• Lätis vaidlustavad poliitikud sõltumatu teadusinstitutsiooni tehtud rahastamisotsuseid. Teadlased näevad selles ohtu akadeemilisele vabadusele.

Poliitikute kriitika teadlaste aadressil pole Lätis uus. Eriti on kirgi kütnud vastuolulised, näiteks sooküsimustega seotud teemad. Lisaks on varemgi üles tõstetud küsimus, kas teadlased kasutavad riigi raha otstarbekalt ning kas nende tööst ka majandusele nähtavat tulu tõuseb. Nüüd on aga jõutud nii kaugele, et parlamendisaadikud vaidlustavad avalikult uurimisgrantide jagamise otsuseid.

„Huvitavad pealkirjad“

Läti teadusnõukogu iga-aastast alus- ja rakendusuuringute projektikonkurssi rahastatakse riigieelarvest. Mullu esitas 30 teadusasutust sellele 623 taotlust, millest 615 vastas nõutud tingimustele. Neid hindasid muu hulgas rahvusvahelised eksperdid. Rahastuse pälvis vaid 56 projekti, mille vahel jagati ära 16,8 miljonit eurot. Projekte hakati teostama tänavu 1. jaanuaril ning see kestab 36 kuud.

Juulis sai aga teatavaks, et neist kolm olid pälvinud seimi avalike kulude ja revisjonikomisjoni juhi Kaspars Melnise tähelepanu oma „huvitavate pealkirjade“ tõttu. Tegemist on valitsuskoalitsiooni kuuluva roheliste ja talurahva liidu prominentse poliitikuga, kes kuni juunikuuni oli kliima- ja energiaministri ametis. Teadusnõukogu esindajad ja vaidlusaluste projektide teostajad kutsuti 22. juulil mainitud komisjoni ette aru andma, kas need uurimused on ikka kasulikud ja vajalikud.

Üks neist projektidest näeb ette antropoloogilist uurimistööd Latgales, et selgitada välja, kuidas igapäevaelu kogemused toetavad demokraatlikke väärtusi selles geopoliitiliselt tundlikus regioonis. Melnis, kes on ise Latgalest pärit, leidis aga, et uurida tuleks pigem seda, miks inimesed sealt lahkuvad ning kuidas veenda neid tagasi pöörduma.

Teine vaidlusalune projekt puudutab laste kasvatamise uurimist samasooliste vanematega peredes, kolmas aga „antigenderistlikku“ diskursust Läti avalikus ruumis ja kirjanduses.

Õpetajate Leht palus Melniselt selgitusi, kuid ei saanud oma kirjadele vastust. Oma Facebooki-lehel rõhutas poliitik 16. juulil aga: „Riigi ülesanne on tagada, et teadusraha kasutataks riigi arengu huvides. Uurimistöö tegemine uurimistöö pärast ei ole minu arvates elanike huvidega kooskõlas olev raha kasutamine.“ Samal päeval avaldatud intervjuus Läti rahvusringhäälingule vihjas ta, et vajadusel kaalutakse võimalust ka juba eraldatud raha tagasi nõuda.

Sarnane näib olevat ühendatud nimekirja esindava peaministri Andris Kulbergsi mõtteviis. Juba juunis ametisse astudes rõhutas ta, et praeguses majandusolukorras on vaja raha kokku hoida, mistõttu tuleb selgitada iga riigi tellitud teadusuuringu mõttekust ja kasulikkust.

Oht vabadusele?

Nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias on aktiivselt sõna võtnud aga ka teaduskogukonna, sealhulgas eriti noorteadlaste ühenduse esindajad. Ühelt poolt möönavad nad valmisolekut tutvustada oma teadustööd kõigile, sealhulgas poliitikutele. Teisalt aga vihjatakse, et poliitikute sõnavõtud näitavad nende võhiklikkust teadusküsimustes.

“Läti on teaduse järelevalvet üha enam bürokratiseerinud.

Sanita Osipova

Ennekõike aga taunivad teadlased põhimõtteliselt poliitikute katseid teadusellu sekkuda, apelleerides akadeemilisele vabadusele. Läti ülikooli teadustöö osakonna direktor Antra Boča rõhutas lätikeelses Delfis, et tegemist pole poliitikute armust jagatava privileegiga, vaid ühega demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetest. Akadeemilise vabaduse erosioon algavat tavaliselt vaikselt, „avaliku survega teadlastele, teatud projektide poliitilise esiletõstmisega, uurimistöö legitiimsuse kahtluse alla seadmisega pelgalt pealkirja või temaatika tõttu ning kaudse märkuandmisega, et teatud küsimused on poliitiliselt ebasoovitavad“. Selle tulemusel võivad teadlased enesetsensuuri ajel hakata hoiduma ühiskondlikult oluliste, kuid poliitiliselt tundlike teemade käsitlemisest. Eriti on Boča sõnul löögi all humanitaar- ja sotsiaalteadused, mille puhul poliitikud kipuvad oma pädevust üle hindama.

