- Mullu vajas ligi 1500 kahe- kuni kuueaastast last hambaravi üldanesteesias, sest korraga oli vaja ravida mitut hammast. Number pole kiita ja hambaarstide sõnul ei ole olukord laste suus aastatega paranenud. Mida siis ikkagi ette võtta? Õpetajate Lehega vestelnud hambaarst Anastassia Kuldmaa ütleb, et lisaks suuhügieenile on suur probleem söömise sagedus.
Milline on Eesti laste hammaste tervis 2026. aastal? Hiljuti tehti uuring 600 viieaastase lapsega üle Eesti, mida see näitas?
Uuring alles kestab, seega räägime praegu esialgsetest tulemustest. 2025/2026. õppeaastal toimunud esimeses etapis vaadati üle 688 last 62 lasteaiarühmast Eesti eri piirkondades. Laste keskmine vanus oli 4,8 aastat.
Esialgne pilt näitab, et kaaries on paljude laste jaoks probleem juba enne kooli. Enamikul lastest ei olnud sügavat kaariest, kuid rohkem kui kolmandikul oli kas ravimata sügavam kahjustus, mõnda hammast kaariese tõttu juba ravitud või see eemaldatud. Kui arvestada ka alles hambaemailis olevaid kahjustusi, oli kaariesest haaratud lapsi veelgi rohkem. Just nende varajaste muutuste puhul on meil kõige parem võimalus haiguse areng peatada, enne kui hambasse tekib sügavam kahjustus ja laps vajab ravi.
Fotod: Marge Saarva
Minu jaoks on selle uuringu kõige olulisem sõnum see, et palju toimub lapse suus juba lasteaia-aastatel. Piimahambad ei ole lihtsalt ajutised hambad, millega võib oodata, kuni need ükskord vahetuvad. Lasteaiaiga on periood, mil probleem võib üsna kiiresti süveneda, kuid samal ajal on see ka väga hea aeg õigete harjumustega haiguse arengusse sekkuda.
Oluline on märkida, et probleemid ei jagune laste vahel võrdselt. Meil on palju täiesti tervete hammastega lapsi, kuid nende kõrval on väiksem rühm neid, kellel on kahjustatud või juba ravitud mitu hammast. Just nende lasteni peame ennetuse ja varajase sekkumisega senisest paremini jõudma.
Tuleval aastal vaadatakse samad lapsed uuesti üle. Siis saame juba hinnata, kui palju on kahe aasta jooksul kaariest juurde tekkinud ning kas lasteaias juhendatud hambapesus osalenud laste tulemused erinevad nende omadest, kes programmis ei osalenud.
Oletan, et võrdluses Nõukogude ajaga ja 1990-ndate, vast ka nullindatega on olukord ikkagi märksa parem. Kui suur hulk viieaastasi vajab hambaarsti juures ravi, mitte vaid kontrolli?
Nii pika aja tagant on keeruline võrrelda, sest eri aegadel on uuritud erinevas vanuses lapsi ja ka uuringumeetodid on muutunud. Kindlasti on tänapäeval paremad ravivõimalused, teadlikumad vanemad ja ennetusest räägitakse rohkem, kuid kaaries ei ole Eesti laste suus sugugi haruldane.
“29%-l lastest on vähemalt üks ravimata sügavam kaariesekahjustus.
Praeguse uuringu esialgsetel andmetel oli 29%-l lastest vähemalt üks ravimata sügavam kaariesekahjustus. See on minu meelest kõige ausam näitaja, kui küsida konkreetselt võimaliku ravivajaduse kohta. Hambaarstina tahaksin muidugi näha last veel varem, siis, kui muutus on alles emailis ja selle arengut on võimalik pidurdada. Palju parem on aidata hambal terveks jääda kui oodata ära hetk, mil meil ei jää üle muud kui hakata seda parandama.
Kui tihti koolieelikud hambaarsti juurde jõuavad, kas selles on olukord paranenud?
