• Huvi vene keele tundide vastu on nii õpilaste kui lapsevanemate hulgas langenud ja seetõttu on märgatavalt vähenenud ka vene keele õpetajate töökoormus. Nii seisavad nad valiku ees, kas valida uus amet või õppida ümber mõne muu aine õpetajaks, sest praeguse suundumuse jätkudes ei pruugita paljudes koolides varsti enam vene keelt õpetadagi. 

Selle üks põhjuseid on teiste B-võõrkeelte pealetung, mille tulemusel saavad õpilased ja lapsevanemad vene keele asemel valida mingi muu keele. Milliseid keeli pakutakse, see oleneb juba koolist. Neile, kes üheksakümnendatel või uue sajandi esimesel kümnendil koolis käisid, võis tunduda, et vene keel on kohustuslik aine, kuigi tegelikult on alati kohustuslik olnud õppida lisaks A-võõrkeelele lihtsalt mõnda muud keelt ehk B-võõrkeelt. Et koolidel ei olnud teiste keelte õpetajaid aga kuskilt võtta, õpetatigi neis B-võõrkeelena vaid vene keelt. Vene keele õppimine oli niivõrd tavaline, et seda õppeainet ei nähtudki kui valikainet, mida see vähemalt taasiseseisvunud Eestis õiguslikult alati olnud on. Seetõttu on Eestis palju vene keele õpetajaid. 

2023. aastast alates peavad koolid aga võimaldama õpilastel valida vähemalt kahe B-võõrkeele vahel ja vene keele asemel on paljud hakanud omandama hoopis mõnda muud keelt. Paratamatult mängib suurt rolli ka õpilaste ja lapsevanemate meelestatus: aasta enne keelevaliku laiendamist alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda ja paljud tahtsid end vene keelest distantseerida. Aasta-aastalt on vene keele kasuks otsustajaid üha vähem, ja see mõjutab ka õpetajate töökoormust. 

Vaevu saadi üks rühm kokku

Tallinna inglise kolledžis on huvi kahanemine vene keele vastu ja vene keele õpetajate koormuse langus tajutav. B-võõrkeelt hakatakse seal õppima neljandas klassis ja kui varasemalt oli valikuvariante kolm, siis viimastel aastatel neli: vene, prantsuse, saksa ja hispaania keel. „Viimane on lisandunud, kuna nõudlus selle järele oli niivõrd suur ja hispaania keele õpetajaid on palju liikvel,“ räägib kolledži direktor Toomas Kruusimägi. Ta jätkab, et hispaania keel on sellest valikust ülekaalukalt kõige populaarsem, tavaliselt järgneb prantsuse keel ning siis saksa ja vene. „Praegu avame igal aastal maksimaalselt ühe vene keele rühma. Ka sellel sügisel alustas kõikide neljandate klasside ehk kolme paralleelklassi peale üks vene keele rühm,“ tõdeb Kruusimägi. Rühma avamiseks peab leiduma vähemalt kuus huvilist ja kõnekas on fakt, et direktori sõnul polnud tänavu sugugi kindel, et rühm avatakse. „Ükski lapsevanem pole otseselt pahaseks saanud, et me vene keelt siiski õpetame,“ lisab ta. 

“Üks vene keele rühm kadus sisuliselt päevapealt ja ei saa salata, et õpetajad muutusid murelikumaks.

Toomas Kruusimägi

Vene keele õpetajate koormus on kõige selle tõttu muidugi vähenenud ja eelmisel aastal tuli ühe õpetajaga töösuhe ka lõpetada. Nüüd on inglise kolledžis üks täiskoormusega ning kaks osalise koormusega vene keele õpetajat. Kruusimägi tajub, et vene keele õpetajad jälgivad üsna murelikult, millised on trendid ja mis keele õpilased valivad. Hispaania keele lisandumine mõne aasta eest olevat olnud üks murdepunkte. Nimelt avatakse kolledžis kolme paralleeli peale viis keelerühma ja justkui üleöö olid kaks neist hispaania keele omad. „Üks vene keele rühm kadus sisuliselt päevapealt ja ei saa salata, et õpetajad muutusid murelikuks. Saab näha, mis järgmisel aastal juhtub, aga kui altpoolt tulijatel huvi vene keele vastu puudub, siis ei saa välistada, et veel mõne õpetajaga tuleb töösuhe lõpetada,“ nendib ta. 

