• Eesti alushariduse juhtide ühenduse suveseminari erakondade debatile jättis ainsana oma esindaja saatmata reformierakond. Kahetunnisel arutelul kõlas parteilisi loosungeid vähe, pigem avaldati isiklikke seisukohti. 

---

EAHJÜ sai uue juhatuse

Eesti alushariduse juhtide ühenduse (EAHJÜ) suveseminaril Pühajärvel valiti ühenduse üldkoosolekul järgmiseks tegevusperioodiks uus juhatus. Sinna kuuluvad

• Merje Laul – Tartu Naerumaa lasteaed,

• Margit Hiiet – Tallinna Südamekese lasteaed,

• Silvi Suur – Tallinna Pääsusilma lasteaed,

• Kristina Mägi – Kohila Sipsiku lasteaed,

• Kersti Nõupuu – Pärnu Mai lasteaed,

• Reeli Simanson – Tabasalu Tibutare lasteaed,

• Ene Nool – Rakvere linna lasteaed.

EAHJÜ uueks juhatuse esinaiseks valiti Margit Hiiet.

---

Erakonnad olid 11. juunil Eesti alushariduse juhtide ühenduse suveseminarile Pühajärvel läkitanud valdavalt haridust tundvad inimesed: EKRE-t esindas Pärnu-Jaagupi Pesamuna lasteaia direktor Külli Lumi, Isamaad õpetaja ja haridusminister Tõnis Lukase nõunikuna töötanud Marit Sepma, erakonda Parempoolsed Saue abivallavanem ja haridusminister Jaak Aaviksoo kunagine nõunik Andres Kaarmann, Eesti 200 Tartu pereliidu juhatuse liige ja ülikooli nooremteadur Triinu Jairus, sotsiaaldemokraate Kastre vallavanem ja endine riigikogu liige Priit Lomp, keskerakonda kunagine Tartu abilinnapea Vladimir Šokman. Lasteaiajuhtide üllatuseks jäi reformierakonna tool tühjaks. 

„Üks erakond on juba võimust loobumas,“ muheles Eesti koolijuhtide ühenduse esimees Urmo Uiboleht, kes debatti juhtis. Sissejuhatuseks kutsus ta erakondade esindajaid mängima mõttemängu: on aasta 2027 ja nad on võimul. Mida nad esimese asjana hariduses otsustaksid?

Uiboleht soovitas aruteludes otsida vastandumise asemel ühisosa, millega saaks edaspidi parteikontorites ja ühiskonnas tervikuna haridustemaatikale läheneda. Kahetunnine debatt kulgeski lasteaiajuhtide silme ees rahumeelselt, üksteisest üle ei räägitud ja ideoloogiliselt kedagi ei rünnatud.

Triinu Jairus lausus, et uues alusharidusseaduses on palju kohti, mida saab tagasiside põhjal parandada. Põletav on tugispetsialistide teema. 

„Üks võimalus on integreerida erivajadustega laste toetamine põhiõppekavasse, kuna neid lapsi tuleb järjest juurde,“ pani Jairus ette. Senisest täpsemalt tuleks otsustada ka, kes millise haridusastme eest vastutab.

Kallid lasteaialapsed

Priit Lomp, kelle juhitav Kastre vald on pälvinud Tartumaal kõige lapsesõbralikuma valla tiitli, soovitas nende kogemustest õppida. Ta osutas alushariduse suurimale probleemile – lasteaialapsele kulub peredes palju. On juhtumeid, kus vanem paneb lapse kuueaastaselt kooli, et ta pääseks aasta varem suurtest kuludest, teadis Lomp. 

“Tallinn vabastab vanemad lasteaiatasust, aga selle kümne miljoni euroga saaks palgata 250 tugispetsialisti kuupalgaga 3000 eurot.

