• Laps ei pea süsteemi järgi painduma, vaid süsteem peab otsima lapsele sobiva õppimise tee.
• Õpetajate kogemust ei tohi kaasamise arutelus pisendada.

Jürgen Rakaselja (HTM) 11. mail Sakalas ilmunud artikkel, mille järgi kuuldused kaasava hariduse surmast on liialdatud, on hea ajend rääkimaks mitte ainult ühest koolist või linnast, vaid kaasava hariduse sisust. Sest paistab, et me vaidleme sageli sama sõna üle, kuid mõtleme selle all eri asju. Mõtetel aitas selgineda hariduspsühholoogi Tiia Listeri 28. juulil ERR-is ilmunud arvamuslugu „Lastega ei eksperimenteerita“. 

Kui kaasav haridus tähendab seda, et võimalikult paljud lapsed peavad õppima tavaklassis, siis on õpetajate mure mõistetav. Selline lähenemine jätab mulje, et keerulised olukorrad tuleb lihtsalt olemasolevasse klassi, tunniplaani ja olemasoleva õpetaja tööpäeva „ära mahutada“. Siis ei ole kaasav haridus mitte hariduse põhimõte, vaid kokkuhoiukoht.

Aga see ei ole kaasava hariduse mõte. Kaasav haridus ei ole lapse paigutamine ühte ruumi teistega, vaid süsteemi võime märgata õppimise ja osalemise takistusi ning neid vähendada. See tähendab küsimust: mida peavad kool, koolipidaja ja riik muutma, et laps saaks päriselt õppida, mitte ainult nimekirjas või klassiruumis olla?

“Tugispetsialistide puudus ei ole ühe omavalitsuse ega mõne koolijuhi kehv planeerimine, vaid üleriigiline probleem.

Selles vaates ei ole kaasamine ainult hariduslike erivajadustega õpilaste teema. See puudutab iga õppijat, kelle õppimist võivad takistada puudulik keeleoskus, terviseprobleemid, puudega seotud vajadused, vaimne seisund, kodune olukord, andekus, õpiraskus, sotsiaalne ebakindlus või lihtsalt õppimise vale tempo. Kaasamine algab hoiakust, et laps ei pea end süsteemi järgi painutama ja ära murdma, vaid süsteem peab otsima lapsele sobiva õppimise tee.

Mõõdikuks lapse areng

Kaasavat haridust on liiga sageli tõlgendatud kui erivajadustega laste tavaklassi paigutamise poliitikat. Kui laps on tavaklassis, oleks ta justkui kaasatud. Kui ta õpib väikeklassis, eriklassis või erikoolis, siis justkui mitte. See on väga lihtsustatud arusaam.

Laps võib olla tavaklassis ja ikkagi mitte olla kaasatud, kui ta ei saa aru, ei suuda tunnis osaleda, on pidevalt ülekoormatud, tunneb end läbikukkujana või häirib õppimist seetõttu, et tema enda vajadused on rahuldamata. Samal ajal võib laps õppida väiksemas rühmas või teistest eraldi ning olla sisulisemalt kaasatud: ta õpib, areneb, kogeb edu, kuulub kogukonda ja liigub oma võimetele vastavalt edasi.

Kaasamise mõõdik ei saa olla silt klassiruumi uksel. Kaasamise mõõdik peab olema lapse areng. Õpetaja vaates on siin ka piir. Üks õpetaja ei saa olla korraga aineõpetaja, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog, tugiisik ja kriisimeeskond. Kui poliitiline loosung ütleb, et kõik lapsed tuleb kaasata, aga klassis ei ole abiõpetajat, tugispetsialisti, väiksemat rühma, sobivaid õppematerjale ega aega koostööks, siis ei ole probleem õpetaja hoiakus. Probleem on süsteemis, mis nimetab kõiges vastutuse andmist õpetajale kaasamiseks.

“Kaasavat haridust ei saa mõõta ainult sellega, mitu last õpib tavakoolis.

