- Esimese eestlasena Inglismaa jalgpalli kõrgliigasse jõudnud Mart Poom, kes on valitud ka Eesti viimase poolsajandi parimaks jalgpalluriks, harrastas lapsepõlves mitut spordiala ning lõpetas keskkooli kuldmedaliga. Omanimelise jalgpallikooli ja Nõmme Unitedi meeskonna juht Mart Poom usub, et läbilöömiseks on vaja sisemist põlemist, visadust, jonni raskustele mitte alla vanduda.
Teie jalgpalluritee algas legendaarses Lõvide meeskonnas, kuhu kuulusid Tallinna 49. keskkooli (praeguse Arte gümnaasiumi) spordiklassi poisid. Aga alustasite kooliteed hoopis 32. keskkoolis.
Elasin Sõpruse puiesteel ja alustasin elukohajärgsest, Tallinna 32. keskkoolist. Kooli läksin jala. Vanem õde (TLÜ õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis – toim) oli seal juba ees. Koolis meeldis ja kohe hakkas ka hästi minema. Tollal sai koolis palju sporti teha. Õde käis kergejõustikutrennis, nad said pühapäeviti võimla võtme ja käisime seal korvpalli mängimas.
Algklassides tegingi mitut spordiala. Alustasin jalgpalliga. Martin Reimi isa Olev Reim tuli kooli uusi jalkapoisse valima. Mind valiti välja ja Olev ütles, et prooviksin väravas ka. Olin oma vanuse kohta üks pikemaid, palli ei kartnud ja nii see läks.
Korvpalli mängisin kolm aastat. Käisin ka malekoolis, ujumas, kergejõustikus. Kõik oli tasuta, muid ahvatlusi polnud, õpilased tegidki sporti. Mitmekülgsus tuli kasuks. Soovitan ka praegustel noortel algklassides mitut spordiala proovida, et saada hea põhi. Lõpuks leiad ala, milles oled kõige andekam.
49. keskkooli läksin jalgpalli pärast. See oli Mustamäel uus kool, kus oli suur võimla, ujula, staadion. Olen aasta hiljem sündinud kui enamik Lõvi-poisse, aga taheti, et kõik õpiksid ühes koolis.
Lõpetasite kooli kuldmedaliga. Kas pidite selleks ka pingutama?
Pidin pingutama, anti kõvasti kodutöid ja tihti tuli poole ööni õppida, unetunde jäi väheks. Pärast kooli olid pikad trennid. Tollal käisid lapsed ju trolli või bussiga ise trennis. Neljandas klassis pidin korvpalli pooleli jätma, sest jalkatrenne oli üha rohkem.
“Igaüks peab leidma oma kiindumuse ning proovima seda teha võimalikult hästi.
Ma ei tahtnud koolis latti alla lasta. Proovisin kodutööd ära teha juba vahetunnis või mõnes tunnis, kus ei pidanud olema väga keskendunud. Matemaatika mulle meeldis ja keeled ka. Keerulisemad olid füüsika ja keemia. Aga kui tekib harjumus õppida, on pärast lihtsam. Kui kõik korralikult ära teha, ei taha enam pooleli jätta ka siis, kui on raske.
Jalgpalli pärast puudusin palju keskkooli lõpuni. Meil oli Lõvidega suur koormus, palju mänge ja võistlusreise. Aga sain hakkama. Kui käitud normaalselt, ei nori tüli ja saad õpetajatega hästi läbi, on võimalik kokkuleppele jõuda ja kooliasjad järele teha.
Kuldmedal on mul senini alles. Klassi ja õpetajatega mul vedas, polnud probleeme. Tundi ma ei seganud, aga oma arvamuse tahtsin alati välja öelda. Kooliajast on head mälestused. Senini suhtlen mitme klassikaaslasega ja käin kokkutulekutel.
Jagate oma aastakümnete pikkust kogemust ja tarkusi ka Eesti koondise väravavahtidele. Mida olete oma õpetajatelt treeneritööks üle võtnud?
