Meie uue hooaja lavastuste ühine teema on kujutlus. Seda võib muidugi öelda iga teatri iga hooaja kohta, sest tegemist on teatrikunsti ühe peamise töövahendiga. Kui aga nina teatrispetsiifikast korraks välja pista, siis kas mulle leiduks palju vastuvaidlejaid, kui ma väidaksin, et (ette)kujutus on homo sapiens’i supervõime?

Kujutlemine ja mäletamine on omavahel neuroloogiliselt seotud. Tuleviku planeerimine lähtub varasemast kogemusest. Niisiis on levinud mõttetera minevikku mitte mäletavast inimesest, kelle saatus on elada tulevikuta, teaduslik mõte, mitte ajalooõpetajate propaganda. Merle Karusoo käe all jõudis 17. septembril vaatajate ette „Kui juuri raiutakse …“. Mäluteater avab tuntud eesti kultuuritegelaste ingerisoome päritolu. Nende perelugude foonil saame näha, kuidas 20. sajand raputas meie sugulasrahvast, mis moel paljud ingerisoomlased Eestisse sattusid ja siin assimileerusid. Selle väikerahva saatuses võiks meid huvitada (eeskätt kultuuriliselt globaliseeruva ehk üheülbastuva maailma kontekstis), kuidas hoida maagilist iseoma. Või ehk on see õpetus juba assimileerimisest – olgem ausad, mõtleme ju Elmo Nüganenist, Aare Toikkast, Ester Kuntust jpt siiski ennekõike kui eestlastest, mitte ingerisoomlastest. Seega on tegemist ka Eesti ajalooga. 

Käesoleval hooajal toimuvad valimised ja sellega kaasnevad paratamatult kampaaniad, mis kipuvad tõestama, et inimese mälu on lühike ja valikuline. Tänavatele kerkivad portreed ning hakkab suur imidžisõda – kes suudab kõige siirama näoga valetada ning kes on kõige autentsem. 28. septembril esietenduvas „Kuuratsanikes“ proovivad kolm noormeest päästa oma „tõelise enda“ otsinguis rabelevat sõpra, enne kui too oma elu ära rikub. Kes annab isikule identiteedi, kas tema ise või siis tema kõige lähedasemad inimesed? Ja isegi kui paljud asjad siin elus ongi feik bullshit (ee võlts jama) – kas see jama ei või sellegipoolest olla väärtuslik? Ja kas „tõelise enda“ leidmine on tõesti nii oluline, et oma kõige armsamatele inimestele teha haiget? Individualismiajastu haripunktis on hädavajalik selliseid küsimusi küsida. Sest lõpuks on ju ükskõik, kui palju meile valimiste ajal valetatakse, kui me iseendalegi keeldume rääkimast tõde. 

Klassika uues kuues

16. detsembril esietendub lavastus „Kõrboja“. Tammsaare klassikast on valminud nüüdisajastatud ümberkirjutus. Tammsaare loo struktuurile on jäädud truuks – Pääru Oja kehastatud Villu vabanemine vanglast, armukolmnurka sattumine ja tema õnnetu lõpp – see kõik on sama. Ent peamine muutus pole viiskude vahetamine ketside vastu, vaid suitsiid ja meie ettekujutus sellest. Mulle näib, et kujutlus enesetapust on olnud mingil määral romantiseeritud – olgu tegemist kohalike või ka ülemaailmsete kuulsustega (nt Kurt Cobain), kannatavate kunstnike jms stereotüüpsega. Kujutluspilt suitsiidist on kuidagi viltu. Kuidas see õigeks keerata ja rääkida rasketest teemadest ilma neid romantiseerimata? 

Kujutlusvõimet tasub hakata arendama varakult, mistõttu jätkame haridustegevustes noorte supervõimete arendamisega. Täpsema info leiab meie kodulehelt vatteater.ee.