Üks akadeemilise vabaduse teema esiletõstja Lätis on juba varasemalt olnud endine konstitutsioonikohtu president, Läti ülikooli juuraprofessor Sanita Osipova. Intervjuus Läti rahvusringhäälingule tõdes ta nüüd, et poliitikud ei mõista akadeemilise vabaduse tähtsust ühiskonna jätkusuutlikkuse ja arenguvõimelisuse tagamisel.Kui uuritakse ebamugavaid küsimusi, millele kõik juba näivad vastuseid teadvat, võib nimelt selguda, et neid võib vaadata ja lahendada hoopis teisiti.

Teemat Õpetajate Lehele kommenteerides kinnitas professor Osipova, et oht akadeemilisele vabadusele on tema meelest Lätis reaalne. Lisaks eespool mainitule tõi ta aga esile veel teisigi aspekte: „Loodan, et Eestis on teisiti, aga Läti on viimase 15 aasta jooksul teaduse järelevalvet üha enam bürokratiseerinud, mis märgatavalt piirab teadlase mõttelendu.“ Seejuures on kitsendatud ülikoolide autonoomiat ning teaduslikena võetakse arvesse vaid töid, mis on avaldatud indekseeritud andmebaasides leiduvates ajakirjades. See piirab professorite võimalusi kirjutada lätikeelset õppekirjandust ning avaldada emakeeles oma teadustööde tulemusi.

Valimiste kaal

Kriitikat on kostnud ka poliitikutelt, sealhulgas Kulbergsi ja Melnise enda koalitsioonikaaslastelt. Üks aktiivsemaid akadeemilise vabaduse eestkõnelejaid on Uue Ühtsuse erakonna esindaja Dace Melbārde, kes maikuuni oli haridus- ja teadusministri ametis.

22. juulile kavandatud parlamendikomisjoni istung jäi aga siiski ära, põhjuseks väidetavalt asjaolu, et riigikontrolli esindaja ei saanud kohale tulla. 19. augustiks kuulutati välja uus koosolek, et arutada viit aastatel 2021–2025 Läti teadusnõukogu rahastuse pälvinud teadusprojekti. Ametlikult kutsuti kohale Läti teadusnõukogu, noorteadlaste ja tähelepanuväärselt ka ettevõtjate esindajad, ent vaidlusaluste projektidega seotud teadlasi ennast enam mitte. Osa neist lubas aga sellest hoolimata istungile ilmuda.

Selle istungi tulemustest olulisemaks võivad Läti teaduse käekäigu jaoks kujuneda aga järgmised parlamendivalimised, mis on kavas juba 3. oktoobril.

---

Eesti akadeemilise vabaduse esirinnas

Riikidevahelisi võrdlusi võimaldavad akadeemilise vabaduse raportid, mida on 2017. aastast koostanud Saksamaa Friedrich-Alexanderi ülikooli ja Rootsis tegutseva V-DEM instituudi eksperdid. Akadeemilise vabaduse olukorda hinnatakse maailma 179 maal järgmiste kriteeriumite alusel.

1. Mil määral saavad teadlased ise, ilma välise sekkumiseta kujundada ja järgida oma uurimistöö ja õpetamise tegevuskavasid.

2. Kuivõrd vabalt saavad teadlased edastada ja vahetada oma uurimisideid ja -tulemusi.

3. Kuivõrd saavad ülikoolid tegelikus elus teostada institutsionaalset autonoomiat.

4. Kuivõrd vabad on ülikoolide territooriumid poliitiliselt motiveeritud jälgimistegevusest ja turvariskidest.

5. Kas poliitilistes küsimustes kehtib akadeemiline vabadus ja kultuurilise eneseväljendamise vabadus.

Tähelepanu väärib asjaolu, et Eesti oli akadeemilise vabaduse indeksi pingereas tänavu Tšehhi järel ja Belgia ees teisel kohal maailmas. Kõrgelt üheksandalt kohalt leiame praegu aga veel ka Läti.

Tänavuses raportis märgitakse ühtlasi, et viimase kümnendi jooksul on akadeemilise vabaduse olukord halvenenud 50 riigis, paranenud aga ainult üheksas. Eriliselt tõstetakse esile USA-s toimunud langust, punasteks laternateks on akadeemilise vabaduse poolest maailmas aga Eritrea, Myanmar ja Nicaragua.

