Näitlejate sekstetti kuuluvad (vasakult) Märten Männiste, Paul Abiline, Sundari Lüllmann, Oliver Valk, Leonhard Sass Taalmaa, Emma Tross. Teatri- ja muusikasõpradele tulevad küllap nad kõik juba tuttavad ette.
Foto: Siim Vahur

Noore rändtrupi vallatlev farss sumedal lõikuskuul 

Näitlejate sekstetti kuuluvad (vasakult) Märten Männiste, Paul Abiline, Sundari Lüllmann, Oliver Valk, Leonhard Sass Taalmaa, Emma Tross. Teatri- ja muusikasõpradele tulevad küllap nad kõik juba tuttavad ette.
Foto: Siim Vahur
7 minutit
414 vaatamist
  • Farss on žanrina üks paras pähkel ning seda rõõmustavam ja haruldasem on kordaminek. Piip ja Tuut teatri „Farss isand Pathelinist“ kütkestab totaalse musikaalsusega ning naerutuju jätkub kuni hopsti! saabunud finaalini.

• Tundmatu autor (1464).

• Lavastaja Mathias Ausmeel.

• Kunstnik Jaanus Laagriküll.

• Helilooja ja muusikaline kujundaja Sundari Lüllmann.

• Valguskujundaja Terje Kagovere.

• Koreograaf Mari Ann Valkna.

• Osades Oliver Valk, Leonhard Sass Taalmaa, Emma Tross, Paul Abiline, Märten Männiste, Sundari Lüllmann. 

• Esietendus 7. augustil Piip ja Tuut teatris.

• Lavastus jõuab taas publiku ette 2027. aasta suvel.

Iga kord, kui teatrilavastuste eelreklaamid mõõdutundetult vohavaks enesekiituseks muunduvad, tuleb meelde Betti Alveri luulerida: „Mis varjus ei valmi, on tühine“ („Kilde 7“, 1942). Eks kinnita seda luuletaja väärikat tõdemust Piip ja Tuut teatris lõikuskuul 2026 mängitud „Farss isand Pathelinist“. See lavastus ju valmiski varjus, mängukordi on olnud vähem kui kümne, osasaajaid ei mahtunud väikesesse hubasesse teatrisaali kuigi palju. Kes aga nägid, said südamest naerda, tunda ehedat kaasaelamise lusti, eks omajagu kahjurõõmugi (lavastus jõuab publiku ette ka tuleval suvel – toim).

Lavastuse eeltutvustus algas nõnda: „Eestis seninägematu keskaegse rändtrupi vanker veereb tempoka farssnäidendiga Piip ja Tuut teatri lavale. Keskaegsete müüride vahel tärkavad kuumadel augustiõhtutel elule karakterkoomilised tegelased, lõunamaised rütmid ja hoogne muusika. Enne kui noorte energiast pulbitsev rändtrupp edasi sõidab, on võimalik selle mängust osa saada vaid loetud õhtutel.“ 

Esmakordselt Eesti teatrilaval

Näitlejate sekstetti kuuluvad Oliver Valk, Leonhard Sass Taalmaa, Emma Tross, Paul Abiline, Märten Männiste ja Sundari Lüllmann. Teatri- ja muusikasõpradele tulevad küllap nad kõik juba tuttavad ette. Nagu ka lavastajana debüteeriv Mathias Ausmeel. Farss on žanrina üks paras pähkel, mida lavale tuues võib pähkli pureja hamba murda – või äkki on farss hoopistükkis banaan, mille koorel lihtne libastuda. Seda rõõmustavam ja haruldasem on kordaminek. 

“Noore näitetrupi ansamblimäng on tasavägine ja kasutab iga mängušanssi ära.

Ei meenu ega leidnud ka andmebaasidest, et tundmatu autori „Farssi isand Pathelinist“ (1464) oleks siinmail varem etendatud. Katkendit farsi kohtustseenist Ain Kaalepi tõlkes saab lugeda „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogiast“ (koostanud Villem Alttoa, ilmumisaasta 1962), kus on lisatud ka linnulennuline sisukokkuvõte. Hoomata võib vaimusugulust Molière’i hilisemate komöödiatega. Näiteks selsamal suvel Theatrumis esietendunud VHK teatrikooli 28. lennu lavastus „Naeruväärsed eputised vastu tahtmist“ (lavastaja Kristjan Üksküla), kus osavalt üheks teatriõhtuks liidetud Molière’i lühikomöödiad „Naeruväärsed eputised“ ja „Arst vastu tahtmist“, on hoogsa mängulusti, aga ka inimlike pahede pilkamise tõttu üksjagu sama masti. Ent nüüdisaja farsimeister või farsitreial, kelle näitemänge Eesti lavadel nõnda väsimatult etendatakse, kannab hoopiski perekonnanime Cooney, eesnimed võivad varieeruda. 

