hindamise eesmärk eelkõige õppimist toetada, mitte pidevalt selekteerida. Meist enam kasutatakse projekt- ja lõimitud õpet, mis seob teadmised tervikuks. Õpetajaid usaldatakse rohkem ja nad on iseseisvamad, mis aitab kujuneda õppimist soodustaval keskkonnal. Kuigi akadeemilised tulemused PISA võrdluses on Põhjamaades mõnevõrra madalamad kui Eestis, on õpilased kooliga enam rahul. Ning ei saa öelda, et soomlased või taanlased paistaksid silma rumalusega – edukad riigid mõlemad.

Õpetajate koormus kui süsteemi teine pool

Sama süsteem koormab väga ka õpetajaid. Hindamissüsteem, dokumenteerimine ja administratiivne töö moodustavad olulise osa õpetaja töökoormusest. Õpetajad toovad välja, et hindamine on üks ajamahukamaid töölõike.

OECD TALIS-e uuringud näitavad, et Eesti õpetajate töönädal ulatub 47–50 tunnini. Võrdluseks, Soome õpetaja töötab 38–42 ning tema Taani kolleeg 37–40 tundi nädalas.

“Rootsis on õpetajate stressitase samuti kõrge ning seda seostatakse kasvava mõõdikukesksuse, administratiivse koormuse ja sagedaste reformidega.

Ligikaudu 70% Eesti õpetajatest hindab administratiivset koormust suureks. Soomes on sama näitaja umbes 45, Rootsis ligikaudu 65 ning Taanis 40–45%. Süsteem, mis põhineb pideval kontrollil ja mõõtmisel, ei usalda piisavalt õpetajat ega õpilast. Ka rahvusvahelised uuringud toovad välja, et suurem administratiivne koormus ja kontroll on seotud tööstressi ja läbipõlemisriskiga ning madalama töörahuloluga. Samas usaldus ja autonoomia vähendavad nii läbipõlemisriski kui ka tööstressi. 

Rootsi kui vahepealne mudel

Ka Rootsi näitab, et Põhjamaade mudel ei taga automaatselt koolis suuremat heaolu. Rootsis on õpetajate stressitase samuti kõrge ning seda seostatakse muu hulgas kasvava mõõdikukesksuse, administratiivse koormuse ja sagedaste reformidega. Sama muster on tajutav Eestis.

Meie haridussüsteemis kujundatakse alatasa midagi ümber – kord muudetakse hindamist, siis õppekava, seejärel tunnistruktuuri või aruandlusnõudeid. Sagedased muutused ja uuendused eeldavad pidevat kohanemist, mis samuti koormab. 

Õpetajate ja õpilaste stress ei ole kaks eraldi nähtust. Need peegeldavad üksteist. Ei ole realistlik oodata rõõmsaid ja uudishimulikke õpilasi süsteemis, kus õpetajad on juba õppeaasta alguses kurnatud.

Enne kui hakata muutma vormi – lühendama vaheaegu või pikendama koolitunde –, tuleb vaadata sisu. Küsimus ei ole ainult õpitulemustes, vaid selles, millise hinnaga need tulevad.

Eesti haridussüsteem meenutab sõidukit, mis liigub veel edasi inertsist. Väliselt justkui kõik toimib, aga kütus on otsas.