Uju või upu! Ootamatud takistused röövivad noorelt õpetajalt entusiasmi juba esimesel tööaastal

• Särasilmselt 1. septembril esmakordselt klassi ette astuv noor õpetaja oskab ilmselt juba eeldada, et põrkub peatselt erineva taustaga laste ja nende nõudlike vanematega. Et innukus juba paari kuu jooksul abituse ja läbipõlemisega asendub, on aga sageli tingitud hoopis töökorraldusest ja õpetajale seatavatest ebarealistlikest ootustest.

Terve elu õpetajaametist unistanud Maria (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) taipas möödunud sügisel üleminekukoolis tööle asudes juba kahe kuuga, et mingit tuge kooli juhtkonnalt tal loota ei ole, isegi klassiruumi ei näidatud alustavale õpetajale kätte.

Õpingute kõrvalt tööle asuda otsustas ta ülikooli viimasel kursusel. Et Maria ema on venelanna ja noorel naisel on vabalt suus nii eesti kui vene keel, valis ta töökohaks ühe Tartu üleminekukooli, kus oli varem praktikal käinud. „Mulle tegi rõõmu õpetada lastele ainet ja samal ajal ka keelt,“ põhjendab ta.

Mariast sai teise klassi juhataja – klassi eelmine juhataja oli pärast esimest klassi omal soovil lahkunud. Probleemiks ei kujunenud Maria jaoks aga sugugi mitte lapsed ega nende vanemad, kes ta kiiresti omaks võtsid. „Mul olid ideaalsed lapsed,“ lausub ta veendunult, „nad hoidsid mind väga ja mina hoidsin neid. Lapsevanemad suhtlesid nii omavahel kui kooliga.“

Maria pidi töö kõrvalt kirjutama valmis ülikooli lõputöö ning algselt lubati talle võtta selleks õppepuhkus. „Alguses küsisin ühe nädala – anti. Pärast öeldi, et ikkagi ei saa, niimoodi need asjad ei käi. Sealt hakkaski kõik allamäge minema. Saan tööandja murest aru: õpetajad on õppepuhkusel, haiguslehel, aga asendajaid ju pole. Saan ka aru, et mingid tingimused peab kehtestama, aga need peaksid olema kokkuleppelised. Probleemid tekkisid kohe sügisel,“ räägib ta. Esimene märk töökorralduse lonkamisest oli see, et alustavale õpetajale ei näidatud isegi, kus ta klass asub.

Et Maria tööpäevad venisid kella kaheksani õhtul – tuli tunde ette valmistada, töid parandada, e-koolis tagasisidet anda, klassiruume koristada, nõu polnud aga küsida kelleltki –, tundis ta juba novembris, et nüüd aitab. „Mitu kuud oli vaja veel töötada! Tundsin, et lihtsalt ei suuda, tervis ütleb üles. Aga mõtlesin, et ei saa lapsi alt vedada. Jaanuaris hakkasin päevi lugema, mõistsin, et midagi pean siiski ette võtma. Tagantjärele saan aru, et igasse tundi pole vaja tulevärki, aga mina seda tegin, sest see meeldis nii mulle kui ka lastele.“

Haiguste perioodil lisandusid asendustunnid. „Ütlesin, et ma tõesti ei jõua, aga väidetavalt polnud kedagi teist asendama võtta,“ on ta löödud. Nii pidi matemaatikaõpetajast Maria õpetama muusikat ja ka ajalugu, millest tal olid vaid udused mälestused enda kooliajast.

“Juba õpetajatöö alguses ütles üks kolleeg, et õpilastel on oma vanemad, aga minu lastel teist ema ei ole. Seda üritan meeles hoida.

Liina Kollo

Maria palus tööle asudes endale mentorit, aga juhtkond ütles kohe, et neil mentorisüsteemi pole. Lõpuks tuli appi kogenud kolleeg, kellel aga endalgi aega nappis, sest tema juhatada oli esimene klass.