Lähemalt vt https://academic-freedom-index.net/

---

Akadeemiline vabadus kui hapnik

• Läti sündmusi soostus Õpetajate Lehele kommenteerima reformierakondlasest riigikogu liige, Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Ühtlasi on ta Balti assamblee hariduse, teaduse ja kultuurikomisjoni esimees.

Kas Lätis toimuv võib teie meelest kujutada endast ohtu akadeemilisele vabadusele?

Ma saan Läti teadlaste murest aru. Parlamendil on kindlasti õigus küsida, kuidas avalikku raha kasutatakse, ning teadlased peavad olema valmis oma uurimistöö ühiskondlikku tähendust selgitama. Probleem tekib siis, kui poliitikud hakkavad pärast teadusprojektide sõltumatut eksperdihindamist ise otsustama, millised uurimisteemad on vajalikud või sobivad. Eriti murettekitav oleks see juhul, kui uurimistöö rahastamine hakkaks sõltuma teema poliitilisest või maailmavaatelisest sobivusest.

Akadeemilise vabaduse mõte ongi kaitsta teadlaste võimalust esitada ka ebamugavaid küsimusi ja uurida teemasid, mille puhul vastused pole ette teada. See ei vabasta teadlasi vastutusest oma uurimistöö kvaliteedi ja avaliku raha kasutamise eest, kuid teadusliku kvaliteedi üle peaksid otsustama sõltumatud eksperdid, mitte poliitikud.

Eesti on akadeemilise vabaduse indeksi alusel maailmas väga kõrgel kohal. Millega seda seletada?

Eesti kõrge koht näitab nii meie ülikoolide autonoomiat kui ka teadusrahastuse head korraldust. Eriti oluline on, et teadusprojektide kvaliteeti hindavad teadlased ja sõltumatud eksperdid, mitte poliitikud. Samuti on meie ülikoolid iseseisvad otsustama teadus- ja õppetöö sisu ning korralduse üle.

Riigil on muidugi õigus seada teadus- ja arendustegevusele strateegilisi prioriteete ning tellida ühiskonnale vajalikke uuringuid. Selle kõrval peab aga säilima vaba teadus, kus uurimisküsimused sünnivad teaduse enda arengust ja teadlaste uudishimust. Minu arvates on Eesti tugevuseks seni olnud just püüd neid kahte – riigi vajadusi ja teaduse autonoomiat – tasakaalus hoida.

Kas indeksi kõrge skoor võib tähendada, et Eestis on akadeemia poliitilise sekkumise eest hästi kaitstud? Sellealased probleemid on ju praegu kõne all mitmel pool maailmas, eriti Ungaris ja USA-s.

Kõrge koht on tunnustus senisele olukorrale, mitte tuleviku garantii. Demokraatiat ja akadeemilist vabadust tuleb kaitsta iga päev. Ka Eesti parlamendis on poliitilisi jõude, kes on väljendanud soovi kontrollida, milliseid teemasid teadlased uurivad ja millist teadust riik peaks rahastama. Kui suureks selline surve kujuneb, sõltub sellest, kui palju poliitilist võimu sellised jõud saavad.

Rahvusvahelised näited osutavad, kui kiiresti võib olukord muutuda. Ungari ja USA kõrval on õpetlik ka Uus-Meremaa näide. Seal otsustati 2024. aasta lõpus, et riiklik Marsdeni fond ei rahasta enam humanitaar- ja sotsiaalteadusi ning vähemalt pool rahastusest peab minema projektidele, millel on otsene majanduslik, keskkonna- või tervisemõju. Akadeemilist vabadust saab seega piirata mitte ainult otsese sekkumisega teadustöösse, vaid ka selle kaudu, kellele ja mille uurimiseks raha antakse.

Seepärast tuleb ka Eestis hoida selget piiri: poliitilised otsustajad võivad määrata teaduspoliitika üldisi eesmärke, kuid nad ei peaks otsustama, millised teaduslikult pädevaks hinnatud uurimisküsimused on ideoloogiliselt õiged või valed. Akadeemiline vabadus on teadusele nagu hapnik – selle tähtsust märgatakse sageli alles siis, kui seda hakkab nappima.

10. ja 11. septembril toimub Leedus Balti assamblee komisjonide ühisistung. Loodan, et saan seal ka Läti ja Leedu kolleegidega arutada, kuidas akadeemilist vabadust ja teaduse autonoomiat meie kolmes riigis hoida ja tugevdada.