Neljas sein langeb

Lavastus „Farss isand Pathelinist“ kütkestab totaalse musikaalsusega. Alates osaliste musitseerimisest (helilooja ja muusikaline kujundaja Sundari Lüllmann), ent muusikat hoovab ka täpselt ja elegantselt rütmistatud tekstiandmisest (ei leidnud lavastusmeekonnast näidendi tõlkija nime?!), samuti üllatusküllasest liikumisjoonisest, mis Piip ja Tuut teatri väiksemõõtmelist lava tuntavalt avardas. Ühelt poolt laienes mäng lava taha, neljandat seina lõhkus järjekindel naerukil suhtlemine publikuga, milles parasjagu lustakat jultumust; teisalt kandus mäng õue, akende taha loodusesse, mis sumedal augustiõhtul igati kohane. Aknaluukide paotamine ja sulgemine, akendest sisenemine ja väljumine muutsid mängujoonise topelt nõtkeks, Mari Ann Valkna koreograafia tekitas tunde, et kogu farss kulgeb jooksujalu, lipates, kalpsates, tantsiskledes. 

Farss ju ongi äärmiselt ja äärmuslikult füüsiline žanr, ehk peaks siit otsima suisa paralleele etenduskunstiga?! Tempo hoidmine on farsis suur oskus ja üks põhivoorusi. Siiski tundus nähtud etendusel 11. augustil, et teise vaatuse kohtujampsis pinge viivuks lahjenes, arvatavasti pole esimese vaatuse pöörasust üldse kerge ületada, eks omajagu muutu ju ka situatsioonikoomika viimaks ettearvatavamaks. Aga no tühja sellest, naerutuju jätkus kuni hopsti! saabunud finaalini.

“Oliver Valk möllab ja mässab, saates silmanurgast saali ulakaid ja flirtivaid pilgukiiri.

Osavalt toetab lavaloo tempokust, loob tegevuspaikade vaheldumise tinglikkust kunstnik Jaanus Laagrikülli lakooniline lavakujundus: ennäe kui osavalt saab mängida üksnes kastidega, lisaks köied ja intriigis nõnda oluline kangatükk. Misanstseenid on ekstra naljakad ja liikuvad, suisa ettearvamatud. Muhedust lisab teatraalne grimm, soengutest rääkimata. Kostüümides on oma sürpriisid, lõbustavalt lapseliku loomamaskini välja.

Nakatavad üksteist ja publikut 

Noore näitetrupi ansamblimäng on sedavõrd tasavägine ja iga mängušanssi ära kasutav, särasilmsed partnerid üksteisele üha nakatavaid impulsse andmas, et eraldi kiidusõnad osalistele näivad peaaegu ülearused. Aga kiitmata jätta oleks ju kah puhas narrus. Farssi vedavaks veduriks kujuneb Oliver Valk nimiosalise, nurgaadvokaadi Pierre Pathelinina. Oh sa heldene aeg, kuidas tema möllab ja mässab, kaotamata totaalses mängutuhinas peenekoelist distantsi, saates silmanurgast saali ulakaid ja flirtivaid pilgukiiri. 

Küllap riskantseim ja nõudlikum osa farsist ongi pidev tasakaaluhoidmine hea maitse ja pahesid pilava labasuse(ohu) noateral, see on tõepoolest žanr, mis eeldab ekstra head koomikunärvi ja nõuab absoluutset stiilitunnetust, lisaks osavust värsstekstiga žongleerides, akrobaadi painduvust äkilistes süžeepööretes ja karakteri (eba)-loogikas uperpallitades. Parimal juhul tekib pealtvaatajas kummaline parastamise ja kaasatundmise, samastumise ja irvitamise sulam. Oliver Valk tõestab end väärika komödiandina. Ainuüksi stseenis, kus isand Pathelin innukalt viskub etendama sõgedat „surijat“, oleks libastuda hirmus kerge, isegi vaata et loogiline, aga tulemuseks on hoopis temperamendist pulbitsev meistrivigur. 

