• Rahvusvahelises võrdluses on Eesti PISA testi tulemused endiselt väga head, kuid mitmed suundumused teevad muret, ütleb HTM-i õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna nõunik Maie Kitsing. Mida saaks iga kool teisiti teha?

Lugemisoskuse langus nii maailmas kui ka Eestis on PISA 2025 tulemustest pälvinud enim avalikku tähelepanu. Kuigi Eesti jagab lugemises Euroopas Iirimaaga 1.–2. kohta ja on maailmas kaheksandal kohal, peaksime probleemi tõsiselt teadvustama, leiab Maie Kitsing ja tuletab meelde lastekirjaniku Theodor Seuss Geiseli sõnu: „Mida rohkem sa loed, seda rohkem sa tead. Mida rohkem sa õpid, seda kaugemale sa jõuad.“ 

Poistest oli 2015. aastal väga kehvade teadmiste ja oskustega õpilasi 14%, nüüd aga ligi 21%. Tütarlastest ei omandanud toona baastasemele vastavaid teadmisi ja oskusi ligi 7%, nüüd on neid juba kaks korda rohkem. 

Tipptasemele vastavate teadmiste ja oskustega tüdrukute osakaal on kümne aastaga langenud 13,5%-lt 10,4%-le ning poistel 8,7%-lt 6,9%-le. Keskmine lugemisoskus on tüdrukutel langenud 533 punktilt 512-le ja poistel 505 punktilt 487-le. Et PISAs võrdsustatakse ühe õppeaastaga omandatav teadmiste kasv 20–25 punktiga, on meie õpilased saanud lugemisoskuses justkui ühe õppeaasta jagu vähem õpetust. 

„Kõrged kohad rahvusvahelistes edetabelites ei tohiks meid uinutada, sest löögi all on nii teadmiste omandamiseks vajalik põhioskus kui ka riigi pikaajaline areng. Kui üha rohkem õpilasi ei omanda põhioskusi, hakkab murenema ka riigi arenguvõime,“ osutab Kitsing.

Tähelepanuta ei tohiks jääda ka tüdrukute matemaatikaoskuse langus. „Kui poistest ei ole baastasemele vastavaid teadmisi-oskusi omandanud 15,7%, siis tüdrukute seas on see näitaja juba 18,7%. Seega ei tule ligi viiendik tüdrukutest toime elementaarse matemaatikaga,“ osutab Kitsing. Põhjusi võib olla mitu: õpetajate puuduse leevendamiseks on koolidesse jõudnud vähese ettevalmistusega inimesi, samuti võib mõjutada nutiseadmetes veedetud aeg. Oletustest siiski ei piisa, probleemi mõistmiseks ja lahenduste leidmiseks on vaja põhjalikku teadusuuringut.

Kitsing tuletab meelde, et 2014. aastast on Eesti koolides rakendatud nüüdisaegset õpikäsitust, mille kohaselt pöörab kool järjepidevalt tähelepanu iga õppija arengu toetamisele ja tema vajadustega arvestamisele. PISA tulemused näitavad aga, et ebavõrdsus püsib endiselt nii soo, sotsiaalmajandusliku tausta kui ka õppekeele alusel. „Siin on selge sõnum nii meie hariduspoliitikale kui ka igale koolile: iga lapse arengule tuleb pöörata senisest märksa sihipärasemat tähelepanu,“ rõhutab Kitsing.

„Kuigi sotsiaalmajandusliku tausta mõju on viimases uuringus mõnevõrra vähenenud, näitab kümne aasta vaade vastupidist: pere taust mõjub õpitulemustele nii lugemises, matemaatikas kui loodusteadustes järjest enam. Ebasoodsa taustaga perede laste nõrgad teadmised ja oskused võivad piirata nende edasisi võimalusi hariduses ja tööturul. Kui sellele õigel ajal ei reageerita, suureneb risk, et rohkem noori jääb täiskasvanuna ühiskonna äärealale ning vajab riigilt suuremat tuge,“ väidab Kitsing ja leiab, et sotsiaalmajandusliku tausta mõju ei saa vähendada üksnes hariduspoliitika meetmetega. Erineb ka kohalike omavalitsuste võimekus toetada õpikeskkonna kvaliteeti ja aidata raskustes peresid. See mõjutab muu hulgas, kas kõigil on võrdsed võimalused osaleda huvitegevuses ja saada arenguks tuge.

