Jaanuaris 1944 jõudsid Narva jõe taga lõpule tõsised ettevalmistused Leningradi-Novgorodi operatsiooniks. Osales kolm rinnet: Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinne, 822 000 meest. 12. oktoobril oli peakorter kiitnud heaks alustada rünnakut jaanuaris 1944. Suurpealetung algas 14. jaanuaril ja oli 1. märtsiks selgelt liiva jooksnud. Kuigi tulejõud oli väidetavalt suurem kui Stalingradi vastupealetungi ajal (21 600 suurtükki, 1500 Katjušat, 1475 tanki ja liikursuurtükki, 1500 lennukit pluss võimsa Balti laevastiku toetus), ei pääsetud Eestisse.

Punaarmee pealetungi, võimalik et esimese nn stalinliku löögi eesmärk jaanuaris 1944 polnud mitte niivõrd Leningradi vabastamine blokaadirõngast, kuivõrd Saksa väegrupi Nord purustamine, Baltimaade vallutamine ning tungimine Saksamaa piiridesse. 2. veebruaril ületas Punaarmee kohati Narva jõe. Stalin käskis vallutada Narva 17. veebruariks. See − avada tee Ida-Preisimaale ja Kesk-Euroopasse − olnud parajasti kõige tähtsam küsimus nii sõjalistel kui ka poliitilistel kaalutlustel. Eks siitkaudu oli tee Euroopasse tuttav minna – pärast Põhjasõda kuni raudtee rajamiseni läks peatee Venemaalt Euroopasse Narva ja Tartu kaudu ning üle Riia. Pärast kevadist teedelagunemist pääsenuksid Vene kergtankid kõva kattega maanteedel kiiresti kihutama, suve hakuks jõudnuksid need juba Saksamaa betooni valatud kiirteedele.

Otseteed Pariisi

Narva kaitselahingute tähtsust ja tähendust veebruaris 1944 on ilmselgelt alahinnatud (vt näiteks Chris Bellamy. „Absoluutne sõda. Tänapäevane käsitlus Nõukogude Venemaast Teises maailmasõjas”, 2007, eesti keeles 2012). Eesti entsüklopeediliste andmete kohaselt oli Narva rinne jõudude keskendatuselt ja lahingute pingelisuselt kogu idarinde tähtsaim lõik (vt EE 9, 1996, lk 357). Milles asi? Tühine maalapp – ja kogu Idarinde tähtsaim lõik? Narva lõigus ründas kolm armeed. Kontsentreerides tohutud jõud, üritati läbi tungida tillukesest maakitsusest Soome lahe ja Peipsi järve vahel. Saksa rinne lagunes. Suuresti tänu kohalejõudnud eesti poistele pandi pealetung seisma. Euroopa tulevase ajaloo kujunemisel oli see ilmselt oluline hetk.

Kui eesti mehed jäänuks pealtvaatajaks lootuses liitlaste silmis ära teenida plusspunkte, äkki jõudnuks siis Punaarmee juba enne liitlasi Pariisi välja? Kuigi „oleksite” ajalugu pole olemas, tuleb ometi seda vähemalt üritada täita teatud oletusliku sisuga, et paremini mõista tänaseid realiteete. Et miks on nii ja mitte teisiti. Pealegi, ka ajaloo teadusliku uurimise tulemuseks on üksainus suur, enam või vähem põhjendatud oletuste jada. Kui Saksa kindralstaabile oli juba 1943. aasta suvel selge, et sõda on kaotatud, pidi Vene kindralstaabile olema sama selge, et sõda on võidetud. Miks mitte lõpetada see efektse ja kiire lõppmänguga? Olukord oli soodne. Saksa sõjajõud laiali üle kogu Euroopa, põhiliselt piki tohutut Idarinnet, samuti Itaalias ja Kreekas ning Normandia invasiooni ootel. Tagala tühi, puudusid reservid. Tee oli lahti minna. Vene tanke polnud eriti kedagi tee peal tõkestamas. Punaarmee tunginuks kevadel 1944 Euroopasse nagu kuum nuga läbi või. Teoks saanuks plaan, mis võis olla läbi kukkunud aastal 1941. Paari nädalaga olduks Riias, paari kuu pärast Berliinis, juunis langenuks Pariis – just Teise rinde avamise puhuks (06.06.1944). Ja mingid poisikesed, eestlased-lätlased koos taanlaste-norrakate-flaamidega lisaks Saksa relvajõududele rikuvad ära sedavõrd geniaalse plaani! Mistap tehti maatasa Narva linn, mille rootslased olid tahtnud omal ajal muuta oma teiseks pealinnaks, pommitati Tartut ja Tallinna.