Andres Kaarmann

„Terav on ka tugispetsialistide küsimus. Räägime, et nad on tähtsad, aga riik teeb iga päev liigutusi, mis osutavad vastupidisele: koondab nad ühte kohta nõu andma ja tegema Rajaleidjas sekretäritööd, selle asemel et nad lahendaksid kõige keerulisemaid probleeme.“

Külli Lumi lausus, et mitte ainult kaitseministeeriumis ei pea erakonnad ühise laua taga istuma, vaid ka hariduselus. „Palju räägitakse, kui suur protsent rahast kulub lastele, aga haridus pole kulu, vaid investeering. Peame selged sihid paika panema, et sadamasse jõuaksime. Selleks tuleb kuulata haridusjuhte.“

Haridusjuhtide kuulamise vajadust rõhutas ka Marit Sepma, kelle sõnul tekitaks see olukorra, kus iga seaduse ja selle rakendamise otsad ulatuksid kokku. „Murekohtadega tuleb tegelda. Kui suudaksime teha koostööd ja kasutada üksteise häid ideid, oleksime paremas positsioonis.“

Andres Kaarmanni arvates on Eesti alushariduse korraldus maailmas üks paremaid ja oluline on „seda mitte võssa lasta“. Kaarmann ütles, et on debatil pigem praktiseeriva omavalitsusjuhi kui partei esindajana ja püüab oma vallas lasteaedade juhtimisse võimalikult vähe sekkuda. 

„Seadus võimaldab lasteaedadel oma töökorralduse üle ise otsustada. Mida vähem riik normide-keeldudega sekkub, seda parem. Vastutama peavad need, kes on kohapeal. Oluline on lasteaiajuhtidele anda võimalus teha tööd, milleks nad on seatud. Oleme võtnud valla lahendada tugiteenuste, toitlustuse, IT-, majade haldamise küsimused,“ rääkis Kaarmann.  

Mida teha tühjade lasteaedadega?

Kõige mustemas valguses nägi praegust hariduselu Vladimir Šokman, kel lisaks omavalitsuse juhtimisele ka kutsekoolidirektori kogemus. „Haridus triivib, riik ei juhi seda. Oleme raisanud palju aega, peame lõpmatult debatte, ei otsi parimaid lahendusi. Arengut ei ole. Haridus tugineb projektidele. Kui saaksin võimule, teeksin kõik teistmoodi!“ tulistas Šokman.

Urmo Uibolehe küsimusele, mida ta siis teeks, vastas Šokman kiiresti: „Kutsuksin teid kõiki kokku ja korraldaksin seminari!“

Vastust otsiti ka küsimusele, kuidas peaks alusharidusega edasi minema ajal, mil sündide arv on kukkunud hiilgeaja 16 000-lt vähem kui 10 000-le aastas. Kas saamegi tööjõupuuduse teema maha kanda või peame leidma uusi lahendusi? Ja mida teha tühjade lasteaedadega? 

„Peale laste jääb vähemaks ka õpetajaid, sest paljud jõuavad pensioniikka,“ võttis teema üles Külli Lumi. „Oleme harjunud õpetajaid nägema igiliikuritena, aga ka nemad väsivad. Ülekoormus ja läbipõlemine sunnivad koolist lahkuma, palk on selles ainult üks komponent. Rahastus aitab süsteemi uuesti kokku liimida. Hariduses on mingid asjad hästi, aga mis hinnaga?“ 

“Alushariduse suurim probleem on, et riik ei anna raha.

Külli Lumi

Lumi rõhutas veel kord juhtimise tähtsust – see peab olema kvaliteetne nii kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Paraku arvatakse sageli, et kui oled ise käinud lasteaias, teadki sellest kõike ja võid otsuseid langetada.

„Haridusministeeriumi inimesed on öelnud, et tahavad jätta jälje. Minu jaoks on see üks egoismi avaldumise vorme,“ ütles Lumi.

Priit Lomp märkis, et laste arv ei kahane üle riigi, ja kiitis taas oma Kastre valda, kus lapsed sünnivad ja tuleb ehitada uusi lasteaedu ja avada rühmi. „Aga kui kellelgi läheb üle keskmise hästi, siis kellelgi läheb alla keskmise,“ lisas ta. „Lasteaedu ei peaks likvideerima. Oleme Tartu linnaga sellest rääkinud. Erivajadustega lastele mõeldud Masingu koolis ja Kammeri koolis on kohti puudu. Miks me ei võiks võtta mõne lasteaia kasutusele hoopis erikoolina?“

„Lahendus saabki olla koostöö,“ arvas ka Triinu Jairus. „Praegu on põhikoolilõpetajaid palju. Kui nemad jõuavad pereloomise vanusesse, on lasteaedu taas vaja. Peaksime vaatama prognoose.“

Andres Kaarmann täheldas, et mujal maailmas ringi liikudes näeb, et seal pole nii uhkeid lasteaiahooneid, mis kandideerivad rahvusvahelistel arhitektuurikonkurssidel auhindadele. Meil saab vanem lapse hommikul seitsmest lasteaeda tuua ja õhtul kell seitse järele tulla ning küsida, miks last juba lugema pole õpetatud.

