„Õpetaja, kes on köster?“ 

„Õpetaja, kas sul koduloomi on?“

„Õpetaja, kas ma vetsu võin minna?“

„Õpetaja, ma kukkusin eile ja nüüd mul on siin suur sinikas.“

„Õpetaja, millal me etteütlused tagasi saame?“

Nägin öösel unes, kuidas mu kass aknast välja hüppas ning tõenäoliselt suri. Kümnendalt korruselt vast ikka ei kuku käppadele. Võtsin oma rüperaali, õpikud ning jooksin trepist alla. Jah, tõenäoliselt oleks liftiga saanud kiiremini, aga mul ei olnud aega seda mõtet analüüsida, kuna mu kass hüppas ju äsja aknast välja. Kassi õues ei olnud. Hetkeline kergendus. Ehk kukkus ikkagi käppadele. Seepeale istusin bussi ning sõitsin tööle. Etteütlused unustasin koju.

Ennast hävitav kohusetunne

Aga kes siis on köster? Vabandust, mul on selle nädala 35 töötundi täis, ma vastan sellele küsimusele järgmisel nädalal. Praegu paneme klassi ette kuusekese ning tantsige selle ümber või pange see põlema, vahet pole, minu tööaeg on läbi. Ning ülejäänud kaheksateist 9. klassi õpilast, kes pikisilmi ootavad oma kirjandile (põhjalikku, arendavat ja arvestatavat) tagasisidet. Ehk järgmisel nädalal veab ning teie tööde parandamine ja tagasisidestamine mahub mu tööaja sisse. Riigil ei ole praegu raha, et teie kirjandid saaksid parandatud ning „köster“ saaks endale tähenduse. Nägu on aga rõõmuPISAraid täis ning selg uhkelt sirgu – meie noored on haritud ja targad ning õpetajad läbipõlenud, hurraa!

“Kas tõesti ei muutu asjad enne, kui klassi ees seisab kuuseke ning ka õpetajad näevad enne pensioni, et meri ongi hülgehall?

Paraku ma klassi ette kuusekest ei too ning seletan ka ära, kes on köster, vabatahtliku tööna analüüsin selle kõrvale „Kevadet“ ning laupäeva õhtul tagasisidestan ka kirjandid. Ei, mitte sellepärast, et ma oma tööd nii meeletult armastaksin, vaid enesehävitusliku kohusetunde pärast. Sellepärast et nii on? Nii jääb? Nii olema peab? Lainete loksumist rannal kuulen vaid suvel, kuna nädalavahetusel kogun hoogu tulevaks nädalaks. Noore õpetajana näen enda tulevikku paneelmaja korteris, kuna pank minu parandatud kirjandeid ei loe. 

Kas süsteem tegelikult ikka töötab?

Ja mind tegelikult huvitab, siiralt huvitab, mida sa mõtled, kuidas sa mõtled ja miks sa mõtled. Ja ma naudin selle kõige keskel olemas olemist, päriselt olemas olemist, aga … ma tahan minna koju. Ma tahan minna OMA koju. Seega süsteem ju töötab (?). Lapsed on ometigi õpetatud, ülikoolidel korralik järelkasv, spetsialiste, ametnikke, ettevõtjaid küll ja veel. Isegi õpetajaid on ja tuleb ülikoolist mõni pealegi. Kas tõesti ei muutu asjad enne, kui klassi ees seisab kuuseke ning ka õpetajad näevad enne pensioni, et meri ongi hülgehall?