Mis takistab õppimist ja õpetamist?

PISA taustaküsimustikud annavad aimu teguritest, mis võivad õppimist ja õpetamist takistada. Mitmel neist on selge seos õpitulemustega. Murelik pilt avaneb koolist puudumiste puhul: jääme OECD keskmisele alla. Eesti andmetes torkab silma, et tüdrukutel on puudumisi rohkem kui poistel ning munitsipaalkoolides puuduvad õpilased enam kui erakoolides.

„Üksikutest tundidest puudumist ei peeta koolides sageli piisavalt tõsiseks ohumärgiks,“ ütleb Maie Kitsing. „Regulaarne kooliskäimine on üks lihtsamaid viise tagada, et laps omandab vähemalt põhiteadmised. Puudumine annab enamasti märku, et midagi vajab tähelepanu: kas huvipuudus, õppeaine keerukus, tegemata kodutööd, hirm mõne olukorra ees või pere kohustused, näiteks nooremate õdede-vendade hoidmine.“ 

Ka kooli hilinenud õpilaste osakaal (46%) viitab olulisele probleemile. Hilinemine häirib klassitöö sujuvust, mõjutab õpilaste keskendumist ja õpetaja töökorraldust. Seetõttu tuleks hilinemist käsitleda koolikultuuri olulise osana.

„Õpitulemustega seostuvad ka õpilaste kuuluvustunne, kiusamise kogemus ja õpetajate toetus,“ sõnab Kitsing. „Kuigi õpilaste hinnang õpetajate toetusele on võrreldes eelmise PISA testiga veidi paranenud ning Eesti tulemus on OECD keskmise lähedal, näitavad andmed, et õpetaja väiksem tugi seostub nõrgemate õpitulemustega.“  

“PISA tulemused ei peaks olema koolile pelgalt rahvusvaheline edetabel, vaid peegel, mis aitab mõista, kus ollakse tugevad ja kus peab midagi muutma.

Õpetaja tugi ei väljendu ainult õppetöös, vaid ka suhete kvaliteedis. Eelmises PISA uuringus, kus seda teemat käsitleti, jäid Eesti õpilaste hinnangud õpetajate ja õpilaste suhetele rahvusvahelises võrdluses nõrgaks: kehvemaks hinnati neid vaid Montenegros, Küprosel, Mongoolias, Poolas ja Tšehhis.

„Paistab silma kõnekas vastuolu: TALIS-es hindavad õpetajad suhteid õpilastega väga heaks, PISA järgi ei koge õpilased neid aga samamoodi,“ nendib Kitsing ja ütleb, et õpetamine ja õppimine, nagu iga teinegi töö, eeldavad vastastikust lugupidamist, selgeid kokkuleppeid ja head suhtlemiskultuuri. Lihtne on öelda, et lapse käitumisharjumused algavad kodust, kuid kool ei saa sellest vastutusest kõrvale jääda. 

„Õpetaja on õppinud õpetajaks, valmistatud ette töötama kõigi lastega ning põhikoolil on ka riikliku õppekava järgi selgelt kasvatuslik ülesanne. See ei tähenda, et õpetaja peaks olema vähem nõudlik. Vastupidi, õpilased hindavad õpetajat, kes tunneb oma ainet, seab selged ootused ja oskab märgata last inimesena. Just selline tasakaal loob õhkkonna, kus õpetamine on mõjus ja õppimine toetub sisemisele motivatsioonile,“ selgitab Kitsing. 

Andmed alakasutatud

PISA uuringus hindasid koolijuhid, kui süsteemselt kasutatakse andmeid õpetamise ja kooliarenduse toetamiseks. Selleks on palju väärtuslikku infot: diagnostilised ja pädevustestid, tasemetööd, õpilaste ja koolikeskkonna küsitlused. Need aitavad märgata õpilaste teadmiste lünki, õppimise eripära ja koolikeskkonna tegureid, mis mõjutavad õppimist. Ometi õpib koolijuhtide hinnangul vaid umbes pool õpilastest koolides, kus andmeid kasutatakse õpetamise parandamiseks või kooliarenduseks.