Hambaarsti juurde jõudmisega on olukord pigem paranenud. Tervisekassa andmetel külastas 2025. aastal hambaarsti 71% 4–18-aastastest ning kõige suurem oli hõlmatus 7–8-aastaste seas, kus see ulatus 78%-ni.
Minu jaoks ei ole siiski kõige olulisem, kas laps on korra aastas hambaarstitoolis istunud, vaid millises seisus ta sinna jõuab. 2025. aastal vajas ligi 1500 kahe- kuni kuueaastast last hambaravi üldanesteesias, sest korraga oli vaja ravida mitut hammast. Nii väikese lapse jaoks on see juba väga suur ravikoormus ja just selliseid olukordi tahame ennetada.
Seetõttu on väga hea, et tervisekassa hakkas 2026. aastal saatma kaheaastaseks saanud lapse vanematele meeldetuletusi hambaarsti külastamise kohta. Esimene visiit võiks toimuda siis, kui lapsel midagi ei valuta ja ravida pole veel vaja. Laps saab kabineti ja hambaarstiga rahulikult tuttavaks ning vanemale antakse nõu enne probleemide tekkimist, mitte alles siis, kui laps tuleb valuga.
Mis on peamised põhjused, miks olukord on viimase kümne aastaga halvenenud? Laste toitumisharjumused, suhkrustatud joogid, pidev näksimine? Kui palju määravad geenid?
Ma ei ole praeguste andmete põhjal kindel, et olukord on viimase kümne aastaga halvenenud. Varasemas, 2018. aasta uuringus olid teised vanuserühmad ning seetõttu ei saa sealt saadud protsente praeguse uuringu omadega lihtsalt kõrvuti panna ja sellest suundumusi tuletada.
Küll aga teame üsna hästi, mis kaariese teket soodustab, ning üks suurimaid probleeme on söömise sagedus. Asi pole ainult kommides. Kui laps saab päeva jooksul pidevalt midagi suhu – küpsise, mahla, smuuti, magusa jogurti, saiakese või mõne muu näksi –, tekib hammastel üks happerünnak teise järel. Hambad vajavad söögikordade vahel taastumiseks aega, mistõttu soovitame jätta toidukordade vahele umbes kolm tundi ja juua janu korral vett.
Teine oluline teema on suuhügieen. Värske uuringu esialgsetes andmetes oli näha, et mida rohkem oli lapsel läbivaatuse ajal hambakattu, seda sagedamini leiti ka kaariese jälgi. Selle uuringu põhjal ei saa öelda, et üks põhjustas teise, kuid sõnum on siiski selge: hambakatt on midagi, mida saame iga päev ise eemaldada.
Geenidel on oma roll. Need võivad mõjutada hambaemaili omadusi, sülge ja individuaalset vastuvõtlikkust kaariesele, kuid mulle ei meeldi mõte „meil on peres halvad hambad, midagi pole teha“. See võtab inimeselt võimaluse midagi muuta. Kaaries ei ole geneetiline paratamatus ning korralik hambapesu fluoriidiga hambapastaga, mõistlikud söögivahed ja vesi janujoogina jätavad väga palju meie enda teha.
Kui paljudes kodudes pestakse hambaid kaks korda päevas?
Värske uuringu esialgsete tulemuste põhjal ma uut protsenti veel välja ei tooks, sest praegu räägime eelkõige kliinilise läbivaatuse andmetest kaariese ja hambakatu kohta.
“Kaaries ei ole geneetiline paratamatus. Korralik hambapesu, mõistlikud söögivahed ja vesi janujoogina jätavad väga palju meie enda teha.
2018. aasta üleriigilise uuringu järgi pesi kaks korda päevas hambaid 58% kolmeaastastest, 69% kuueaastastest ja 70% 12-aastastest. Need arvud näitavad, et päris paljudes peredes ei olnud kaks korda päevas pesemine veel harjumus.