Omajagu stressi tekitasid vaatlustunnid, mida kool korraldas vastu Maria tahtmist. Kuna tegu oli esimese üleminekuaastaga, tuldi Maria tunde vaatlema ka Ida-Virumaalt ja ministeeriumist. „Aga ma ju ise alles õpin – mida mul neile näidata on?!“ kurvastab õpetaja.

Marial olid ülikoolipraktikaks tehtud põhjalikud ettevalmistused, kui talle koolist teatati, et ta võib praktika ära unustada – vaja on teisi õpetajaid asendada. „Ma ei saanud oma ettevalmistatud tundi anda nädal hiljem, sest klass oli ju vahepeal teemaga edasi läinud. Kogu ettevalmistus läks tühja! Aga ma ei saa ülikoolist paberit, kui ma praktikat ära ei tee!“ on ta nõutu. Õppepuhkust lubati talle viimaks kolm päeva.

„Kodus ei jõudnud ma vahel toitugi valmistada – sõin õhtul lihtsalt oma omletti. Jätsin pooleli trenni, isegi raamatuid ei lugenud, kuigi varem oli see mu lemmiktegevus. Nädalavahetustest ei tundnud ma enam mingit rõõmu, mitte midagi ei tahtnud. Õhtuti lihtsalt nutsin. Kaotasin kogu oma sära. Lapsed mulle väga meeldisid, aga ma ei tahtnud enam koolimajja sisenedagi. Stress tekkis ka sellest, et pidin oma viimasel tööpäeval lastega hüvasti jätma. See oligi kõige raskem. Ma ei tahtnud, et lapsed tajuksid, nagu oleks viga neis,“ kõneleb ta.

Kui jutt Maria lahkumisest kolleegide hulgas levis, hakati kommenteerima: „Kõik noored jooksevad minema, nad ei tea ise ka, mida tahavad!“

Õppeaasta lõpuni jäänud päevadel tegi Maria kohusetundlikult oma töö ära. „Pidasin ära ka arenguvestlused, mis on meeletu töö. Pärast kuulsin, et neid ei korraldanud sugugi mitte kõik õpetajad. Aga arenguvestlused on ju kohustuslikud!“ ei suuda ta mõista. „Õpetajate toas oli iga päev juttu sellest, mis on valesti. Kõik olid stressis ja pinges, aga seestpoolt midagi muuta ei õnnestunud. Sa ei saa juhtkonna vastu. Ma nimetan seda töökiusuks.“

Juhtkond ei küsinud Marialt kordagi, kuidas ta end uues rollis tunneb ja hakkama saab. „Ma vajasin juhtkonna abi, aga ei saanud seda,“ ohkab ta.

Maria viimaseks tööpäevaks jäi 9. juuni. Sellest kõneledes tõusevad tal pisarad kurku: „On väga raske, et ma enam oma õpilasi ei näe, aga mõistusega saan aru, et tuli edasi liikuda.“ Uut õppeaastat alustas ta teises koolis ja teises linnas.

Kui muu ei aita, karju nende peale!

Regina (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) tõmbas esimeseks tööpäevaks uljalt dressid selga ja suundus ülikooli sessioonõppe esimese kursuse kõrvalt üleminekukooli liikumisõpetajaks. Ta ei lasknud end heidutada asjaolust, et venekeelset sõnavara jätkus tal vaid paari sõna jagu – töövestlusel oli direktor maininud, et laste eesti keele arengu seisukohalt ongi nii kõige parem.

„Targem oleks küsida, mis ei läinud valesti!“ vastab ta Õpetajate Lehe küsimusele, mis tema esimestel töökuudel valesti läks. „Ma jäin täiesti üksi.“

Et ta peab hankima endale liikumistunniks vile, taipas ta juba esimestel tööpäevadel – distsiplineerimatud lapsed ei teinud õpetajat lihtsalt muidu märkama. Tavapärased olid kehalised konfliktid laste vahel, mis lõppesid nõrgema jaoks pisaratega, mida Regina pühkima pidi. Lapsed nõudsid eestikeelselt õpetajalt, et too nendega siiski vene keeles räägiks. Ka ei olnud keegi valmistanud Reginat ette selleks, et klassides, millele ta tunde annab, õpib 14 haridusliku erivajadusega last, kellele tuleb teha eraldi õppekava või anda teoreetilisi ülesandeid, kui nad tunnis kaasa tegutseda ei saa.