„Eesti avaliku sektori kulud alusharidusele on ühed kõrgemad, vanema omaosalus üks madalamaid,“ toonitas Kaarmann. Üks lapsevanem tuli temalt nõudlikult pärima, mida ta 87-eurose lasteaiatasu eest saab. Kui Kaarmann siis selgitas, et ühe lapse kulu on tegelikult ligi 700 eurot, vanema bravuurikus kadus.

„Meil on võimalus alusharidus veel päästa. Aga ka sinna on jõudnud juba lastevanemate kiuslikkus,“ sõnas Vladimir Šokman. 

Kaasamine, erisoovid ja -vajadused

Isamaa esindajale Marit Sepmale oli Urmo Uibolehel eraldi küsimus: kuidas ta suhtub sellesse, et lasteaiad lähevad järjest mitmekultuurilisemaks.

Sepma suunas küsimuse lasteaedadele: „Kas teie probleemid laheneksid, kui 20 lapse asemel oleks rühmas kümme last? Veerand lastest on erivajadusega. Nende õpetamine ja kaasamine on järjest aja- ja energiakulukam. Arvan, et kui meie juures on hea, tahetakse siia tulla. Põhiseaduse järgi on meie riigi jaoks oluline eesti kultuur, keel, rahvuse säilimine. See on A ja O.“ 

Arutelu kolmas teemaring oli suunatud kaasavale haridusele. Debatis osalejail tuli selgitada, kuidas nemad seda näevad.

“Räägime, et tugispetsialistid on tähtsad, aga riik teeb iga päev liigutusi, mis osutavad vastupidisele: koondab nad ühte kohta nõu andma ja tegema Rajaleidjas sekretäritööd, selle asemel et nad lahendaksid kõige keerulisemaid probleeme.

Priit Lomp

Triinu Jairuse sõnul tähendab kaasav haridus olukorda, kus kõiki lapsi märgatakse. Aga unustada ei tohi, et alusharidus on lapsevanemale toeks. See ei anna talle õigust minna lasteaiaõpetaja juurde ja nõuda, miks tema laps veel lugeda ei oska.

Andres Kaarmann tõi välja Haridussilma andmed: lasteaiaõpetajate arv on vähenenud 15%, aga logopeedide arv on kasvanud 9% ja eripedagoogide oma koguni 70%.

„Kuidas eristada erisoovi ja erivajadust?“ küsis Kaarmann.

Ta imestas ka selle üle, miks Tallinn vabastab vanemad lasteaiatasust, kui selle kümne miljoni euroga saaks palgata 250 tugispetsialisti kuupalgaga 3000 eurot.

Vladimir Šokman lausus, et kaasav haridus pole Eestis välja mõeldud. Õpetajad saavad erivajadusega lastega hakkama, aga kes tegeleb samal ajal ülejäänutega? Kui lisame järjest tugispetsialiste, siis klassi olukord tervikuna ju ei parane.

Ka Külli Lumi täheldas, et me ei pane kahjuks tähele, kui palju lapsi jääb tähelepanuta, sest õpetaja energia kulub erivajadusega lastele. 

“Praegu on põhikoolilõpetajaid palju. Kui nemad jõuavad pereloomise vanusesse, on lasteaedu taas vaja.

Triinu Jairus

Priit Lomp on veendunud, et lapsed on empaatilised, suudavad erivajadusi enda ümber näha ja käituvad HEV-lastega kui tavaliste kaaslastega. Aga vanematega on raskem. 

„Kaasav haridus on vaja kõigi jaoks arusaadavamaks sõnastada,“ võttis kokku Marit Sepma. „Märkame kõike ja rohkemgi veel, aga kaasav haridus ilma metoodilise toeta on vaid ressursside ümberjaotamine. Pikas perspektiivis ei aita see kedagi.“

Indiviidi või kollektiivi heaolu?

Urmo Uiboleht osutas kogu ühiskonnas järjest enam maad võtvale probleemile: iga vanem näeb elu vaid oma lapse keskselt. „Tahetakse, et lapse ümber koondataks talle vajalikud inimesed ja et ta saaks hommikusööki süüa kell pool kümme, mitte pool üheksa, sest nii on kodus kombeks. Me peaks selgitama, mis on lapsekesksus. Kuidas suudaksime indiviidi heaolust luua kollektiivse heaolu?“ küsis Uiboleht.

