- Inseneeriahuvi tekitamisest üksi ei piisa. TalTechi konverentsil arutati, kuidas aidata noorel õpitut mõista ja õpingud lõpule viia.
TalTechi küberneetika instituudi direktor Alar Leibak meenutab umbes 16 aasta tagust harjutustundi mehaanikaüliõpilastega. Ta valis vanast kõrgema matemaatika ülesannete kogust ülesande: kuidas lõigata ümarast palgist välja võimalikult suure kandevõimega tala, mille ristlõige on ristkülik? Pärast lahendamist tahtsid mitu tudengit veel selliseid ülesandeid. Leibak vaatas kogumikku, kuid sobivaid seal nappis. Küll aga jäi talle meelde õppijate reaktsioon: matemaatika, mida nad olid ehk pidanud enda kiusamiseks, sai erialase mõtte.
Novembri alguses toimunud konverentsil „TalTech x Inseneriakadeemia = Õnnestumised“ tutvustas Leibak uut rakendusülesannete kogumikku. Küsimus, milleks ja kuidas matemaatikat õppida, läbis ka teisi ettekandeid ning vestlusringe. Arutati, kuidas toetada inseneriõppesse jõudnud noort nii teadmiste omandamisel kui ka ülikoolielus orienteerumisel. Tehisaru areng sunnib seejuures selgemalt läbi mõtlema, mida tuleb inimesel endal teada ja osata.
Teooria nagu pähe õpitud luuletus
Matemaatika aruteluringi juhtinud soojusenergeetika insener Cathy-Liis Põlluveer kirjeldas oma esimest matemaatilise analüüsi loengut. Ta ei saanud enda sõnul millestki aru. Harjutustund oli tuttavam: seal sai ülesandeid lahendada ja koolis õpituga edasi minna. Teooria õppis ta aga eksamiks pähe nagu pika luuletuse. Ta läbis aine teadmisega, et see etapp tuleb kuidagi ära teha, ning lootis, et hiljem muutub õpitava mõte selgemaks.
Töös on Põlluveeril olnud olukordi, kus matemaatika vajalikkus on selgunud, kuid kõike ülikoolis õpitut pole ta kasutama pidanud. Sellest ka tema küsimus: kui palju vajab tulevane insener akadeemilist matemaatikat ning kui palju võiks õpe lähtuda tema eriala praktilistest probleemidest?
“Teadmised on mõtlemise ehituskivid.
Tiia Rüütmann
Lausanne’i tehnikaülikooli matemaatik Juhan Aru ei pakkunud sellele üht kindlat vastust. Tema hinnangul on vaja nii puhast matemaatikat kui ka motivatsiooni seda rakendada. Inseneriks õppida soovija tahab mõista, miks ta matemaatikat vajab, ning elulised ülesanded on siin abiks. Motivatsiooni ei pea tekitama üksnes õppejõud: Aru soovitas koguda ka vanemate tudengite ja juba töötavate inimeste lugusid sellest, millal neil mõnd õpitud teadmist esimest korda vaja läks. Algaja ei pruugi veel näha seost, mille teisel või kolmandal kursusel õppija juba ära tunneb.
Samas ei ole matemaatika Aru sõnul eraldiseisvate teadmiste kogum, vaid mõistmine tekib seostest. Kui tema hinnangul jätta välja kõik, mille rakendamise võimalusi pole parasjagu näha, võib tervik muutuda hoopis segasemaks. Põlluveeri luuletuse võrdlust edasi arendades märkis ta, et sisuta päheõppimine meenutab pigem üksikute sõnade õppimist. Ka luuletuses on sisu, rütm ja meloodia, millest tuleb aru saada.
Aru pidas oluliseks toetada noort hetkel, mil senine õppimisviis teda enam ei aita. Õppija võib olla koolis kõigest aru saanud, kuid ülikoolis jõuda esimest korda olukorda, kus materjal kohe ei avane. Selline hetk tuleb tema sõnul kõigil, lihtsalt eri ajal. Küsimus on, kuidas õppida sellega toime tulema ja millist tuge pakutakse.