„Mõnel lapsel oli tugiisik, kes ei teinud tunni ajal muud, kui näppis oma telefoni. Kui küsisin, kuidas tema hoolealusega käituda, siis kehitas õlgu,“ on Regina otsekohene.

Ent nagu Mariale, ei põhjustanud ka Reginale pettumust lapsed – nendega klappis ta kõigest hoolimata hästi. Väiksemad tüdrukud kallistasid ja kutsusid oma sünnipäevale, suuremad poisid teatasid, et on moodustanud Regina fännklubi. Vähem roosilistes olukordades polnud äsja tööd alustanud õpetajal paraku kelleltki nõu küsida. Ametlikult oli talle küll määratud mentor, kuid tollel ei jätkunud oma töö kõrvalt aega noort kolleegi toetada.

„Anti nõu, et karju õpilaste peale, kui muu ei aita. Aga ma ei tahtnud ju seda teha! Suhtumine oli täiesti nõukaaegne,“ prahvatab Regina, kes Nõukogude aega oma vanuse tõttu tegelikult ei mäleta. 

“Üldjuhul tahab alustav õpetaja jõuda ja osata paljut, kuid kõike esimese aastaga ei saa ega peagi jõudma.

Sirli Vijar

Nagu Mariagi, sattus ka Regina olukorda, kus tuli ujuma õppida või uppuda. Polnud haruldane, et ta määrati asendusõpetajaks tundi, mille andmiseks puudus tal igasugune pädevus. „Loodusõpetuse tund. Teema: „Milline erinevus on maal ja linnas elamise vahel.“ Ükski laps mitte midagi aru ei saa ja kui kirjutan sõnad tahvlile, et nad paneksid mõnegi lause eesti keele kirja, ei saa keegi sellegagi hakkama,“ toob Regina näite. Lisaks paluti tema teeneid inglise keele ja kunstiõpetuse tundide andmisel, kui keegi kolleegidest haigestunud oli.

Koolivaheaeg ei tähendanud Regina jaoks puhkust – koolimajas tuli tagumiktunde tegemas käia ikkagi. „Ühtki last ega vanemat sel ajal seal ei käinud, passisin niisama mitu tundi,“ on Regina nõutu.

Kuna ta tuli kõigest hoolimata iseseisvalt kuidagiviisi toime, jäi kooli juhtkond temaga rahule ning pakkus uuest õppeaastast ka klassijuhataja ametit. Regina kaalus pakkumist, ent keeldumisel sai otsustavaks hoopis muu faktor: kuna ta alles omandas haridust, ei saanud kool temaga lepingut sõlmida pikemaks kui üheks õppeaastaks. Pärast seda tuli ametlikult välja kuulutada uus konkurss. Reginale öeldi, et see on tõenäoliselt fiktiivne ja tal pole vaja töökaotuse pärast karta. Kui maikuus konkurssi aga ikka veel välja kuulutatud polnud, ei riskinud Regina oma tulevikku saatuse hooleks jätta ning kandideeris mujale. Septembrist alates töötabki ta uues koolis, millele tal jagub vaid kiidusõnu: „Klassid on väiksemad. Mul on mentor, kellelt saan iga kell nõu küsida. Kui tunnen, et ise mõnes olukorras toime ei tule, võin kutsuda sotsiaalpedagoogi. Töökaaslased annavad alati tagasisidet – ka siis, kui midagi on hästi või mõni laps on öelnud, et olen ta lemmikõpetaja. Esimestes klassides on palju selliseid lapsi, kes kallistada tahavad.“ Teda motiveerib jätkuvalt töö lastega ning kuna koolis õpib palju HEV-õpilasi, süveneb ta kolleegide juhendamisel põnevusega võimalustesse neid haridusteel toetada.