Siia tuleb lisada veel üks oluline tõsiasi: tugispetsialiste ei jätku igasse kooli. See ei ole ühe omavalitsuse ega mõne koolijuhi kehv planeerimine, vaid üleriigiline probleem. Koolipsühholooge, eripedagooge, logopeede ja sotsiaalpedagooge on liiga vähe, eriti väiksemates kohtades. Seetõttu ei saa me ehitada kaasavat haridust eeldusele, et igas koolis on igal ajal olemas kogu vajalik meeskond. Kui seda ei ole, muutub kaasamise lubadus õpetaja ja lapse jaoks tühjaks sõnakõlksuks. 

Erikoole ei tohiks kaotada

Päriselt kaasav haridus kaitseb ka õpetajat. Aineõpetaja kõrval peab olema eripedagoog, logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog, abiõpetaja, juhtkond jne. Kui spetsialiste ei jätku igasse kooli, tuleb eriti hoida neid kohti, kuhu pädevus on juba koondunud. Sellest vaatenurgast ei ole erikoolid mineviku jäänukid, vaid Eesti haridussüsteemi vajalik osa.

Oluline on rääkida paindlikest lahendustest, mitte kooli ühestainsast õigest vormist. Üldine tugi, tõhustatud tugi, eritugi, väikeklass, osaajaga õpe, individuaalne õppekava, kodu ja kooli koostöö, tugispetsialistid, erikool, üleminekuprogrammid – need ei ole kaasava hariduse kõrvalharud, vaid selle tööriistad.

Viljandi Kaare kool on selles arutelus hea näide. Kaare kooli ei ole vaja selleks, et kedagi tavakoolist „ära panna“. Seda on vaja nendele lastele, kel on õppimiseks vaja väiksemat rühma, rahulikumat keskkonda, eripedagoogilist pädevust ja tavalisest erinevat õppekorraldust. Mõne lapse jaoks ei ole erilahendus tõrjumine, vaid esimene võimalus kogeda koolis turvatunnet ja edu.

“Õiglane süsteem ei kohtle kõiki õppijaid ühtemoodi, vaid vastavalt nende vajadustele.

Selliseid spetsialiseerunud (ärme nimeta neid erikoolideks) koole ei tohiks Eestis sulgeda, eriti kokkuhoiu eesmärgil. Sellise kooli kadumisega ei kao lapse toevajadus. See liigub lihtsalt tavakooli, kus ei pruugi olla ruumi, inimesi ega oskusi, et seda vajadust päriselt rahuldada. Kokkuhoid võib siis osutuda näiliseks: laps ei saa vajalikku tuge, õpetaja põleb läbi, klassikaaslaste õpirahu kannatab ja pere jääb üksi. Selline lahendus ei ole odav ega inimlik. Eriti Eestis, kus iga inimene on väga oluline.

Kui ütleme, et kaasav haridus tähendab kõikide spetsialiseerunud koolide kadumist, ei tee me haridust õiglasemaks. Me teeme selle vaesemaks. Õiglane süsteem ei kohtle kõiki ühtemoodi. Õiglane süsteem kohtleb õppijaid vastavalt nende vajadustele.

Ka teiste riikide kogemus näitab, et kaasavat haridust ei saa mõõta ainult sellega, mitu last õpib tavakoolis. Taanis loobuti eesmärgist, mille järgi pidi võimalikult suur osa õpilastest õppima tavakoolis, sest pelk protsent ei näita lapse tegelikku tuge. Hollandis räägitakse „sobivast haridusest“: tavakool on esimene võimalus, kuid kui laps vajab midagi muud, on erikool süsteemi osa, mitte läbikukkumine. Soome TUVA ehk ettevalmistav õpe enne teise astme õpinguid näitab samuti, et vahel on kõige olulisem mitte paigutada last kiiresti järgmisse astmesse, vaid luua selleni turvaline sild.

Lapsed ei vaja silti, vaid silda

Just sõna „sild“ on kaasavas hariduses tähtis. Paljud lapsed ja noored ei vaja silti, vaid silda. Nad vajavad üleminekut, võimalust proovida ja eksida, aega ja tuge. Seda mõtet kandis ka kutsekoolides Norra raha toel loodud kutsevalikuõpe (EMP ja Norra toetuste programmist „Kohalik areng ja vaesusvähendamine“ eraldati Eestis kokku 1,74 miljonit eurot kutsevalikuõppe laiendamiseks ja rakendamiseks kutseõppeasutustes – toim). See andis noorele võimaluse tutvuda erialadega, harjuda kutsekooli keskkonnaga, saada tuge ja teha teadlikum valik. Paindlik õpitee aitas neid, kes ei olnud valmis liikuma põhikoolist otse kindlale erialale või tööturule.

