Maailma ajaloos pole kunagi olnud puudu vaenlastest, vaenust ja vaenutsemisest – riikide, rahvaste ja inimeste vahel. Kui tegelikku vaenlast ei ole, siis tuleb see vaenlase kuvand luua. Vaenutsevaid osapooli on poliitikas ja abielus, koolis ning äris. Vaenlane kasutab omaloodut taktikat ja vaenlane ise kunagi ei tea või ei taha tunnistada, et ta on kellegi vaenlane või et tal endal oleks palju vaenlasi.

Öeldakse, et riikide vahel pole sõprust – on vaid huvid. Aga kuidas on lood perekonnas, abielus ja muudes suhetes?

Vaatame korra ajalukku tagasi. Sõbra- ehk Valentinipäev sai alguse 14.-15. sajandil. Aga näiteks 19. sajandil peeti Valentinipäeva hoopis reetur Juudase päevaks – ja seda erinevates religioonides. Sellest faktist ei saa üle ega ümber, kui otsida endale sõpra kogu eluks. Kuidas leida tõeline sõber, mitte Juudas Valentini nahas, kes reedab ja hülgab sind su elu kõige raskematel hetkedel? Kust leida tõelisi Valentine ja Valentiinasid, kes pooltõdede asemel usuksid tõde, kes hukkamõistmise asemel mõistmist, kes retoorika ja demagoogia asemel nimetaksid asju endale ja teistele õigete nimedega? Päris hulluks kisub siis, kui mingil ajahetkel mõnest Valentinist saab Juudas – hunt lambanahas? See on kurb. Ootamatu. Võib-olla isegi tagasipöördumatu. Siis ongi käes olukord, kus enam ei maksa sõprus ja inimlikkus, vaid ainult (pragmaatilised) huvid – põhiliselt on need seotud rahaga või teiste inimeste manipuleerimisega. Ka (enese)haletsusega on võimalik endale (pseudo)sõpru saada, aga see pole see sõprus, kus üks hing on kahes kehas – lahutamatud nii elus kui surmas.

Näiteks Põhja-Saksamaal usuti, et lapsed, kes on sündinud 14.veebruaril, ei vanane kunagi. Nii arvavad ilmselt need Valentiinad, kelle puhul on ainsaks väärtuseks kaubanduslik välimus või ülikõrge enesehinnang. Kindlasti ei saa tõmmata võrdusmärki kaubandusliku välimuse, IQ, EQ ja sõpruse vahele.

Ma sooviksin tutvuda selliste Valentinidega, kes elasid vanas Roomas, kuna Püha Valentin kinkis vanas Roomas inimestele lohutuseks lilli. Kust võtta lohutajaid ja trööstijaid, kui ümberringi kubiseb ärapanijatest, sõrmega näitajatest. Kahjuks on lohutajate asemel rohkem kohutajaid, parastajaid, oma õiguse tagaajajaid.

Sõbrapäev on mõeldud lähedaste meelespidamiseks, kus vastastikuse armastuse märgiks kingitakse punaseid roose. Kas tõesti on võimalik, et ühel päeval aastas on ühel inimesel kümme või sada sõpra? Väheusutav. Tõelisi sõpru saab olla ehk 2-3. Need on sõbrad iga ilmaga, 24/7. Ka kahel vaenlasel on võimalik sõbruneda. Nimelt – kui kaks vaenlast leiavad omakorda kolmanda vaenlase, siis kahest vihavaenlasest võivad saada kaks südamesõpra, sest neid ühendab see kolmas ehk ühine vaenlane. Kaks tuhat aastat tagasi olid kuningas Heroodes ja maavalitseja Pilaatus omavahel vaenlased, aga kui nad leidsid ühise vaenlase, kelleks osutus Jeesus, siis nimetatud kahest vaenlasest said suured sõbrad. Kuidas sellist sõprust küll defineerida? Ilmselt pragmaatilistel põhjustel. Sellise „sõbraga“ igal juhul luurele ega ka rindele minna ei saa. Ja sellisel sõprusel pole kopika eestki väärtust.

Sõprus on kaht inimest ühendav lähedane VAIMNE suhe. Sõbrad on üksteisega tavaliselt avameelsed ja hoolivad, mitte nagu aprillikuu ilm.

Tõelist sõpra tuleb kaua otsida ning sõprust aastaringselt värske ning hoolivana hoida.

Soovin igasse ühiskonnagruppi alates abielust ja perekonnast ning lõpetades rahva ja riigiga – rohkem Valentine ning Valentiinasid!