Koolieeliku puhul on lisaks pesemise sagedusele väga tähtis selle kvaliteet. Hambahari võib küll kaks korda päevas suus käia, aga see ei tähenda, et hambad said puhtaks. Väike laps ei ole käeliselt veel piisavalt osav, et kõik hambapinnad iseseisvalt korralikult puhtaks saada, mistõttu vajab ta vanema abi ja sageli ka ülepesemist.
Kui palju annab hambaravi statistikas tunda sõja eest Eestisse põgenenud Ukraina laste hammaste olukord? Ehk on seal hambapesukultuur veel pisut ajale jalgu jäänud? Või on see vaid eelarvamus? Lisaks suur stress sunnitult kodumaalt lahkumise pärast, muresid on palju …
Meil ei ole praegu statistilisi andmeid, mis seda oletust kinnitaksid või ümber lükkaksid, mistõttu ei tahaks ma Ukraina laste ega ühegi teise rahvuse kohta üldistusi teha.
Samas saan hambaarstina aru, kust see küsimus tuleb, sest minu enda kliiniline kogemus ja ka meie kliiniku statistika narkoosis hambaravi vajavate laste kohta on tekitanud minus sama küsimuse. See on siiski ühe kliiniku kogemus, mitte üleriigiline statistika, ja need kaks asja tuleb hoida lahus.
Põgenikust lapse olukorda vaadates on terve hulk põhjusi, miks tema suutervise eest võib olla keerulisem hoolitseda. Pere on pidanud sõja tõttu kodust lahkuma, lapse elukorraldus võib olla korduvalt muutunud ning stress on suur. Sellistes oludes võib katkeda igapäevane rutiin, sealhulgas hambapesu ja regulaarsed hambaarstivisiidid.
Eestisse jõudes tuleb omakorda õppida tundma uut tervishoiusüsteemi: kuhu lapsega pöörduda, kuidas aega broneerida ja milline ravi on lapsele tasuta. Kui lisandub keelebarjäär, võib õigel ajal ravile jõuda olla veel keerulisem. Kui suurt mõju see kõik avaldab või kas see üleriigilises statistikas üldse välja tuleb, me praegu lihtsalt ei tea.
Kui paljud lasteaiad on „Suukooli“ programmiga liitunud?
Lasteaias juhendatud hambapesu programm on väga hästi vastu võetud (loe programmi kohta siit). 2026/2027. õppeaastaks on registreerunud 376 lasteaeda ja ligikaudu 14 400 last. Minu meelest näitab see, et lasteaiad on valmis suutervise ennetusse päriselt panustama. Eelmise õppeaasta lõpus oli osalejaid umbes sama palju, selle aasta registreerimine veel kestab. Loodame saada sel aastal 16 000 last lasteaias hambaid pesema.
Programmis ei pea me lastele järjekordset loengut teemal, miks hambaid peab pesema, vaid teeme seda koos nendega. Väike laps õpib kordamise ja eeskuju kaudu ning kui ta peseb hambaid iga päev koos teiste lastega, muutub see üsna kiiresti tema päeva sama loomulikuks osaks nagu kätepesu enne sööki või riidesse panemine enne õue minekut.
Alguses võib terve rühma laste hambapesu tunduda päris suure ettevõtmisena, kuid kui õpetaja ja lapsed on oma süsteemi leidnud, ootavad lapsed ühist hambapesu väga. Koos pesta on neil lõbus ning hammaste eest hoolitsemine ei seostu ainult hambaarsti, hambaaugu või täiskasvanu manitsusega, vaid sellest saab lihtsalt päeva normaalne osa.
Lasteaias pesemine ei asenda hommikust ja õhtust hambapesu kodus, kuid annab lapsele oskuse ja kogemuse, mille ta loodetavasti koju kaasa võtab. Mõne lapse jaoks võib lasteaed olla esimene koht, kus hambapesurutiini järjepidevalt harjutatakse.
“Edu ei näita see, kui suudame lapse hambaaugu hästi ära parandada, vaid see, kui laps käib regulaarselt hambaarsti juures.
Koolides samasugust juhendatud hambapesu programmi praegu ei ole, seal teeb „Suukool“ ennetustööd teisel viisil, pakkudes muu hulgas õpetajatele õppematerjali.