Loeng ja harjutamine kokku
Haridus- ja teadusministeeriumi matemaatika valdkonna peaekspert Helle Hallik tõi näiteks oma õpetamiskogemuse rakenduskõrghariduses. Ühes rühmas õppisid väga erineva ettevalmistusega inimesed: nii kitsa matemaatika läbinud kui ka laia matemaatika eksamil kõrge tulemuse saanud noored. Hallik ei hoidnud loengut ja ülesannete lahendamist lahus, vaid tutvustas definitsioone, teoreeme ja tõestusi koos harjutamisega. Nii sai õppija uue mõiste või seose kohe kasutusele võtta.
Tema hinnangul võib seminarilaadne õpe muuta koolist kõrgkooli ülemineku lihtsamaks, sest uus keskkond ja õppekorraldus nõuavad niigi kohanemist. Populaarsed olid ka konsultatsioonid: sinna tuldi nii abi saama kui ka ühiselt ülesandeid lahendama. Praktiline ülesanne ei pruugi siiski olla õppijale iseenesest arusaadav. Hallik meenutas, kuidas avastas ehitustudengitele ülesandeid andes, et nad ei tea, mis on sarikas. Ka erialast olukorda peab vahel selgitama.
“Iga lõpetaja on hinnas.
Ago Luberg
Hallik pooldab elulisi ülesandeid, kuid rõhutas, et nende lahendamiseks peab tundma matemaatilist luukeret. Rakendus ja teooria toetavad teineteist. Sama põhimõtet järgib Leibaku tutvustatud kogumik, kus matemaatilise analüüsi ja lineaaralgebra ülesanded on seotud inseneritöös ette tulevate küsimustega.
Näiteks tuleb leida seinapaneeli masskeskme koordinaadid. Tõstmisel on oluline teada, kust paneeli haarata, et see ei hakkaks liigselt kõikuma. Teises ülesandes uuritakse, milliste mõõtmetega haiglavoodit saab mööda koridori transportida. Tudeng peab mõistma, mida otsitakse, millised andmed on olulised ning kuidas tulemust tõlgendada. Mõne ülesande juurde on antud mitu lahenduskäiku, sest ka inseneriprobleemi saab lahendada eri viisil.
Leibak tunnistas, et rakendusülesannete kasutamist piirab aeg. Juba kunagise talaülesande järel oli keeruline järgmist samalaadset ette võtta, sest lahendamisele kulus suur osa harjutustunnist. Kogumik annab võimaluse iseseisvalt edasi töötada ja lahenduste abil oma mõttekäiku kontrollida. Selles on ka teoreetilisemaid ülesandeid: koostajad soovisid näidata, et kõike ei saa taandada arvutamisele, vaja on osata lahendust põhjendada.
Teadmised on mõtlemise ehituskivid
TalTechi inseneripedagoogika keskuse juhataja, kaasprofessor Tiia Rüütmann rõhutas, et õppija peab oskama oma teadmisi rakendada, tulemusi analüüsida ning hinnata, mida järgmine kord teisiti teha. Materjalide olemasolu ei tähenda veel nende valdamist. Õppijal võivad olla raamatud, Moodle’i materjalid ja küsimustele kiiresti vastav tehisaru, kuid enda teadmisteta on tal raske otsustada, kas vastus on õige.
„Teadmised on mõtlemise ehituskivid,“ sõnas Rüütmann. Tema käsitluses tuleb teadmiste omandamine siduda nende rakendamisega ning süvendada seda probleemide ja projektide lahendamisel. Üksnes meetodi valik ei taga õppimist: õppija peab kaasa mõtlema, analüüsima ja oma otsuseid põhjendama.
Tehisaru kasutamine muudab tema hinnangul eriti oluliseks õppejõu küsimuse: mida peab selle eriala tudeng ja tulevane insener suutma teha ilma tehisaruta? Need teadmised ja oskused tuleb õppes välja sõeluda. Ülejäänus saab kasutada abivahendeid, kuid otsuse ja vastutuse võtab inimene. Inseneriõppes on see ka ohutuse küsimus: lahendus peab olema põhjendatud ning selle kasutajal tuleb teada, millistel tingimustel saab tulemust usaldada.