Vastates küsimusele, kui keerulised taolised vestlused õpetajatega on, ütleb direktor, et need on väga erinevad. „Näiteks see, kellega me töösuhte lõpetasime, leidis rakenduse sisekaitseakadeemias ja seega tal tööpuudust ei tekkinud. Tema pluss oli muidugi see, et ta valdas mitut keelt, ja tööturul loeb see palju,“ arutleb ta. Muidugi on veidi murelikumad õpetajad, kelle eesti keele oskus jätab soovida. 

Kruusimägi on kursis, et nii mõnedki vene keele õpetajad on hakanud õppima mõne teise keele õpetajaks. Lihtne see pole, aga kui inimene armastab keeli, saab ta hakkama. Keeleõppes on oma läbiv loogika. 

Kui neljandas klassis saadi üks vene keele rühm vaevu kokku, siis gümnaasiumis oleneb kõik sellest, millise taustaga õpilased sinna astuvad ja kui pikalt ning mis tasemel nad varem vene keelt õppinud on. „Gümnaasiumi astujad on lausa mures, kas meil ikka vene keelt õpetatakse, kuna nad ei taha tehtud tööd raisku lasta. On aga ka neid, kes tahavad alustada nullist, ja neid, kes ei taha üldse vene keelt õppida.“

Tuleb ette, et aine valitakse õpetaja pärast. Kruusimäe sõnul on õpilased küsinud, kes nende vene keele õpetaja oleks, ja otsustanud selle põhjal. Tõsi, see kehtib iga aine, mitte ainult vene keele puhul. Koolijuhi hinnangul sõltub võõrkeeleõpe üle Eesti üldse õpetajate olemasolust. „Väiksemates kohtades sõltuvad põhikoolid sageli sellest, kui palju ja milliste võõrkeelte õpetajaid neil õnnestub palgata,“ lõpetab Kruusimägi. 

Kooliti on olukord erinev

Kuigi koolijuhid on laias laastus nõus, et vene keele õpingute tulevik on segane, on kooliti olukord väga erinev ning mõnes koolis pole huvi selle õppeaine vastu kuigivõrd muutunud, näiteks Tallinna prantsuse lütseumis. Eestis on vähe koole, kus inglise keel ei ole A-võõrkeel, ja lütseum on üks neist. Prantsuse keelt hakatakse seal õppima juba esimeses klassis ja B-võõrkeel valitakse teise klassi lõpus. „Valikuvariante on kolm: vene keel alates kolmandast klassist, inglise keel alates neljandast klassist või mõlemad. Seni on suur osa valinud võimaluse õppida mõlemat keelt,“ alustab kooli direktor Peter Pedak. Tema sõnul leidub aga neidki, kes on vene keele õppimisest loobunud ja otsustanud ainult inglise keele kasuks. „Viimase viie aasta jooksul on vene keelest loobujaid järjest rohkem. Neil on selleks õigus, kuna kahe B-võõrkeele õppimine ei ole kohustuslik,“ räägib ta. Loobuvate hulk erineb klassiti ja oleneb mitmest asjast. „Tegu võib olla doominoefektiga, kus ühe õpilase loobumine vallandab ahelreaktsiooni, aga palju oleneb ka sellest, kuidas õpilane muude ainetega hakkama saab ja kas lisavõõrkeele õppimine hakkab mõjutama teisi tulemusi,“ lisab Pedak. 

“Vene keelt tasub osata, et saada vähegi adekvaatselt aru meie kõige ohtlikumast naabrist.