Kas on uuritud ka lasteaiaõpetajaid? Kui paljud neist peavad hambapesu lasteaias oluliseks? Kas on ka neid, kelle jaoks see on tüütu lisakohustus?
Jah, õpetajatelt oleme programmi kohta tagasisidet küsinud. Esimese õppeaasta järel vastas 300 õpetajat ning programmi korraldust hinnati viiepallisüsteemis keskmiselt 4,75 punktiga, mis on väga hea tulemus. Möödunud õppeaastal hinnati programmi sama kõrgelt.
Samas saan täiesti aru õpetajast, kelle esimene reaktsioon on, et kas tõesti tuleb nüüd veel ka terve rühma hambaid pesta. Kui sul on paarkümmend väikest last ja päev niigi tegevusi täis, võib uus ülesanne tunduda alguses päris suure lisakoormusena. Just seetõttu oli õpetajate tagasisidet tore lugeda. Korduvalt kirjeldati, kuidas alguses kardeti suurt ajakulu, aga pärast rutiini tekkimist läks kõik palju lihtsamalt. Lapsed hakkasid hambapesu ootama ja meelde tuletama ning õpetajad nägid konkreetseid muutusi: laps oskas harja käes hoida ja teadis juba ise, kuidas pesta. Minu meelest on see väga hea näide sellest, kuidas terviseharjumused tekivad. Mitte et täiskasvanu ütleks lapsele kümme korda, et hambaid peab pesema, vaid laps teeb seda päev päeva järel ning ühel hetkel on see lihtsalt tema elu loomulik osa.
Mida saaks riik ette võtta, et nii meie laste kui ka täiskasvanute hambad oleksid kunagi sama terved kui inimestel Põhjamaades? On see üldse võimalik, kuna olime varem väga palju maha jäänud?
Ma usun küll, et see on võimalik, aga Põhjamaadele ei jõua järele sellega, et palkame lihtsalt rohkem hambaarste ja parandame järjest rohkem hambaauke. Kui tegeleme ainult tagajärgedega, jäämegi neid parandama. Praeguse uuringu esialgsed andmed näitavad, et Eesti jääb Põhja- ja Lääne-Euroopa parematele näitajatele alla.
Minu meelest peaksime muutma eelkõige mõtteviisi. Me räägime Eestis palju hambaravist, kuid peaksime rohkem rääkima suutervisest. Edu ei näita see, kui suudame lapse hambaaugu väga hästi ära parandada, vaid see, kui laps käib regulaarselt hambaarsti juures ja ühel hetkel polegi seal midagi parandada. Riik saab sellele kaasa aidata: toetada juhendatud hambapesu jõudmist lasteaedadesse, aidata lastel varem hambaarsti juurde jõuda, anda vanematele lihtsaid ja kasutatavaid teadmisi. Me võime lapse hambad õhtul väga korralikult ära pesta, kuid kui terve päev möödub näksides ja magusaid jooke juues, on hammastel ikkagi raske terveks jääda. Täiskasvanute puhul lisandub probleemina ravi halb kättesaadavus, sest kui inimene jätab rahapuuduse tõttu väikese probleemi lahendamata, ei kao see iseenesest, vaid muutub enamasti keerulisemaks ja lõpuks patsiendi jaoks ka kallimaks.
Kõige rohkem usun siiski sellesse, et suur muutus tuleb laste kaudu. Kui tänane lasteaialaps kasvab üles nii, et kaks korda päevas hammaste pesemine, fluoriidiga hambapasta, vesi janujoogina ja pausid söögikordade vahel on tema jaoks tavalised, ei pea ta täiskasvanuna hakkama neid harjumusi nullist omandama. Kui meil õnnestub see ühe põlvkonna jooksul ära teha, võib Eesti suutervise pilt paarikümne aasta pärast olla juba hoopis teine.
Kas parem on elektrihambahari või tavaline ning miks?
