Iirimaa ja Eesti esindavad n-ö Euroopa piirväärtusi – üks asub kõige kaugemal läänes vastu ääretut maailmamerd, teine idas vastu Aasia tohutut mannermaad. Eestlaste ja iirlaste mütoloogias ning maailmanägemises ilmneb kuidagi liiga palju kokkusattumisi. Iga kord ei saa seda seletada Põhja-Euroopa ühtse, kiviaega juurduva vaimse pärandiga. Oletada tuleb ka hilisematel aegadel toimunud reaalset läbikäimist.

Iiri saksad, Saare saksad

Eestit nimetati omal ajal Maarjamaaks, s.o Jumalaema maaks, Iirimaa on vastavalt emajumala Eriu maa. Eestit asustas maarahvas, Iirimaad maaema Anu rahvad. Isegi saksad on meil vaata et ühised. Lehitsedes iiri-inglise sõnaraamatut, äratab tähelepanu sõna Sasana ‘England’ ja sasanach ‘Englishman, Englishwomen’, mis mõlemad tuletuvad saksidest, ld Saxones – täpselt samuti kui Saksamaa ja saks(lane) eesti keeles. Iirlaste pahameel sakside vastu oli isegi nii suur, et samal ajal kui nad arendasid kristlikku misjonitegevust kogu Euroopas, keeldusid nad kuulutamast evangeeliumi oma põlatud naabritele anglosaksidele, keda taheti pigem põrgusse saata kui riskida võimalusega neid taevariigis kohata.

Võõramaist isandarahvast tähistavad ühte päritolu sõnad on kummalgi maal ka pea üheaegselt kasutusele tulnud, Eestis vahest vaid veidi varem kui Iiris. Võimalik, et saksid külastasid pikaldase sõjaga Saaremaad vahetult enne seda, kui nad koos anglitega Britannia saari alistama asusid. Võimalik, et need germaanlased, kelle sõjalis-rituaalsest kohalolekust Saaremaal meie ajaarvamise kolme-nelja esimese sajandi jooksul kõneles arheoloog Vello Lõugas, olid anglid ja saksid, aga mitte langobardid, nagu ta oletas. Eesti müütilised rahvalaulud on täis viiteid mitte ainult Saare suurele soole, vaid ka Saare sakstele. Müütilised Saare saksad ei saanud algselt tähendada kedagi muud kui lihtsalt sakse. Lutsi eestlastel on saks põrgulise sünonüüm, nende muinasjutuline järvesaks esineb ka meresaksa nime all – põrgulise järv peaks seega asuma mere saarel.

Praktiliselt paralleelselt

Iiri-keldi kristlusele ja Saare võimalikule muinaskristlusele tehti ots peale praktiliselt paralleelselt ja kummalgi puhul olid põhitegijaiks needsamad sasanach/saksad. Keldi kristlus oli Rooma kirikule juba ammu pinnuks silmas olnud. Paavst Hadrianus IV, ainus paavstitoolil istunud inglane, andis aastal 1155 Iirimaa lääniks Inglise kuningale, tehes talle väidetavalt kohustuseks kuulutada „rumalatele ja usuasjus võhikutele iirlastele tõelist ristiusku” – ja samal aastal või hiljemalt järgmisel võeti ette esimene ristiretk Päris-Soome. Seega tungiti otseselt Saaremaa mõjusfääri, üritades n-ö tagaukse kaudu Saaremaale minna. Jutt käib „Eesti” mereriigist, millel Saaremaa keskuseks ja mis soome ajalooprofessori Matti Klinge sõnul hõlmas ka praeguse Soome edelaosa.

Inglise kuningas Henry II läänistas Iirimaa idaosa aastatel 1171−1172. Sissetungi Iirimaale õigustati kui kristliku tsivilisatsiooni viimist vaid nime poolest kristlastele, kes tegelikult aga paganad – mis kehtib üsna ilmselt ka Saare muinaskristlaste kohta. Samal ajal kutsus paavst Alexander III üles ristisõjaks eestlaste vastu: 1170/1171/1172 pärit ristisõjabulla ärgitab taanlasi, norralasi, rootslasi ja ojamaalasi minema relvastatud palverännakule eestlaste ja teiste paganate juurde (Estonum et aliorum paganorum).

Aastal 1220 käskis Dublini peapiiskop kustutada püha Brigiti igavesti põleva tule Kildares – ja paari aasta pärast võeti esimest korda tõsiselt ette katse uputada saaremaine vaarao (mis sai kroonik Henriku teatel lõpuks teoks aastal 1227). Nimelt tuli 1222 Taani kuningas koos krahv Albertiga Saaremaale, kohale saabusid ka Riia piiskop ja ordumeister. Sõnaga – täiskomplekt ristisõdalasi. Siinkohal ei saa unustada asjaolu, et vaarao pidas ennast Päikese pojaks ja et päikese poega saab teatud kontekstis käsitada meteoriidina.