Nii õpetaja kui ka treener peavad olema tunniks või trenniks hästi valmistunud, et see sujuks ja oleks arendav. Trenn olgu huvitav ja kaasahaarav. Võrreldes Nõukogude ajaga on koolitunnid tänapäeval palju muutunud. Tollal oli palju pähe tuupimist, pidid kõik üles kirjutama.
Hea treener kaasab sportlasi, et need hakkaksid ise lahendusi otsima ja otsuseid tegema ning oleksid motiveeritud. Siis tahavad noored trenni tulla. Trenn peab olema parasjagu intensiivne, ei liiga kerge ega ka liiga raske. See on kunst. Pead olema piisavalt nõudlik, aga kui keegi teeb midagi hästi, siis jagama kiitust. Õpilase ja õpetaja, treeneri ja sportlase suhted ongi kõige määravamad.
Teie elulooraamatust kumab läbi tohutu tahtejõud. Olete pidanud päevaraamatut ja pidevalt iseenda tegevust analüüsinud. Kui oma trennipoisse vaatate, mille poolest nad teist erinevad?
Ma ei anna iga päev trenni. Eesti koondises treenin väravavahte, nemad on profid, neil on suur sisemine motivatsioon esindada oma riiki. Nad on juba nii kogenud sportlased, et teavad, kui on midagi valesti teinud. Aga eks me ikka arutame ja analüüsime videoid.
Kõige rohkem sõltubki tahtejõust – kui palju on sul sisemist põlemist, visadust, jonni raskustele mitte alla vanduda, ka vigastuste puhul. Minul oli omal ajal unistus saada profijalgpalluriks ja jõuda Eesti koondisse. Kui olime veel Nõukogude Liidus, oli seda keeruline tahta, aga pärast perestroikat ja piiride vanemist tekkisid ka võimalused. Tekkis tunne, et ole vaid mees ja mängi – ning võidki välismaale profiks saada.
Tänapäeva noorel on palju valikuvõimalusi. Profisportlase elukutse on raske ja väga konkurentsitihe. On noori, kes tahavad saada profiks, aga asi jääb selle taha, et neis pole piisavalt põlemist teha kõik, mis neist endast oleneb, et olla homme parem kui eile. Ka Roman Ubakivi õpetas meile: et jõuda tipule lähemale, ei piisa meeskonnatrennist, sa pead tegema ise lisa ja elama 24/7 nagu proff. Tähtis on, kuidas mõtled, töötad, puhkad, sööd, taastud.
“Käitu nii õpetajate kui kaasõpilastega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks.
Karl Jakob Heinal, keda mul õnnestus treenida neli aastat Nõmme Unitedis ja praegu ka Eesti koondises, on olnud tohutu tahtejõud ja suurepärane tööeetika. Ta tahab saada maailma parimaks väravavahiks. Kuulab ja soovib kogu aeg õppida. Eneseanalüüs on väga tähtis. Tänapäeval püütakse tihtipeale leida kõigepealt süüdlane väljastpoolt. Aga tippu jõuavad need, kes on väga enesekriitilised, suudavad oma sooritust adekvaatselt analüüsida ning harjumusi muuta.
Noortel on vist pahatihti ka kõrgendatud enesehinnang?
Sotsiaalmeedia aitab sellele kaasa. Ubakivi oli karm treener, kes pigem tõmbas su enesehinnangut maha. Pidid sellega hakkama saama. Ka kodused ei uskunud, et tippu jõuan.
Soovitangi alati vaadata peeglisse – mida saad ise paremini teha. Sõltub muidugi sellest, kellega võrdleme. Pole raske olla Eestis parim, aga kui tahad jõuda välismaa klubidesse ja su teod ei lähe sõnadega kokku, on suur probleem. Kõigepealt näita, et oled pühendunud. Muidu on tühi jutt. Paljud ei kujuta ette, kui palju kulub tippu jõudmiseks ohverdusi, vaeva, valu, higi ja pisaraid.
Kas olete jälginud ka oma kolme lapse kooliteed?