Vastab Anastassia Kuldmaa
Nii elektrilise kui ka tavalise hambaharjaga saab hambad korralikult puhtaks, kuid elektriline hari võib põhjaliku pesemise lihtsamaks teha. Uuringute põhjal on sellel ka hambakatu eemaldamisel mõningane eelis. Kodus soovitan seda hea meelega, eriti juhul, kui vanemal on elektrilise harjaga lihtsam lapse hambad korralikult puhtaks saada. Lasteaias on tavaline pehmete harjastega hambahari praktiline ja täiesti piisav, sest seal on kõige olulisem õppida süsteemselt kõiki hambapindu puhastama ning harjutada õiget tehnikat.
Harja tüübist palju olulisem on siiski see, et hambaid pestaks kaks korda päevas vähemalt kaks minutit fluoriidiga hambapastaga. Koolieelikule ei saa veel öelda „Mine pese hambad ära“ ja eeldada, et töö on tehtud. Laps vajab täiskasvanu abi, et hambad päriselt puhtaks saaksid.
Lasteaiaõpetaja: nüüdseks pesevad kõik rühma lapsed iseseisvalt hambaid
- Tartu Mõmmiku lasteaia õpetaja Karmen Retnik ütleb, et tema Kallikarude rühm alustas tänavu sügisel „Suukooli“ programmis juhendatud hambapesuga teist aastat ning sellest võtavad meeleldi osa kõik rühma lapsed.
Kuidas ühine hambapesu lasteaias välja näeb?
Õpetaja pigistab hambapastatuubist terakesed taldrikule, lapsed võtavad aluselt hambaharjad, eemaldavad kaitsekorgid ning võtavad taldrikult tera. Kui õpetaja on taimerile pannud kaks minutit, hakkame kraanikausi ees pesema. Harjame kõiki hambaid ja puhastame keele. Taimeri piiksuma hakates ehk kahe minuti möödudes puhastame voolava vee all hambaharjad ja asetame alusele uut päeva ootama.
Esimestel kuudel oli rohkem juhendamist ja meeldetuletamist, et oluline on ka keel puhastada, kuid nüüd pesevad kõik juba iseseisvalt.
Programmi alguses katsetasime ka liivakella ja „Hambapesulaulu“ (tinyurl.com/4c2t2hjt) saatel hammaste pesemist. Kahjuks on meie senised liivakellad olnud kolme- kuni viieminutilise ajaga, taimer või laul toimivad meie rühmas paremini.
“Meie rühmas pesevad hambaid tavaliselt kõik lapsed.
„Suukooli“ programm annab väga sisukad juhised ning õpetusi leiab ka veebist.
Kas kõik lapsed võtavad osa või on neid, kes ei taha ning eemalduvad?
Meie rühmas pesevad hambaid tavaliselt kõik lapsed. Programmi jooksul on olnud kaks last, kes esimesel kutsel ei soovinud hambaid pesema tulla. Vestluse käigus on aga selgunud, et selle taga on olnud kas loksuv hammas või mure peagi algava puhkeaja pärast.
Kas on lapsi, kes alles lasteaias saavad oma elu esimese hambaharja ning õpivad hambaid pesema?
Kindlasti leidub lapsi, kes saavad esimese hambaharja ja hammaste pesemise oskuse just lasteaias. Meie rühmas on paljudel lastel kodus elektrilised hambaharjad ning nende jaoks on põnev lasteaias ühiselt tavaliste hambaharjadega harjata.
Hambaharjade eristamiseks on neile pandud numbrid ning laste nimekirja alusel kleepisime need hambaharjadele. Nii leiab iga laps oma hambaharja kiiresti üles.
Mida soovitate lapsevanematele laste hea hambahügieeni juurutamiseks teisiti teha?
Soovitan kasutada janujoogina vett ning vähemalt korra aastas käia hambaarsti juures, et laps saaks sealt positiivse kogemuse ja hea suhte hambaarstiga. Terved hambad on investeering lapse tulevikku ja täiskasvanuellu.
Lisa kommentaar