Lapsepuhkus andis jõu tagasi

2016. aasta novembris andis Õpetajate Lehele intervjuu Jõhvi gümnaasiumis aasta varem tööd alustanud bioloogiaõpetaja Liina Kollo. „Otsisin ja leiutasin omast peast hästi palju, tundsin varasalvest tõsiselt puudust. Kuna kool oli uus, polnud enne mind siia keegi midagi jätnud,“ jagas ta toona muljeid. „Eesti keelest erineva emakeelega laste õpetamine võiks olla ülikooli programmis. Üllatus oli ikka suur, kui seisin klassitäie õpilaste ees, kes minust aru ei saanud.“

Kollole meeldis samas, et Jõhvi gümnaasium on väga uuendusmeelne, ning ta arvas, et kui õpetajalt oodatakse uut suhtumist ja lähenemist, on võib-olla isegi hea, kui pole vana süsteemi takistamas: „Meie katsetame. Ideid on palju, kõiki ei jõua rakendada, aga proovime võimalusi ega ole ühes asjas kinni. Kui ei toimi, võtame käsile uued ideed. Pole nii, et enam ei teegi midagi. Mul pole küll võrdlusmomenti, aga kolleegide jutu järgi tean, et siin suhtlevad õpetajad hästi palju omavahel. Soe suhtlus on uuenduslikkuse üks aluseid. Kui midagi tahame ja nõuks võtame, siis ikka saab.“

Kümme aastat on möödas ja Õpetajate Leht tundis huvi, kuidas õpetaja Kollol praegu läheb. Ta nendib, et kümme aastat on möödunud märkamatult ja lapsepuhkuse tõttu oli ta vahepeal kaks aastat ka õpetajatööst eemal.

„Võimalik et need kaks aastat on aidanud mul õpetajana edasi töötada. Koju jäin pandeemia-aastate lõpus, kui tööd oli seoses veebitundide, õppematerjalide koostamise ja pidevate muutustega eriti palju. Mõlgutasin sel ajal ka loobumismõtteid, aga pärast pausi oli rõõm jälle kooli tagasi tulla,“ tunnistab ta.

Õpetajatöö on tema sõnul tore ja tal on kooliga väga vedanud. „Esiteks usun, et gümnaasiumis on natuke kergem õpetaja olla kui põhikoolis, ja teiseks on mind alati ümbritsenud head kolleegid ja mõistev juhtkond,“ leiab ta. „Usun, et uute alustavate õpetajate jaoks on tugivõrgustik väga tähtis. Nii kodus kui koolis. Kõike ei pea ise leiutama. Materjalide jagamine ja ühine panustamine teeb elu kergemaks. Minul on koolis väga kokkuhoidev loodusainete õpetajate seltskond, kellega jagame rõõme ja muresid ning loodetavasti ei pea keegi ennast üksi tundma.“

“45-minutist tundi ei ole mõistlik 60 minutit ette valmistada, isegi kui tundub, et saaks veel parema plaani teha.

Kärt Järvekülg

Kollo nendib siiski, et õpetajaameti keerukamaid aspekte ei saa pisendada. Ka nüüd, kus ta on juba omajagu töökogemust kogunud, on tal vahel tunne, et enam ei jaksa. „Mind aitab piiride seadmine ja väljaspool kooli muude asjadega tegelemine. Kümme aastat tagasi võtsin vastu otsuse, et kodus tööd ei tee, ja nii ongi. Arvuti jääb kooli ja telefonist olen teavitused maha võtnud. Ma annan endast parima, et minu päevad koolis ei veniks väga pikaks, ja see on viinud otsuseni, et tuleb valida. Olen vähendanud hinnatavate tööde mahtu ning leian, et tunnis ei pea tegevus pidevalt vahelduma, selle planeerimine võtab palju aega,“ loetleb ta meetmeid, mille abil on oma tööelu hallatavaks muutnud. „Kui pikalt koolis töötada, kogunevad aastatega hästi toimivad nipid, kuidas teatud teemasid õpetada. Kõike ei pea ühe või kahe aastaga valmis saama. Võimalik et mõtleksin teisiti, kui mul poleks väikseid lapsi. Juba õpetajatöö alguses ütles üks kolleeg, et õpilastel on oma vanemad, aga minu lastel teist ema ei ole. Seda üritan meeles hoida.“