Peter Pedak

Ta ei salga, et on vanemaid, kelle sõnul on lapsele järjest keerulisem selgeks teha, miks ta peab vene keelt õppima, kui Venemaa on nii paha. Seega loobutakse keeleõppest ka poliitilistel põhjustel. Pedaku sõnul on ta üritanud nii vanematele kui ka õpilastele selgitada, et vene keele õppimine ei tähenda vene šovinismi ülistamist. „Vastupidi, seda keelt tasub osata, et saada vähegi adekvaatselt aru meie kõige ohtlikumast naabrist. Lapsevanematele on seda ehk natuke lihtsam selgeks teha, kuna suur osa neist mõistavad tausta ja poliitilist olukorda, lapsele aga eakohasel viisil muidugi mitte. Teises klassis sellisel poliitilisel tasandil veel ei mõtle,“ arutleb Pedak. 

Selles vanuses teevad valiku laste eest lapsevanemad ja nende arv, kes vene keelt üldse ei vali, suuresti muutunud pole – igal aastal moodustavad nad kümme protsenti kõikidest õpilastest. „Suurem osa vanematest näeb olukorda lütseumis kui võimalust saada ühe hinnaga kaks keelt ja selle vastu pole neil midagi,“ selgitab Pedak. Et laste enda soovid tingimata peale jääks, seda Pedak ei usu, sest kui küsida õpilastelt, mida nad veel õppida ei tahaks, jääks sõelale üsna vähe aineid. „Selle järgi me õppekava koostada ei saa,“ ütleb ta. 

Miks õpetatakse lütseumis just neid keeli, sellel on väga selge põhjus. Nimelt on oluline, et õpetatavad keeled oleksid erinevad ja arendaksid õpilaste aju eri moel. Prantsuse keel on teatavasti romaani, inglise keel germaani ja vene keel slaavi keel. „Ma ei näe põhjust õpetada näiteks kaht romaani keelt. Kui inimestel tekib hiljem huvi mõni keel omandada, on seda hõlpsam teha sama keelerühma põhikeelte kaudu. Vene keel avab ukse näiteks poola või tšehhi keele maailma. Diplomaatias võib selline lähenemine väga kasulikuks osutuda,“ selgitab direktor. 

Ometi on ka tema suundumustest teadlik ja ennustab, et ju ei ole nendegi koolis ühel hetkel enam põhjust mitme vene keele rühmaga töötada. Ta möönab, et kooli jaoks tähendaks see kulude kokkuhoidu, sest võõrkeeleõpe on väga kallis. „Ei ole saladus, et meie kooli tõmbenumbriks on peetud mitme võõrkeele õppimist, aga kui selle järele nõudlust ei ole, oskame ka meie raha mujale suunata. Et vene keelt võib elus vaja minna, seda enamik ilmselt ei taju,“ lõpetab Pedak. 

Tartlased tajuvad olukorda teisiti kui pealinlased

Tartu Variku koolis algavad B-võõrkeele tunnid kuuendas klassis ja veel kümme aastat tagasi oli vene keel seal ülekaalukalt populaarseim valik. Saksa keele rühma ei õnnestunud vahel avadagi, kuna soovijaid oli nii vähe. Nüüdseks on asi veidi muutunud, aga vene keele õppijaid on saksa keele huvilistest ikkagi rohkem. „Kuuendat klassi alustas 39 vene ja 23 saksa keele õppijat,“ alustab teema lahkamist kooli direktor Peeter Kikas. Ta lisab aga, et lähiajal on plaanis lisada valikusse kolmas B-keel ja see võib olukorda muuta. 

“Vanematega vesteldes on kuulda, et vene keelt läheb vaja.

Peeter Kikas

Variku koolis on praegu poolteist vene keele õpetaja kohta ehk üks õpetaja on täis- ja teine osalise koormusega. Õpetajate arv vähenenud ei ole. Direktor usub, et õpilaste valiku eest vastutavad pigem vanemad. Kord oli ta sunnitud manitsema poisse, kes vene keele tunnis halvasti käitusid. Küsimusele, miks poisid siis vene keele valisid, kui seda õppida ei taha, vastasid nad, et nemad ei ole midagi valinud. Vanemad olid need, kes valisid. „Vanematega vesteldes kuuleb aga argumenti, et vene keelt läheb vaja. Kui küsime, kus täpsemalt seda siis vaja läheb, vastavad nad, et Eestis on vene inimesi ju palju. Ma ise mõtlen, et miks ei võiks need vene inimesed siis eesti keelt osata, aga ju vanemad usuvad, et vene keele oskus avardab tulevikus nende laste võimalusi,“ mõtiskleb Kikas. Pealinnaga võrreldes on Tartus keerulisem vene keelt selgeks saada, kuna venekeelset keskkonda on seal vähem. „Tunnist väljaspool vene keelt kuigivõrd ei kuule ja ma ei hinda väga kõrgeks võimalust, et vene keelt õppijad seda kooli lõpuks ka oskavad,“ tõdeb ta. 

