- Tartu ülikooli eetikakeskuse 25. aastapäeva tähistamisel pälvisid enim kõneainet rahutud ajad, tehisaru ja hariduse tulevik.
Keskus rajati 1. juunil 2001 eesmärgiga edendada eetikaalast õppe- ja uurimistööd ning suunata ühiskonda mõtisklema normide, väärtuste ja õigluse küsimuste üle. Veerandsajandi möödumist sellest tähistati oktoobri algul aktuse ja sümpoosioniga. Ühtlasi esitleti Tiia Kõnnussaare ja Margit Sutropi koostatud aastapäevakogumikku „Murrang. Eetikast ja väärtustest muutuvas ajas“, mis sisaldab tagasivaateid keskuse tegevusele ning mõtisklusi eetikaprobleemide üle tänapäeva Eestis.
Esinduslikud pidustused
Tähistama hakati aastapäeva TÜ muuseumis 1. oktoobril peetud aktusega, kus võis mõistagi kuulda rohkesti tunnustussõnu ja plaksutamist. Ehk tavapärasest enamgi, sest tegemist on interdistsiplinaarse institutsiooniga, millel rohkesti koostööpartnereid nii Tartu ülikooli struktuuriüksustes, mujal Eestis kui välismaalgi. Ainuüksi aastapäevakogumiku kaastööliste tänamiseks kulus seetõttu kümme minutit.
Ühtlasi torkas silma eetikakeskuse seotus poliitilise ja kultuurilise eliidiga. Nii astusid raamatuesitlusele järgnenud aruteluringis üles ekspresident Toomas Hendrik Ilves, akadeemikust poliitik Jaak Aaviksoo, teaduste akadeemia asepresident Marek Tamm ning professor Marju Lauristin. Aastapäevakogumikust leiab lugeja aga teiste seas ka ekspresident Kersti Kaljulaidi kirjutise.
Hea elu või ellujäämine?
Keskuse juhataja professor Margit Sutrop tõdes oma sõnavõttudes, et valdkonna teerajajana kogeti algusaastatel omajagu ka ebaõnnestumist, ignorantsust ja ükskõiksust. Näiteks kui ta esines tollal ühes heategevuslikus härrasmeeste klubis ettekandega teemal „Väärtused, eetika ja hea elu“, sõnanud keegi kuulajaist, et neid huvitab igatahes vaid viimasena mainitu. Nüüdseks on Eesti elanike hoiakud siiski juba märgatavalt lääneriikide omadele lähenenud, nagu on muu hulgas näidanud maailma väärtuste uuringud.
Teisalt vajutas tähistamisele oma pitseri praegune ebakindel aeg. Korduvalt tulid jutuks tehisaru arenguga seotud ohud ning habras julgeolekuolukord. Nenditi, et seni üldtunnustatud väärtused on löögi all ning nende asemele seatakse egoistlikud huvid. Puhuti aga kandus jutt eetilistelt dilemmadelt märkamatult sellele, kuidas rasked ajad lihtsalt üle elada. „Elu mõte on ellujäämine,“ leidis akadeemik Jaak Aaviksoo eelmainitud arutelu lõpus.
Haridusest, tehisarust ja muust
Lisaks tagasivaatele ja tulevikuväljavaadete vaagimisele peeti teaduslikke ettekandeid. Mõned neist olid pühendatud teoreetilistele filosoofilistele probleemidele, teised aga päevakajalistele praktilistele küsimustele. Fookuses olid haridus ja tehisaru.
Esile võib tõsta nimeka Birminghami ülikooli filosoofiaprofessori Kristján Kristjánssoni vaimukat ettekannet sellest, miks peaks hariduse eesmärgiks saama inimõitseng (human flourishing) ehk iga õpilase inimliku potentsiaali täielik väljaarendamine. 2. oktoobri sümpoosionil räägitust võiks aga eriti ajalooõpetajatele huvi pakkuda Leedsi ülikooli rahvusvahelise ajaloo kaasprofessori Lorna Waddingtoni sõnavõtt tehisaru kasutamisest uurimisel ja õpetamisel. Ettekandja möönis, et mõnelgi juhul võib TI uurija tööd märksa tõhusamaks muuta. Ent teisalt on selle rakendused ajaloo tõlgendamisel sageli kallutatud ning väldivad vastuolulisi teemasid, rääkimata hallutsineerimisest.
