Möödunud õppeaasta jääb ilmselt paljudele õpetajatele ja muuseumitöötajatele meelde segaduste aastana. Vahepeal polnud lõpuni selge isegi see, kas õpilased üleüldse õppekäigul tohivad käia.

Nüüdseks on teema justkui lahenenud. 2025. aasta hilissügisel alguse saanud kommunikatsioonikriis päädis suure avalikkuse survega, mille tulemusel kinnitas haridusminister aprilli alguses „Ringvaates“, et vabatahtlikku klassiraha võib koguda ja õppekäigud on olulised. Mais avaldas haridus- ja teadusministeerium koos koolijuhtide, omavalitsuste ja kultuurivaldkonna esindajatega ka selgitava materjali, mis kinnitas, et õppekäigud on endiselt soositud ja lubatud. 

Paraku levivad halvad uudised palju kiiremini kui head ning kuhjunud pahameel ja usaldamatuse tunne tuleb nüüd kuidagi ära helpida. See võtab kindlasti omajagu aega.

“Hoiame pöidlaid ja närime küüsi, et poliitikud leiaksid võimaluse suurendada kultuuriranitsat 9,6 eurolt 52 euroni õpilase kohta.

Selgitav materjal annab suunised, kuidas kool oma tööd korraldada võiks. Ma väga loodan, et koolidel jätkub jaksu õppekäikudel käimise põhimõtted oma majas kokku leppida, et need saaksid jätkuda ja koolilaste haridusteed rikastada.

Suve hakul uuris Eesti muuseumiühing, kuidas muuseumidel möödunud õppeaasta läks. Küsimustiku vastused hõlmasid 93 külastuskohta: 56%-s
kooligruppide külastused vähenesid, 29% külastuskohtadest jäi külastatavus samaks ja vaid 15% koges mõningast kasvu. Kasvu taga olid valdavalt projektitoetused või muud toetusmeetmed. Seega päris tavapäraseks möödunud õppeaastat muuseumide vaatest nimetada ei saa.

Muuseumide kogemuse põhjal tahavad paljud õpetajad endiselt õppekäike korraldada, kuid vajavad selleks kindlustunnet, raha, transpordivõimalust ja selget infot. 

Küsimustiku vastused kinnitavad selgesti: kõige suurem takistus muuseumitundi jõudmisel on transpordikulu. Bussirent ja kütus on kallinenud ning koolide eelarve ja toetusmeetmed ei jõua hinnatõusuga sammu pidada. Muuseumidele on see tähendanud tõsiasja, et hulgaliselt õppekäike on jäetud ära – koolil ei jätku bussirendiks enam raha. 

Seetõttu hoiame pöidlaid ja närime küüsi, et poliitikud leiaksid võimaluse suurendada kultuuriranitsat 9,6 eurolt 52 euroni õpilase kohta ning laiendada meedet ka gümnaasiumiastmele. Seda just põhjusel, et kultuuriranits on üks väheseid meetmeid, mis lisaks kultuuriasutuse (sõltumata selle omandivormist) külastuskulule võimaldab tasuda ka transpordiarve. Muid variante väga ei olegi, sest ka näiteks erarahastajate jaoks pole bussikulu katmine üldjuhul eriti atraktiivne. 

Teine suur probleemipundar on infosegadus. Meil on kultuuriranits, kultuuripilet, Muraka märgis, PRIA programmid ja hulk muid võimalusi. Ühel tegusal muuseumil võib olla korraga käsil pool tosinat projekti, mis võimaldavad õpilastele erinevatel tingimustel tasuta tunde pakkuda. Transport, vabandage väga, korraldage ja tasuge siiski ise.

„Õpetajal tuleb välja selgitada, millise meetmega millisesse muuseumisse minna saab, aga toetusvõimaluste väljaselgitamine ei peaks olema tema uus töö.“

Eri meetmete tingimustes orienteerumine on justkui täiskohaga töö. Õpetajal tuleb välja selgitada, millise meetmega millisesse muuseumisse minna saab. Näiteks riigimuuseumisse Tallinna kultuuripiletiga ei saa, aga linnamuuseumisse saab. Mõni omavalitsus ostab muuseumitunde hankega, mõni tasub vajaduspõhiselt transpordikulu ja mõni on leidnud võimaluse lasta oma valla lapsed oma haldusala muuseumisse sisse tasuta. Õpetajal on käed-jalad tööd täis ning toetusvõimaluste väljaselgitamine ei peaks olema tema uus töö. Muidugi on väga tore, et muuseumitunnis osalemiseks on nii palju võimalusi, aga kuidas jõuaksime sinnani, et kooliõpetajal oleks võimalustest piisavalt hea ülevaade?

Püsivamat tuge vajavad ka muuseumid, sest üksnes lühiajalisele projektirahale toetuvad tasuta muuseumitunnid tekitavad hüppelise nõudluse ja ebastabiilse töökoormuse. Enamasti täituvad tasuta muuseumitunnid minutite või tundidega. Õpetaja peab lihtsalt õigel hetkel arvuti taga olema, muidu jääb klass kohast ilma. Kas see tundub mõistlik?

Muuseum on õpikeskkond, kus teadmised saavad tähenduse ja seostuvad päris maailma, esemete, lugude ja inimestega. Seetõttu peaks siit edasi minemiseks mõõdupuu olema lihtne: igal lapsel peab olema võimalik muuseumiharidusest osa saada, sõltumata tema elukohast, koolist ja pere majanduslikust olukorrast. 

Möödunud õppeaasta lõppes kinnitusega, et koolilaps tohib muuseumisse minna. Nüüd vajame lahendusi, et koolidel jätkuks sinna sõiduks ka bussiraha. Muuseumid igatahes ootavad lapsi pikisilmi.