Tere, kuu, kuldraha kotti

On väga intrigeerivaid müütilisi motiive, näiteks põrgulise põlvehaava ja silma peast löömise lugu, mis nii eesti kui ka iiri mütoloogias põhjalikult läbi töötatud. On kõige igapäevasemaid asju – kivid kõnelevad nii Iiris kui ka Eestis ja kurat koperdab ringi kolmejalgse jänese kujul, otsides hingi. Nii Iirimaal kui Eestis oli levinud ennustamine jalajälgede järgi koldetuhal. Iiris rehitsetud aastavahetuse õhtul enne magamaminekut tuhk koldes siledaks ja otsitud hommikul selle pealt jälgi, et teada saada, kas tuleb keegi aasta jooksul majja juurde, lahkub või sureb. M. J. Eiseni teatel tehti meilgi jõulu- ja vana-aastaõhtul koldes tuhk täiesti siledaks ja hommikul mindi vaatama, kas seal ei leidu jalajälgi. Kui jäljed tulevad ahjust välja, kuulutavad nad õnnetust ja surma, kui aga suunduvad sissepoole, sünnib keegi.

Nagu meiegi esivanemad, tervitasid ka iirlased kuud. Veel sadakond aastat tagasi öeldi kuupaistel saunast tuppa minnes: „Tere, kuu, sina vanaks, mina nooreks!” Noorkuud esimest korda nähes ja teda teretades paluti raha, jõukust ja soovide täitumist. Piisas ka, kui noorkuud nähes taskus münte kõlistada – siis tuleb seda juurde: „Kuldraha kotti, / hõberaha taskude” (Põlva). Iirimaal iseloomulikult ootab halb õnn ees, kui tervitada noort kuud ega ole hõbemünti taskus –  peab olema just hõbe, vask ei toimi.

Istub keeva katla sees

Üks, mis siinkirjutajale eesti ja iiri mütoloogia paralleelidest vahest kõige rohkem pinget pakub, on lugu keevast katlast, ilus neitsi sees. Õilis rüütel Lancelot sattunud kord mööda maailma ringi rännates ühe kantsi ette, kuhu olnud suletud ilus neitsi, kes juba palju talvesid pidanud piinlema keeva vee toobris või katlas. Kantsi uksed olnud tabadega suletud, nii et keegi sisse ei pääsenud. Lanceloti tulles langesid tabad ja uksed avanesid justkui iseenesest, nii päästis õilis rüütel süütu neitsi hädast, ulatas talle käe ja aitas välja keeva katla seest. Ka Kalevipoeg päästnud põrgust, mille raudväravad ta raudnuiaga purustas, keevast katlast ilusa neitsi, kes olnud kuningatütar, aga lapsetapja: „Kui Kalevipoeg temale ligines, et teda vabastada, hüppas ta katlas üles-alla (tegi ülpadi-ülpadi).” Kalevipoja põrgu keskel seisnud ümmargune järv tumesinise veega. Oletada tuleb, et Kalevipoeg põrutas raudnuiaga vastu Kaali muinaslinna rasket raudväravat.

—————–

Iiri misjon Saaremaal

Kas varakristlikus Põhja-Euroopas ja ka Läänemerel 5.–9. sajandini ning hiljemgi tegutsenud Iiri misjon jõudis välja Eestisse? Igatahes märksõnad ‘papp’ ja ‘Piret’ näikse seda tunnistavat. Muinaspõhja proosaliteratuuris nimetati papi’deks iiri erakmunki Islandi saarel enne selle tegelikku asustamist. Pappidega seostuvad kohanimed (Papisaared, Papirahud, Papilaiud, Papininad, vrd Islandi Papavik ‘Papilaht’) paiknevad põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel. Rahvapärimuse kohaselt oleks ka Karja kirik algselt äärepealt Papimäele rajatud. Valjala kirikuküla kandis omal ajal nime Papialev (Pappiallewe, 1634).

Saaremaa poolmüütilise kirikuehitaja Suure Tõllu abikaasa Pireti nimes ja tegudes aimub juba ilmne seos iiri paganliku jumalanna / kristliku pühaku Brigitiga. Eesti naisenimi Pirit/Piret esineb dokumentides väidetavalt palju varem, kui Eestisse jõudis rootsi püha Birgitta kultus. Kui mitte pidada Piritat/Piretit iidseks läänemeresoome naisenimeks, jääb üle iiri algupära. Rahvasuu seostab Saare vanade kivikirikute ehituse Suure Tõllu perekonnaga väga üheselt mõistetavalt. Loogiline oleks oletada, et kirikud tehti enne Saaremaa vallutamist, sest kas oleksid vaprasti vallutajate vastu võidelnud ja alles seejärel ristitud Saare vanemad hakanud rahva meelest otsekohe rõõmsasti kivikirikuid-kindlusi püstitama? Saaremaal oleks võidud 12. sajandil juba ainuüksi rauakaubandusest saadud rahaga kas või igal aastal üks kirik püsti panna (tollimees Tõllu kohta vt ÕpL 23.11.2012).

Tõll ehitas Saaremaa kirikud võimalik et Pireti õhutusel. Igatahes see asjaolu, et Piret kannab jõululaupa öösa ja lihavõttepüha teenistuse ajal kive Kaarma, Valjala ja Muhu kiriku ukse ette, tähendab, et pühakojad on juba valmis. Piret ei takista seega kirikuehitust, nagu paganlikel hiidudel kombeks, vaid sisse/väljapääsu. Ilmselt ei leppinud ta selle jumalateenistusega, mille uue usu kuulutajad tema kirikutes sisse seadnud, nagu muide ei leppinud ka roomakatoliiklus iiri-keldi kristlusega. Ju siis oli jõuluöise ja lihavõtte kui suurimate kristlike pühade jumalateenistuse uues korras midagi niisugust, mida Piret ei pidanud võimalikuks aktsepteerida. Iiri-keldi kristlus oli saanud olulisi mõjutusi Mesopotaamia, Süüria ja kopti kristluselt.