Alustaval õpetajal soovitab ta teha eeltööd ja selgitada välja, millisesse kooli ta tööle läheb, leida endale kiiresti tugivõrgustik ning seada piirid, millal lõpeb töö ja algab kodune elu. „Lihtne öelda, raske teha, ka kümme aastat hiljem. Edu ja jaksu kõigile noortele kolleegidele!“ soovib ta.

Kõike ja korraga ei pea

Jõgevamaa gümnaasium on üks 111 koolist, mis on ühinenud alustavat õpetajat toetava kooli programmiga. Programmil on selged põhimõtted: alustav õpetaja ei juhata klassi ega juhenda uurimistöid, võimalusel ei õpeta lõpuklasse, saab töötada ühes klassiruumis ega pea päeva jooksul mitu korda „kolima“, saab võimalusel anda tunde paralleelklassides. „Need olulised tingimused aitavad hoida alustava õpetaja koormuse väiksema ja fookuse selgema, et ta saaks keskenduda tundide ettevalmistamisele ja oma professionaalsuse kasvatamisele,“ selgitab gümnaasiumi õppejuht Sirli Vijar.

Ta teab omast käest, et kõige olulisem on pidev omavaheline suhtlus, ja seda nii alustava õpetaja kui ka kooli, sealhulgas juhtkonna algatusel, samuti kooli- või õppejuhi, aga kindlasti ka mentori, kolleegi ja/või nõustaja valmisolek kuulata, mõista ja aidata alustaval õpetajal fookust hoida. 

„Tihtipeale tähendab see vajadust aidata õpetajal piire paika panna, et ta õpiks ennast hoidma. Üldjuhul tahab alustav õpetaja korraga jõuda ja osata palju, kuid kõike korraga esimese aastaga ei saa ega peagi jõudma,“ täpsustab ta.

Sama oluline on Vijari hinnangul alustava õpetaja julgus küsida abi ja anda märku, kui ta tunneb, et ei jaksa enam ning kohustusi on liiga palju. „On üsna tõenäoline, et varem või hiljem alustav õpetaja oma esimes(t)el tööaasta(te)l omadega niikaugele jõuab. Siis on vaja uuesti üle vaadata töökoormus, aga ka alustava õpetaja tööharjumused, -võtted ja uskumused, et leppida kokku, mida kindlasti peab tegema ja mida ainult võib teha, ning leida üheskoos efektiivsemaid võimalusi töö tegemiseks,“ räägib ta.

Väga hea oleks õppejuhi arvates seegi, kui alustav õpetaja saaks koos teiste omasugustega osaleda kovisioonidel kas siis oma koolis, piirkonnas või ka ülikoolide juures toimetavates alustavate õpetajate tugiprogrammides.  

Õpetaja peaks kohe alguses teadma, kelle poole ühe, teise või kolmanda mure, rõõmu, küsimuse või ettepanekuga pöörduda: „Hea, kui õpetaja saaks kohe alguses endale ühe nn töösõbra, kes aitab organisatsiooni sisse elada: näidata ka kõige lihtsamaid asju, näiteks kuidas kasutada printerit-paljundusmasinat ning mil moel tähistatakse koolis sünnipäevi. Aga vajalik on ka mentor, kes toetab õpetajat tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel, sealjuures annab tagasisidet tunnivaatluste järel.“

Sama meelt on arenguprogrammi „Noored kooli“ värbamisjuht Kärt Järvekülg. „Paketti peaksid kuuluma kooli ja töökeskkonna tutvustamine, mentor, esimese aasta jooksul regulaarsed kokkusaamised, et uurida, kuidas uuel õpetajal läheb, millist tuge ta vajab. Abiks peaks olema ka tugipersonal, kellelt saab nõu küsida erivajadustega arvestamisel ja õpilaste käitumise juhtimise teemadel,“ loetleb ta. 