Tema jaoks on huvitav, et kuuenda klassi õpilaste vanemad ei pruukinud enda lapsepõlves enam kuigivõrd vene keelega kokku puutuda, aga soov, et lapsed seda oskaksid, on ikkagi olemas. Põhjus võib peituda selles, et võrreldes Tallinnaga ei tunnetata Tartus vene keelt kui invasiivset nähtust ja tartlased ei näegi seda nii suure probleemina. 

Õpetajate sõnul on probleem aktuaalne

Vene keele õpetajate seltsi (VÕS) esimees Lilia Bulai õpetab vene keelt Arte gümnaasiumis ja tema sõnul ei saa öelda, et vene keele huvilisi üldse ei leiduks. See sõltuvat eelkõige sellest, kuidas kooli juhtkond mõtleb ja soovib. Õpetajate töökoormusest rääkides tõdeb aga temagi, et see väheneb, ja pahatihti jätab kooli juhtkonna käitumine sellises olukorras soovida. „Õpetajad on sunnitud ümber õppima, aga kooli administratsioon ei ole sageli huvitatud nende toetamisest. Nad küll näevad, et juba järgmisest õppeaastast on mõne õpetaja koormus varasemast väiksem, aga minu teada õpetajale seda infot ei edasta ega paku võimalusi ümber õppida. Nii võivad õpetajad oma olukorrast üsna hilja teada saada ja on sunnitud kiiresti ise lahendusi otsima,“ alustab Bulai. 

“Arte gümnaasiumis seni vene keele huvilisi jagub.

Lilia Bulai

Üks kiiremaid lahendusi on töötada osalise koormusega mitmes koolis, aga isegi kui see võimalus on, kätkeb see endas palju miinuseid. Koolide vahel sõelumine lõpeb tema kogemuse põhjal pahatihti läbipõlemisega. Pealtnäha kuulub õpetaja mitmesse kohta, aga samal ajal mitte kuhugi. „Vanema inimesena hindan mina püsivust ja tahaks, et mind väärtustataks koolis, mida ma enda omaks pean ja kus ma palju aastaid töötanud olen,“ arutleb Bulai. Temal on kooliga vedanud: kui mõnel õpetajal seal täiskoormus puudub, pakutakse talle juurde abiõpetaja ametit, neile, kes on omandanud aga vajalikud paberid, eesti keele kui teise keele tunde. „Ka pikapäevarühmas leidub tööd ja osa õpetajaid annab eratunde,“ lisab ta. 

VÕS-i juhina on ta kursis vene keele õpetajate tegemistega üle Eesti. Ta väidab, et nii mõnegi kooli juhtkond ei pruugi ka ise teada, mida olukorraga peale hakata. „Mina ütlen oma õpilastele, et nii mitut keelt, kui sa oskad, nii mitu korda sa inimene oled,“ lausub Bulai. 

Bulai ise õpetab vene keelt nii üheksandas klassis kui keskkoolis ega ole kogenud, et ainet õpitaks vastumeelselt. Koormus on vähenenud aga temalgi. Mitte ainult põhjusel, et rühmasid vähem avataks, vaid ka tunde on vähem. Näiteks neljandas klassis oli praeguse kolme tunni asemel varem neli vene keele tundi nädalas. Gümnaasiumis on kolme tunni asemel nüüd kaks. Mida tulevik toob, on ka tema sõnul raske ette ennustada, aga ta ei usu, et vene keele õpe päris ära kaob. „Väga tähtis on, kuidas pered sellesse suhtuvad ja kas vanemad tahavad, et nende lapsed vene keelt õpiks. Seda me kuidagi mõjutada ei saa. Aga vähemalt meie koolis seni soovijaid jagub ja ka sel aastal avasime ühe rühma. Meie koolis tähendab see 20 õpilast,“ selgitab Bulai. 