Need ja teised ettekanded on järelvaadatavad aadressil tinyurl.com/25ezc9fd (aktus) ning tinyurl.com/yty8n9zk (sümpoosion). Väärib märkimist, et suurem osa aastapäevaüritustest oli inglise keeles ja ilma eestikeelse tõlketa.
Väärtuspõhise hariduse poole
- TÜ eetikakeskus on veerandsaja aasta jooksul jätnud mitmekesise jälje ka meie haridusellu.
Pikema ülevaate sellest, aga ka materjale eetikast huvitatud õpetajatele võib leida veebilehelt eetika.ee. Juhataja Margit Sutrop selgitab, et eetikakeskuse üks eesmärke ongi arendada väärtuspõhist kooli ja lasteaeda ning haridustöötajad on seejuures olnud partneriteks. „Meie materjale mitte ainult ei kasutata koolides ja lasteaedades, vaid õppeasutustel endal on nende loomisel aktiivne roll,“ rõhutab ta.
Mitmekesine tugi
Ühed esiletõstmist väärivad ettevõtmised olid Sutropi sõnul aastatel 2009–2024 läbi viidud hea kooli ja hea lasteaia tunnustusprogrammid. Neis osalenud haridusasutused kirjutasid tunnustusmärgise taotlemiseks väärtuspõhise eneseanalüüsi. Kokku lõi programmis kaasa 21% kõigist Eesti üldhariduskoolidest ja 27% lasteaedadest.
Mullu aga katsetasid üksteist eriilmelist kooli ja lasteaeda keskuse koordineerimisel eetikanõukodade tegevust, mis võtsid vastu pöördumisi eetika valdkonda kuuluvate koolielu juhtumite kohta ning avaldasid nende kohta põhjendatud seisukohti. „Nõukodade esmane eesmärk on toetada õpetajaid professionaalse eetika normide tõlgendamisel,“ selgitab Sutrop. Praeguseks tegutseb nõukoda Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis ja Kuusalu keskkoolis.
Lisaks muudele materjalidele on keskus välja töötanud väärtusarutelusid ja dialoogilist organisatsioonikultuuri edendavaid mänge. Näiteks 2013. aastal loodud õpilastele mõeldud „Väärtuste avastajaid“ kasutatakse senimaani. Tänavu valminud kommunikatsioonimängu „Dialoogilabor“ vastu on Sutropi sõnul huvi ilmutanud aga mitte ainult haridusasutused, vaid ka vabaühendused ja meediapädevusega tegelevad organisatsioonid.
“Noori kõnetavad õiguste ja võrdsuse küsimused.
Ulla Herkel
Samuti jõudis tänavu lõpule õpetaja ja noorsootöötaja eetikakoodeksite nüüdisajastamine. Esimest neist tutvustati mais, teist on kavas esitleda novembris. Eriti tõstab Sutrop aga esile eetikakeskuse hiljuti tehtud TI-hüppe riskianalüüsi, mis on leitav selle algatuse kodulehelt. Põhijäreldus kõlab: „Tehisaru võib Eesti haridust oluliselt tugevdada, kuid ainult siis, kui hariduse eesmärgid suunavad tehnoloogia kasutamist, mitte vastupidi.“
Panus kõrgharidusse
Tartu ülikoolis oli eelmisel õppeaastal kavas 25 eetikakursust. Muu hulgas õpetati seal üliõpilastele bioeetikat, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni, rahvatervise, pedagoogilist ja juhtimise eetikat. Lisaks pakutakse eetika baaskursusi, mida saavad valida kõik bakalaureuseastme tudengid. Keskuse põhitähelepanu läheb praegu teaduseetika õpetamisele. TÜ doktorantidele on välja töötatud eraldi valikaine, lisaks tehakse eetika õpetamise vallas tihedat koostööd maaülikooli, Tallinna ülikooli, Tallinna tervishoiu kõrgkooli ja kunstiakadeemiaga.
„Eetikakursuste vastu tuntakse väga suurt huvi, kuid meie suutlikkus on väike, kuna eetikakeskuse rahastamine on suures osas projektipõhine,“ kinnitab Sutrop. Seetõttu keskendutakse praegu järelkasvu väljaõpetamisele ning metoodiliste ja õppematerjalide koostamisele.