Vanemad pojad Markus ja Andreas sündisid Inglismaal. Nemad alustasid haridusteed Inglismaal, seal minnakse viieaastaselt kooli. Markus käiski kuus klassi seal. Andreas läbis kaks esimest klassi Inglismaal ja seitsmeaastaselt läks Eestis kooli. Markus on profijalgpallur ja tänu temale olen juba vanaisa. Andreas on muusik ja laulukirjutaja.
Patrick on sündinud Eestis. Sai 14. Vaatame, mis tema lõpuks valib, aga praegu mängib ta jalgpalli. Poisid on tublid. Igaüks peab leidma oma kiindumuse ning proovima seda teha kirglikult ja võimalikult hästi.
Pean kiitma oma abikaasa Lisselit, kes on olnud kodus olemas rohkem kui mina ning laste kasvatuses ja haridusteel rohkem kaasa löönud. Mina olen vaid aidanud. Töötan mitmes ametis ja kodust aega on jäänud vähemaks, kui oli Inglismaal profijalgpallurina.
Kas olete kunagi kahetsenud, et kõrgkool pooleli jäi?
Läksin Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonda 1990. aastal. 1991. aasta talvel-kevadel lootsin, et saan Soome KuPS-i (tippjalgpalluklubi – toim) mängima, ja ootasin kaua Moskvast tööluba. Otsustasin võtta ülikoolist akadeemilise puhkuse, aga lõpuks pääsesin eri põhjustel Soome alles aasta hiljem. Kui 1992. aasta lõpus tagasi tulin, jätkasin õpinguid ja läksin vahepeal kaugõppesse. Kui juba Inglismaale mängima sain, jäi ülikool pooleli.
“Proovi luua suhteid, ära ole nina telefonis.
Kahetsenud pole. Sain mängida profitasemel jalgpalli, mis on minu kirg, ja tahtsin jääda jalgpalliga seotuks. Vanemad muidugi tahtsid, et lõpetaksin ülikooli ära, aga ma ei jõudnud. Tore, kui sul on kraad. Hindan sportlasi, kes on suutnud ülikooli lõpetada, aga minu tee kulges 14 aastat Inglismaal. Nii see läks. Eestisse tagasi tulles läks töö suure hooga lahti. Olin kaks aastat Flora spordidirektor ja võtsin samal ajal Nõmme Unitedi klubi juhtimise üle. Olin ka Eesti koondise väravavahtide treener, väravavahtide treenerite koolitaja jalgpalliliidus ja UEFA vastavas grupis.
Mida tänapäeva koolinoortele soovitate?
Võtta kooliajast maksimum. Pole mõtet aega raisata. Sa ei õpi ju ema-isa pärast, ikka iseendale. Kui tahad olla edukas ja saada korralikku palka, siis pinguta, sest tööturul annab hea haridus eelise. Ja kunagi ei tea, mida millekski vaja on.
Ma ei oska tänapäeva kooli varasemaga võrrelda, aga usun, et kindlasti saab sealt praktilisemaid, eluks vajalikke oskusi, kui saime meie omal ajal. Kasuta seda võimalust. Käitu nii õpetajate kui kaasõpilastega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Proovi luua suhteid, ära ole nina telefonis.
Kui valid kooli, siis püüa mõelda sellele, kelleks tahad tulevikus saada ja mis sind kõnetab. Proovi teha kõike nii hästi, kui suudad. Kui tahad, jõuad ka sporti teha. Terves kehas on terve vaim. Ei peagi saama tippsportlaseks. Mine ja liigu värskes õhus, siis on ka pea selgem ja energiat koolitööde tegemiseks.
Kui tahad tippsportlaseks saada, siis arvan, et Eestis on see võimalik ühendada hariduse omandamisega. Vahemaad on väikesed. Õpetajad tulevad vastu, kui käitud ja suhtled normaalselt ja oled ise aktiivne, mitte ei jäta asju tegemata. Lõpuks on kõik endas kinni.
Lisa kommentaar