Kui sellised paindlikud sillad asenduvad jäigemate korraldustega – sellest sügisest on kutsevalikuõppe asemel ettevalmistav õpe –, tuleb küsida, kas me ikka suurendame kaasamist. Või kaotame hoopis need vahepealsed rajad, mis hoiavad noort hariduses?

“Spetsialiseerunud koole ei tohiks Eestis sulgeda, eriti kokkuhoiu eesmärgil.

Kaasava hariduse mõistmine eeldab kainet pilku. Ei piisa sellest, kui ütleme, et iga laps on oodatud. Tuleb küsida, kuhu ta on oodatud, kellega koos, millise toe abil, millise õppekorralduse ja eesmärgiga. Kui nendele küsimustele vastust ei ole, jääb kaasamine deklaratsiooniks.

Samuti ei tohi kaasav haridus olla vastandumine: tavakool või erikool, kaasamine või eraldamine, progress või tagasiminek. Tegelik elu on keerulisem. Üks laps võib osa ajast õppida tavaklassis ja osa ajast väiksemas rühmas. Teine võib vajada mõneks ajaks erikooli ja hiljem liikuda tagasi tavakooli. Kolmas vajab kogu koolitee jooksul tugevat eripedagoogilist keskkonda. Neljas vajab hoopis vaimse tervise tuge või paindlikku õppekoormust. Kaasav süsteem ei karda sellist mitmekesisust. Ta ei suru kõiki ühte lahtrisse.

Õpetajate jaoks tähendab see, et kaasava hariduse üle tuleb arutleda ausalt. Õpetaja vastuseis ei ole enamasti vastuseis lapsele. See on vastuseis olukorrale, kus laps vajab palju, aga tugi talle on väike; kus ootused on kõrged, aga ressursid puudulikud; vastutus lai, aga otsustusõigus kitsas. Õpetajate kogemust ei tohi kaasamise arutelus pisendada. Vastupidi, ilma õpetajate kogemuseta ei saa kaasavat haridust mõistlikult kujundada.

Vähem loosungeid ja õpetaja süüdistamist

Me peame kaasava hariduse tähenduse selgeks rääkima. Kaasav haridus ei ole kõikide laste surumine ühte klassiruumi. See ei ole erikoolide, väikeklasside ega tugiteenuste kaotamine. See ei ole õpetaja üksijätmine. See ei ole kokkuhoiumeede.

“Kui laps on tavaklassis, oleks ta justkui kaasatud. Kui väikeklassis, eriklassis või erikoolis, siis justkui mitte. See on väga lihtsustatud arusaam.

Kaasav haridus on lubadus, et iga õppija jaoks otsitakse toimiv õpitee. Mõnikord on see tee tavaklassis, mõnikord väiksemas rühmas. Mõnikord erikoolis, mõnikord ettevalmistavas õppes või paindlikus üleminekuprogrammis. Oluline on lapse päris õppimine ja areng, õnnelik noorusaeg.

Kui me suudame seda mõista, ei ole kaasav haridus surnud. Aga ta vajab päästmist valest tõlgendusest. Ta vajab vähem loosungeid ja rohkem professionaalset otsustamist. Vähem protsente ja rohkem lapse tegelikku arengut. Vähem õpetaja süüdistamist ja rohkem meeskonnatööd.

Ja ennekõike vajab ta sildu, sest kõik õppijad ei liigu sama rada pidi. Hea haridussüsteem ei ehita ainult üht laia maanteed. Ta ehitab ka kõrvalteid, üleminekuid ja tugipunkte, mille kaudu jõuavad edasi needki, kelle teekond on keerulisem. Püüame uuel õppeaastal rohkem märgata, vajadusel toetada. Nii õppijaid kui õpetajaid.

Soovin uueks õppeaastaks tuge vajavatele lastele ja õpetajatele rõõmsat uut õppeaastat!