“Olemasolev abi peab olema kättesaadav.
Eva-Liina Mätlik
Aru avas oma ettekandes sama teemat fundamentaalteaduse kaudu. Matemaatika aitab maailma kirjeldada ja mõista ning sellest arusaamisest võivad sündida ootamatud rakendused. Ta küsis, kas tehisaru ajastul saaks rakenduseni jõuda senist teaduslikku teed läbimata ning millest võiks inimene sel juhul ilma jääda. Need olid õhku visatud mõtted, mitte tõestatud vastused teaduse tuleviku kohta.
Huvi eeldab proovimisvõimalust
Enne kõrgkoolis õppimist peab noorel tekkima võimalus inseneeriaga tutvuda. TalTechi järelkasvukeskuse juht Hanno Tomberg tutvustas „Noore inseneri“ programmi, mis on suunatud 9.–12. klassi õpilastele. Laupäevasel õppepäeval keskendutakse kuue tunni jooksul ühele valdkonnale ning teooria ühendatakse töötubade ja ülikoolikogemusega. Teemad ulatuvad robootikast hoonete sisekliima, ehitus-, keemia- ja materjalitehnoloogiani.
Tombergi sõnul ei asenda teadmine mõne eriala või tehnoloogia olemasolust võimalust ise järele proovida. Paberist või spagettidest silla ehitamine, robotiga tegelemine või drooni lennutamine annavad kogemuse, millest võib sündida huvi. Programmi jõuab õpilasi ka väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad, kuigi enamik tuleb lähipiirkonnast. Ülikool on keskendunud vanematele õpilastele, sest kõigi kooliastmetega võrdselt tegelda pole jaksu.
Tomberg rääkis ka kavatsusest alustada 2027. aastal ühe ainult tüdrukutele mõeldud rühmaga. Plaanis on kaasata inseneriharidusega naisjuhte ja ettevõtteid ning tuua nõnda inseneeriat proovima senisest rohkem tüdrukuid.
Abi peab olema kättesaadav
Ülikoolis peab tudeng peale ainetundmise saama selgust ka õppekorralduses. Inseneriteaduskonna kommunikatsioonijuht Eva-Liina Mätlik kirjeldas „Inseneritudengi ABC“ koostamist: vajalik info oli suures ülikoolis eri kohtades ning selle koondamiseks tuli rääkida tudengite, programmijuhtide ja õppekonsultantidega. Millal läbida praktika? Kuidas leida lõputöö teema? Kelle poole pöörduda, kui midagi jääb segaseks? Teekaart on mõeldud kogu õpingute ajaks, mitte ainult esmakursuslasele.
Mätliku tähelepanek oli, et alati pole vaja uut teenust luua. Ülikoolis on juba palju abivõimalusi, kuid õppija peab nendeni jõudma. Selleks tuleb infot järjepidevalt tutvustada ja ajakohastada. Mõju õpingute lõpetamisele on tema sõnul veel vara hinnata. Senine kiitev tagasiside puudutab eelkõige seda, et vajalik teave on ühes kohas ja arusaadav.
Inseneriteaduskonna üliõpilaskogu haridusvaldkonna aseesimees Kert Kristofer Tallinn tutvustas mentorlusprogrammi, kus vanemate kursuste tudengid aitavad uutel üliõpilastel kohaneda. Tiimides tegutseb kaks mentorit, kellelt saab küsida nii õppeainete, ülikoolis liikumise kui ka igapäevaelu kohta. Ühisüritused aitavad tuttavaks saada, õppimisega seotud küsimustes saavad mentorid jagada kogemusi või juhatada inimese juurde, kes oskab täpsemalt vastata.
“Tööandja saab toetada õpingute lõpetamist.
Kaire Eerik
Mentor ei pea võtma spetsialisti rolli: vajadusel suunab ta tudengi nõustamiskeskusse. Haridus- ja noorteameti esindaja Merlin Tatrik küsis, kuidas valmistatakse mentoreid ette, et nad soovitaksid valida aineid, mis arvestaksid tulevikus vaja minevaga. Tallinn kirjeldas oma vastuses, kuidas mentorid kasutavad oma kontaktvõrgustikku: kui nad ise pole mõnd ainet õppinud, saavad nad soovitada, kellelt selle kohta küsida.