„Iga kool peaks järjepidevalt hindama, kui õpilaskeskne on õpetamine ja koolikeskkond ning kui tõhusalt õppimist toetatakse – mitte mulje, vaid andmete põhjal,“ rõhutab Kitsing. „2006. aastal loobuti kõiki koole hõlmavast regulaarsest järelevalvest, sest usaldame koolide professionaalsust ja võimet oma tööd ise arendada. Usaldus tähendab aga ka vastutust: kvaliteet edeneb siis, kui õpetajad ja koolijuhid kasutavad andmeid teadlikult, et märgata tugevusi, leida kitsaskohti ja teha paremaid otsuseid.“

Eesti kõrge koht PISA uuringus ei tohi Kitsingu sõnul tekitada ekslikku kindlustunnet, et senisest piisab. Murekohad on selged: lugemisoskuse langus, tüdrukute nõrgenevad tulemused matemaatikas, sotsiaalmajandusliku tausta püsiv mõju, puudumised ja hilinemised ning õpilaste erinev kogemus õpetaja toest ja kuuluvusest. Need ei ole ainult riikliku hariduspoliitika küsimused, vaid peegelduvad iga kooli töös. Seetõttu peaks iga kool küsima, mil määral on iga õpilase võimekus realiseerunud, millised tegurid seda mõjutavad ja mida saab õpetamises või koolikorralduses muuta. Vastuseid tuleb otsida õpitulemustest, puudumistest, hilinemistest, õpilaste tagasisidest, õpetajate tähelepanekutest ja koolikeskkonna küsitlustest.

„PISA tulemused ei peaks olema koolile pelgalt rahvusvaheline edetabel, vaid peegel, mis aitab mõista, kus ollakse tugevad ja kus peab midagi muutma,“ sõnab Kitsing. Kui kool kasutab andmeid järjepidevalt ning seob need õpetamise, tugisüsteemide ja koolikultuuri arendamisega, muutub kvaliteedi hindamine igapäevatöö loomulikuks osaks.

---

KOMMENTAAR

Karin Lukk, Tartu Kivilinna kooli direktor

Mida Eesti hea keskmine PISA tulemus meie eest varjab? Eesti kõrge koht PISA-s on rõõmustav, kuid oluline on näha keskmisest kaugemale. Meiegi kooli õpetajad on toonud välja õpilaste raskused lugemise ja eesti keele õppimisega laiemalt. Tüdrukute oskuste suuremat langust eraldi märgatud ei ole, küll aga õpilaste väljenduse abitust – üha keerulisem on neil end suuliselt ja kirjalikult väljendada, argumenteerida, sõnavara on jäänud ahtamaks, tekstiloomes annab tunda ingliskeelne lauseehitus. Kõik need on ühel või teisel moel seotud väheneva lugemisoskusega. 

Märkame ka sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust. Näiteks kasutatakse üha rohkem eraõpetajaid. Kui vanematelt uurida, miks seda tehakse, tuuakse välja, et üks ühele õppes suudavad ka need, kelle tähelepanu hajub kergesti, paremini keskenduda. Aga kõik pered eraõpetajat endale lubada ei saa. 

Varasemast rohkem on lapsi, kes puuduvad koolist, sest ei suuda kodust välja tulla. Toevajadustega laste hulk kasvab tervikuna ja suundumust vaadates on selge, et midagi peame õppeprotsessis lähitulevikus ümber mõtestama.

Mõned muutused võivad olla väikesed, aga oluline on märgata vajadust midagi ette võtta õigel ajal. Aeglaselt kujunevaid muutusi pole kerge märgata – koolina tahame ju ikka näha endast head pilti. Aga õpetamise muutmine eeldab sageli mõtteviisi muutust ja selleks on vaja aega. Haridussilma rahuloluküsitlused on koolile väärtuslik peegel, need aitavad leida õiged sihid. Näiteks suunasid tulemused meid tegelema ennastjuhtiva õppija toetamisel madalamaks jäänud näitajatega (sh autonoomiavajadus, õppetöö mõtestatus), mis on nüüdseks märgatavalt tõusnud. Andmed aitavad seada fookust ja suunata niigi piiratud ressursse õigesse kohta.