Muu hulgas panustas keskus Kadri Simmi koostatud „Praktilise eetika käsiraamatu“ valmimisse. Praegu käib töö digitaalse teaduseetika kõrgkooliõpiku kallal, mis hõlmab sissejuhatust kõigisse eetika teemadesse ja valdkondadesse ning on mõeldud iseseisvaks õppimiseks. Euroopa komisjoni rahastatud projektis töötatakse aga välja ka ingliskeelset teaduseetika e-kursust, mille sihtgrupp on doktorandid ja alustavad teadlased kogu Ida-Euroopas.
“Juba põhikoolis võiks jõuda pärale, et asju saab näha õigesti mitmel moel.
Mehis Pever
Teisalt pannakse rõhku eetikaalaste koolitajate väljaõpetamisele. „Et eetikapädevuse arendamist põimitaks võimalikult paljudesse erialadesse, peame toetama just erialade esindajaid ennast. Huvi ja entusiasmi näeme väga mitmel erialal,“ kinnitab eetikakeskuse juhataja.
Kooli pilguga
Üldhariduskoolis tegeldakse eetikavalda kuuluvate küsimustega paljudes ainetes, kõige rohkem aga gümnaasiumides valikkursusena õpetatava filosoofia tundides. Tallinna 32. keskkooli filosoofiaõpetaja Ulla Herkeli sõnul on eetika õpilaste jaoks köitev: „Noori kõnetavad õiguste ja võrdsuse küsimused – see käib vist noor olemise juurde.“ Huvi pakuvad ka abordi, eutanaasia ja keskkonnaeetika probleemid. „Üldiselt tuleb õpetajal näidata suunda, sest on palju küsimusi ja teemasid, millele noor ise pole veel osanud sügavamalt mõelda. Nii et tegelikult võib õpilane vaimustuda paljudest teemadest, kui neid osatakse talle põnevalt tutvustada,“ usub Herkel.
Eetikakeskust on ta korra koos oma õpilastega külastanud ning kasutab selle kodulehelt leitud materjale: „See on oluline varaait ja abimees õpetajale.“ Samuti on Herkel osalenud väärtusteemalistel koolitustel ning koolis on olemas „Väärtuste avastaja“ lauamäng. Eetikakeskuselt ootab ta veelgi rohkem materjale ja koolitusi.
Tallinna ühisgümnaasiumi filosoofiaõpetaja Mehis Pever mainib oma õpilastele huvipakkuvate teemade seas samuti õiglust, vabadust, võrdsust ja aborti. Eetikateadmiste ja -oskuste andmisele tuleks tema sõnul pöörata koolis senisest palju enam tähelepanu, filosoofiat aga eakohases laadis õpetada 1.–12. klassini. „Kui juba põhikoolis jõuaks mõnele pärale, et tõdesid võib olla mitu ja asju saab näha õigesti mitmel moel, oleks ühiskond tervikuna kindlasti sõbralikum,“ leiab Pever. Eetikakeskuse tegevusega pole ta end küll enam aastaid kursis hoidnud, kuid peab seda väga vajalikuks institutsiooniks.
“Oluline on ühiselt kokku lepitud väärtuste järgi elada.
Erli Aasamets
Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor Erli Aasamets hindab aga kõrgelt osalemist eetikakeskuse välja töötatud hea kooli programmis: „See õpetas nägema kooli tervikuna, mitte üksikute projektide, õppeainete või eestvedajate tegemiste summana. Oleme õppinud rohkem märkama seoseid koolielu eri tahkude vahel ja küsima, kuidas need üksteist mõjutavad.“
Õpitud on esitama endale ebamugavaid küsimusi ning saadud seeläbi aru, mida tuleks teisiti teha. Eetikakeskuse materjale soovitab Aasamets kasutada ka teistel koolidel, ent kindlasti vaid juhul, kui nad on valmis kriitiliselt peeglisse vaatama: „Hariduses on niigi palju loosungeid ja deklaratsioone, mida poliitika ning eri rahastusmeetmed juurde toodavad. Tegelik koolikultuur sõltub sellest, kas koolipere suudab ühiselt kokku lepitud väärtuste järgi ka elada.“
Lisa kommentaar