Märgata enne kaitsmist
Informaatika ja tehisintellekti õppekava programmijuht Ago Luberg tutvustas lõputööde keskkonda Protsessor, mis toob kokku teemad, tudengid, juhendajad, töö vaheetapid ja tagasiside. Tema jaoks on oluline näha, mis tudengiga semestri jooksul toimub. Ühel võib olla teema, kuid puududa juhendaja, teine võib vaheesituse järel kaduda. Kui raskus selgub alles kaitsmistaotluse esitamise ajal, on abistamiseks vähe aega.
Keskkond võimaldab programmijuhil varem uurida, kas takistus on juhendamises, tudengi olukorras või korralduses. See ei anna automaatset vastust, miks töö ei edene, küll aga võimaluse õigel ajal küsida. „Iga lõpetaja on hinnas,“ põhjendas Luberg vajadust tudengite edenemist jälgida.
Teemasid saavad pakkuda tudengid ise, ülikooli töötajad ja ettevõtted. Nii võib lõputöö alata päris probleemist ning anda ettevõttele võimaluse tudengiga koostööd proovida. Ka Protsessor ise on Lubergi sõnul saanud alguse mitmest lõputööst.
Keskkonnas saab kasutada tehisaru tagasisidet, kuid Lubergi jaoks on peamine see, et tudeng ja juhendaja saavad kokku ning töö edenemine on nähtav. Ettekanne kirjeldas selle korraldamise võimalusi; lõpetajate arvu kasvu ei saa sellest veel järeldada.
Õppimiseks vajalik aeg ei kao
Inseneriakadeemia tulevikku käsitlenud aruteludes küsis TalTechi professor Erkki Karo, kuidas peaks inseneriõpe arvestama tehnoloogia ja majanduse arengu kiirenemisega. Inseneriteaduskonna dekaan Fjodor Sergejev tõi kõrvale õppimiseks kuluva aja nappuse: õppekavadesse lisanduvad rohe- ja digioskused ning tehisaru kasutamine, kuid laboritöö ja projektide kaudu kogemuse omandamise aega ei saa lõpmatuseni kärpida.
Tatrik nägi arenguruumi õppekavade paindlikkuses ning inseneeria ja IKT tihedamas põimumises. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindaja Sandra Särav-Tammus rõhutas eri valdkondade mõistmist ja koostööoskust. Ettevõtjate suurem osalus õppes ei tähenda tema täpsustuse järgi ülikoolihariduse asendamist ettevõtete koolitustega.
Haridus- ja teadusministeeriumi esindaja Kaire Eerik juhtis tähelepanu tööandjate vastutusele. Õppija töölevõtmise kõrval tuleks väärtustada seda, et ta õpingud ka lõpetaks, ning toetada selleks vajalikku töö- ja õppekorraldust. Sergejev rõhutas, et ka ettevõttes tasub hinnata oskust alustatu lõpule viia: „insener peab suutma projekti käivitada ja selle hea tulemuseni viia.“
Inseneriakadeemia arengust kõneldes eristasid panelistid esimesi positiivseid märke pikaajalistest tulemustest. Vastuvõtt ja õpingute alguses püsimine ei näita veel, kui paljud üliõpilased lõpetavad ning kuidas nad hiljem tööelus toime tulevad. Sergejev soovis seetõttu, et tegevus jätkuks ka pärast 2029. aastat. Hariduse tulemused avalduvad pika aja jooksul ning tema hinnangul ei saa veel öelda, et probleemid on lahendatud.
Koolis tekkinud huvi peab saama jätku õppes, kus matemaatikal on mõte, raskusi märgatakse ning abi on kättesaadav. Tööandja saab toetada seda, et noor jõuaks õpingud lõpetada. Nii ulatub vastutus inseneride järelkasvu eest koolist ja kõrgkoolist ka ettevõttesse.




Lisa kommentaar