Emma Tross on saavutanud uudse ja mängleva kerguse. Pathelini naise Guillemette’i rollis sukeldub ta olukordadesse kelmikalt ja nõtkelt, see lustakas paar passib nõnda kenasti kokku, abieluslepp ja vandeseltslaslikkus on tuntav igas musumopsus või nääkluses.

“Ainuüksi stseenis, kus isand Pathelin innukalt viskub etendama sõgedat „surijat“, oleks libastuda kerge, aga tulemuseks on hoopis temperamendist pulbitsev meistrivigur.

Leonhard Sass Taalmaa päralt on kangesti värvikas tegelinski: kitsi ja joomalembene kalevikaupmees Guillaume Joceaume, hallika aukuspõsise grimmiga vanameheohtu, aga loomult käbe kui nooruk. Vaimuka kehakeelega lavaelu, alates koketsetest puusanõksudest aknaluuke avades. „Ma muudkui joon …“ tunnistab kaupmees ise ja iga tema veinimekutamine või kaanimine kinnitab toda pahet patuse elurõõmuga. Pathelini ostust, sinisest kalevikangast kuue küünra väljamõõtmine on müüja ja ostja vaheline vastastikune pettuse ja peitusemäng. Kuna kogu hilisem triangel käib ostutehingu mahasalgamise ümber, on ekstra lõbus viiv, mil emand Pathelin kogemata kangaga lausa kaupmehe nina all lehvitab, ilma et too märkaks. Kui rändmuusikute särav trio Sundari Lüllmann, Märten Männiste ja publikult naerusuiselt raha luniv Paul Abiline ühtepuhku ringi voorib, uksest-aknast poodi sisse tükib, on võluvalt lavastatud kaupmehe erinev suhtumine noisse muidusööjatesse: kui mehi on kaupmehel põhjust tigedalt tõrjuda, siis daami suhtes jääb ta üdini galantseks, ka daami välja visates.

Hea meelega vaataks uuesti

Teise vaatuse telg on kohtuprotsess tollesama kaupmehe ja lambakarjase Thibaut Agnelet’ vahel, kuhu isand Pathelin pahaaimamatult advokaadiks satub. Nüüd mängib Männiste puise jalaga kohtunikku; Paul Abilise muhedaks vembukaks rolliks aga sulihingega lambakarjus Thibaut Agnelet, kes advokaadi krutskitega kuulekalt kohaneb, ent nagu võibki ette aimata, jääb vennike taktikale ülemääragi truuks.

Tempokas lavastus lõpeb näitetrupi ühislaulu ja kummardamisrituaaliga, misjärel kõik tormavad tulijalgselt minema, otsekui ootaks siinsamas nurga taga uus hanekstõmbamine või lambana jobuks jäämine. Ühesõnaga: järgmine farss. Aga eks tegelikult vaataks sedasamagi meeleldi uuesti.

Esietendusele eelnes veel tore sõnamänguline klipp, kuidas „Farss isand Pathelinist“ otsib metseeni ja Oliver Valk arvab, et tuleb minna metsa seenele. Niisiis jääb üle loota, et kusagilt metsast kerkib mõni helde metseen või juhtub mingi muu sõbralik teatriime, tänu kellele-millele saame energilist, lahedat ja andekat rändtruppi ka tuleval suvel näha. Sest naer on nakkav ja tervislik.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Me kõik elame sellesama tähistaeva all

Eesti noorsooteatri uuslavastus toob vaatajale pool tundi rõõmsat rahu üheskoos teatri tähistaevatelgis. „Tähistaeva all“ • Lavastaja ja kunstnik Joel…

6 minutit

“Tõde ja õigus”. Visuaalselt võimas teatrisündmus lugemishuvilise mehe elust

Eesti draamateatris mängitav „Tõde ja õigus“ on Tammsaare Kivirähki kastmes. Saalist…

8 minutit

Mida PÖFF-il vaadata? Väike spikker filmihuvilisele

Täna avatakse 30. korda Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Kokku on 6.–22. novembrini toimuva festivali kavas 230 pikka…

10 minutit
Õpetajate Leht