Üle mere Soome

Tuhanded eesti poisid olid suundunud suurpealetungi alguseks üle mere Soome – hoidmaks kõrvale Saksa mobilisatsioonide eest, otsustati minna pigem vabatahtlikuks Soome sõjaväkke. Valdavalt sai üle mere minek teoks 1943. aasta sügisel, alates oktoobrist (vt Kuutma, R. „Kolmas tee”. Tallinn, 2004). Kellele tuli see kasuks eelkõige? Tagantjärele tarkusest saab öelda, et Punaarmeele, sest selle võrra jäi vastasrindemehi Narva all ja Peipsi kaldal vähemaks. Vastasel juhul olnuksid nad üsna kindlasti paari-kolme kuu pärast vabatahtlikena Narva all. Narva kaitselahinguis ei osalenud seega kolm-neli tuhat ärksamat, ettevõtlikumat ja haritumat noort meest, kes oli õnnestunud pealetungiva Punaarmee eest kõrvale toimetada. Soome minekul olnud väidetavalt Inglise luure, s.o liitlaste käsi mängus. JR 200 asutati ametlikult 8. veebruaril 1944. Punaarmee oli ületanud Narva jõe 2. veebruaril. Otsustanuks eesti poisid nüüd koju tagasi tulla, osutunuks nad juba kahekordseiks desertöörideks. Soome vallutamine ei olnud sel ajal igatahes veel aktuaalne, suurrünnak algas alles suvel, kui pealetung Narva all oli liiva jooksnud.

Kolme rinde ühisoperatsiooni valmistatakse ette pikka aega. Küllalt selleks, et vastasrinnet eelnevalt nõrgestada. Vene pool pidi mõistma, et kui Saksa mobilisatsioonid 1942–1943 Eestis kukkusid läbi, siis selle üldmobilisatsiooniga, mis eelneb vahetult vägede minekule üle Narva jõe, on hoopis teine lugu. Nii oligi. 30. jaanuaril välja kuulutatud üldmobilisatsioon tõi Eestis kokku 38 000 meest. Et vaja oli saada võimalikult rohkem võitlusvõimelisi ja patriootlikke noori mehi eest ära, seda õpetas Vabadussõja kogemus. Mingu kas või Soome, mis ei pakkunud esialgu, võrreldes võimalike plaanidega Pariisi jõuda, erilist pinget. Sõjaajalugu on võitjate ajalugu. Võitjate ajalugu on emotsioonide ajalugu, see kirjeldab tundeid, jättes uurimata faktidevahelised seosed. Kaotajate ajalugu on palju nüansirikkam. Kaotajal on alati rohkem kaotada kui võitjal võita.

——–

Läänemere pärl

Narva oli ilus linn. Moodne linn. Äärepealt oleks temast saanud Rootsi riigi teine pealinn. Narvat läbisid kaubateed ja vee-energia oli lahkelt saadaval. Narva jõgi on olnud Taani, Rootsi, Vene riigi piir, Eestist rääkimata, ja seega sümboliks muutunud. Suur idanaaber on korduvalt sõjaga üle jõe tulnud.
Rootsi kantsler Axel Oxiens­tierna kavandas 1640. aastal edutada Narva Rootsi riigi teiseks pealinnaks, kus kuningas viibiks igal neljandal aastal ühe aasta. Narvas algas elav ehitustöö. Linn sai toreda barokkstiilis üldilme. Saksa, hollandi ja rootsi ehitusmeistrite juhtimisel ehitati mitmeid uusi kivihooneid, linna kaunistati ühiskondlike ehitistega. Kolmesaja aasta pärast sai sellest baroki pärlist (Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi väljend) varemeväli. Ei kujunenud ta küll teiseks pealinnaks, kuid Rootsi riigi itta avanevaks vaateaknaks ometi.
Peeter I otsustas omakorda ja omalt poolt hakata Narva kaudu raiuma akent Euroopasse. Vene tsaar siiski ilmselgelt ei väärtustanud Narvat sama palju kui rootslased – Narvaga seostus tal ületamatu lüüasaamishäbi. Peeter olla öelnud, et kui Tallinn ja Rogerwiek (Paldiski) oleksid olnud 1702. aastal tema omad, siis poleks ta oma residentsi ja Venemaa euroopalikku pealinna rajanud mitte Neeva madalikule, vaid siia. Narvast sai ometi Vene impeeriumi üks kergetööstuspealinnu – siia tehti korralik kalevivabrik (1819), Venemaa suurim linavabrik (1851) ning Euroopa ja äärepealt ka maailma suurim puuvillatööstus, Kreenholmi manufaktuur (1857).
Just Narvast, tollasest Rootsi maailmariigi plaanitavast idapealinnast sai alguse Eesti tööstus – naha-, villa- ja lina/kanepitööstus. Rootsi ajal asutati Narva nahaveskeid, sest ükski polk ei marsi paljajalu, samuti on nahk asendamatu hoburakmete, ratsavarustuse ja sõjaväe vormirõivastuse tarbeks. 17. sajandi keskpaiku rajati Narva samuti köie- ja lina- ning kanepiropsimismanufaktuur. Köied, lina- ja kanepikangas – see on purjelaevanduse peamine tõukejõud. Rootsi admiraliteedi ülem Clas Fleming lasknud Narvast ülesostetud linast ja kanepist ümbruskonna talunaistel kedrata Rootsi laevastiku jaoks purjelõnga. Nüüd aga, pärast Kreenholmi pankrotistumist, üritavad Rootsi ärimehed teha kahe maailma, kahe usu piiri peal asuvast Narvast uljast meelelahutuslinna, kus saaksid kokku lõbujanused Ida ja Lääs.