See on aga selge, et õpetajaid, kes on sunnitud mõne muu aine õpetajaks ümber õppima või suisa karjääri pöörama, leidub üha rohkem. Väga populaarne on omandada eesti keele kui teise keele õppeaine mikrokraad ja selle teekonna võttis Bulai eelmisel aastal enese arendamise eesmärgil isegi ette. Ta teab aga ka vene keele õpetajat, kes asus loodusaineid õppima. 

Ümber õppida on keeruline

Jekaterina Krivorutška on see õpetaja, kes sai juba paar aastat tagasi selgeks, et pikas perspektiivis talle tööd enam ei jagu. „Kui inimene on kindel, et tal on järgnevatel aastatel täiskoormus, siis ta õppima ei lähe. Hirm, kas sul paari aasta pärast üldse töökoht on, võib aga olla väga motiveeriv. Ja eks elus peabki kohanemisvõimeline olema,“ alustab Krivorutška, kes on loodusainete õpetamise mikrokraadist pool juba läbinud ning loodab jaanuaris kraadi kätte saada. 

“Täiesti teise aine õpetajaks ümber õppida on väga keeruline.

Jekaterina Krivorutška

Uusi teadmisi tahtis ta omandada juba pikemat aega, kuid otsustava tõuke andis see, kui nende kooli direktor otsustas vene keele kõrval ka hispaania keele tunde pakkuma hakata. „Meie koolis oli palju vene keele õpetajaid ja kiirelt sai selgeks, et ühel hetkel kõigil enam piisavalt tööd ei ole. Eeldatavasti on järgmisel aastal veel vähem ja nii edasi,“ räägib ta. 

Et Krivorutška oli õpetajatest noorim, võttis ta otsuse edasi liikuda vastu ise, et teised saaks rahulikult edasi töötada ja hiljem pensionile minna. Kui raskeks ümberõppimine aga osutub, seda ta ette näha ei osanud. „Oli päris suur šokk, kui selgus, et õppida tuleb ka näiteks füüsikat, keemiat ja astronoomiat. Ühtäkki ei olnud ma üldse kindel, et sellega hakkama saan,“ meenutab ta. Suureks abiks on väga toetav õppejõud ja head kolleegid, kellega ta koos õpib ja kes teda kõiges aitavad. „Tundub, et saan tasapisi hakkama. Aga ütlen ausalt, et täiesti teise aine õpetajaks ümber õppida on väga keeruline. Pole kindel, et oleksin selle teekonna üldse ette võtnud, kui oleksin algusest peale teadnud, et see nii raske on,“ tunnistab ta. 

Krivorutška mõistab kui privilegeeritud seisus ta on, kuna majanduslikult toetab teda perekond. Paljudel õpetajatel selline tugi aga puudub ja neil ei pruugi olla võimalik sel moel ümber õppida. „Mina elan Tallinnas, aga paljud käivad õppimas mujalt, üks lausa Saaremaalt. Tunnid toimuvad mitmel päeval nädalas ja see on nende jaoks logistiliselt väga keeruline ja ajakulukas. On näha, et nad on väsinud,“ mõtiskleb ta. Krivorutška lisab, et väga vähestel on võimalus pühenduda ainult õpingutele ja ka tema käib Turba koolis kaks päeva nädalas tööl. „Kool tuli mulle lahkelt vastu, võimaldas mulle mugava graafiku. Tegelikult pakuti mulle juba sellel aastal seal mõnda loodusaine tundi, aga tahan enne mikrokraadi ära teha. Äkki järgmisel aastal saan väiksematele juba mõnd loodusainet õpetada,“ vaatab ta lootusrikkalt tulevikku ning lisab: „Meie direktor saab aru, et inimene võiks terve elu õppida, ja kui vene keele tunde vähemaks jääb, aitab tema seda hoopis võimalusena näha.“