„Kui viime fookuse lasteaias sellele, et hakkame märkama enda emotsioone, ei upita ennast kaaslaste arvelt, teeme tööd üldoskustega, siis on lootust kuskile jõuda,“ pakkus Külli Lumi. 

„Väiksel lapsel on vaja piire,“ sõnas Triinu Jairus. „Lastele tuleb luua turvaline ruum. Aga lapsest lähtumine ei tähenda ainult tema soovide täitmist. Lasteaia järel peab laps ju olema valmis minema kooli ja hiljem töökollektiivi. Peame andma lapsele tööriistad, millega ta elus hakkama saab.“

“Haridus triivib, riik ei juhi. Oleme raisanud palju aega, lõpmatult debateerime, ei otsi parimaid lahendusi.

Vladimir Šokman

Andres Kaarmanni sõnul on oluline roll vanematel ja see on pidev töö.

„Ühiskond on läinud äärmusse,“ lisas Priit Lomp. „Oleme pannud inimesed omavahel surnuks konkureerima. Võistlus käib tööl, poes, peres. Midagi on läinud täiesti untsu.“

Vladimir Šokman: „Võib-olla juhtus see siis, kui meil kadus vaenlane ära?“ 

Kuidas mõõta lasteaedu

Viimase teemana võttis Uiboleht üles lasteaia headuse mõõtmise. Erinevalt koolidest lasteaedu ju pingeritta ei seata. Kuidas siis mõõta? Ja mida saaksime teha, et kooli- ja lasteaiaõpetajate palga- ja puhkusetingimused oleksid võrdsed?

Vladimir Šokmani arvates läheb heasse lasteaeda laps hommikul jooksuga. Aga nii nagu pole kahte ühesugust last, pole ka kahte ühesugust õpetajat. „Oleme rahastamise mängureeglid kokku leppinud, aga kuskile tuleb joon tõmmata. Direktoril peab olema fond, millest ta saab heade tulemustega õpetajale rohkem maksta.“

Marit Sepma sõnul saab õpetaja tööd mõõta ka alushariduses. Laste arv rühmas erineb, lisaks see, kui paljud neist on erivajadusega ja kui palju on kasutada tugispetsialiste.  

„Eestis ongi lasteaiad väga erinevad,“ lausus Külli Lumi. Kuidas eri tüüpi asutuste kvaliteeti võrrelda? Näiteks maapiirkondades võetakse õpetaja tööle aastase lepinguga. Ta ei tule kaasava haridusega toime. 

“Märkame kõike ja rohkemgi veel, aga kaasav haridus ilma metoodilise toeta on vaid ressursside ümberjaotamine. Pikas perspektiivis ei aita see kedagi.

Marit Sepma

„Alushariduse suurim probleem on, et riik ei anna raha,“ sõnas Lumi. „EKRE on andnud lubaduse, et riigi rahastus kohalikele omavalitsustele vaadatakse üle. Kui riigilt tuleks vähemalt ühe õpetaja raha, oleks see maapiirkondades suureks abiks. Ka koolitusraha võiks tulla riigilt, omavalitsuste võimekus on niivõrd erinev. Soovime, et lasteaiaõpetaja palk oleks kooliõpetaja omaga endiselt seotud. Seda võiks olla ka abiõpetaja töötasu.“

Priit Lomp rääkis, et Kastre vallas puhkavad lasteaiaõpetajad juba 13 aastat 56 päeva. Viimast inimarengu aruannet lugedes näeme, et liigume selles suunas, kus hariduses hakatakse tegema palgas vahet. Alushariduses ei tohiks palgad põhikooli esimese astme omadest maha jääda.  

Andres Kaarmann ütles, et ei usu, nagu oleks ministeeriumi või omavalitsuse tabeliga võimalik määrata, et kõik õpetajad on võrdsed ja peaksid saama sama suurt palka. 

„Oleme oma vallas teinud nii, et kvalifikatsiooniga lasteaiaõpetaja palk on samaväärne kooliõpetaja omaga, aga me rahastame rühmasid ja direktor otsustab,“ selgitas Kaarmann. „Ehk võiks hakata palka määrama selle järgi, kui palju on rühmas lapsi? See motiveeriks – kes tegeleb rohkemate lastega, saab kõrgemat tasu.“