Programmi üks soovitus on teadlikult planeerida enda aega ja seada tundide ettevalmistamisele piirid. „45-minutist tundi ei ole mõistlik 60 minutit ette valmistada, isegi kui tundub, et saaks veel parema plaani teha,“ kinnitab Järvekülg.

Programm teeb tihedat koostööd koolidega, kuhu nende õpetajad lähevad. Nende kindel soovitus koolidele on pakkuda alustavatele õpetajatele väiksemat töökoormust, näiteks 18 kontakttundi. „See ei tähenda, et kõik meie partnerkoolid nii ka käituvad, kuid üritame neid suunata mõtlema, et alustaval õpetajal kulub uutele ülesannetele tavalisest rohkem aega ning väiksem koormus aitab kiiret läbipõlemist vältida,“ täpsustab Järvekülg.

Programmis osalejatel soovitatakse võimalusel käia töövestlusel mitmes koolis, et leida endale kõige sobivam.

„Noored kooli“ programmis osalejatel on mentor, kes käib tunde vaatlemas, toetab osaleja arengut ja on moraalseks toeks. „Sellest hoolimata on ka meie osalejatel esimene aasta raske ja väsitav. Kõik on uus ja võõras, tahaks anda endast sada protsenti, ootused endale on väga kõrged,“ möönab Järvekülg. „Väga oluline on võtta teadlikult aega enda vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks: käia trennis, olla koos perega, tegelda hobidega.“

---

Noored õpetajad lahkuvad töölt tõenäolisemalt kui kogenumad

Rahvusvahelise õpetajate ja õpetamise uuring TALIS näitas, et 41 protsenti alla 35-aastastest õpetajatest soovib Eestis ametist lahkuda. 

Uuringus osalenud riikide seas oli just Eestis kõige suurem nende noorte õpetajate osakaal, kes kaaluvad ametist lahkumist. Nooremad ja väiksema töökogemusega õpetajad jätavad oma ameti tõenäolisemalt kui nende vanemad ja kogenumad kolleegid. 120 uuringut hõlmav metaanalüüs (Nguyen, T. D., Pham, L. D., Crouch, M., & Springer, M. G. (2020). The correlates of teacher turnover: An updated and expanded meta-analysis of the literature. Educational Research Review, 31, 100355) näitas, et vähem kui kolmeaastane õpetajakogemus suurendab õpetajate lahkumise tõenäosust üle 50 protsendi.

Väga olulise teemana tõuseb uuringute põhjal esile juhtimine ja organisatsioonikultuur. Juhtimisprobleemid, õpetajate autonoomia ja koostöövõimaluste piiramine ning eriti vähene usaldus õpetajate kui professionaalide vastu seostub sagedasema ametist lahkumisega.

Tartu ja Tallinna ülikooli ühise uuringu tulemustes joonistus välja seitse peamist teemat: 

• õpetajaameti vähene atraktiivsus ja madal staatus;

• probleemid riigi tasandi vastutuse ja pikaajalise planeerimisega;

• koolipidajate vähene pädevus koolijuhtide toetamisel;

• õpetajate ebapiisav ettevalmistus õpetajakoolituses;

• suur töökoormus;

• madal töötasu ja ebapiisavad motivatsioonipaketid;

• halb juhtimine ja organisatsioonikultuur.

Allikas: Leijen, Ä., Lepp, L., Saks, K., Pedaste, M., & Poom-Valickis, K. (2025). The shortage of teachers in Estonia: Causes and suggestions for additional measures from the perspective of different stakeholders. European Journal of Teacher Education.