Naerulind on pisike kodune perelastehoid Tallinnas Mustamäel.

Soomes on perelastehoiud populaarsed. Naerulinnu perelastehoiu asutaja Tiina Õuna kogemus ütleb, et meilgi otsivad lapsevanemad aina enam väikest lastehoidu, kus oleks neli-viis last: „Kõigepealt küsitakse, kui palju teil lapsi on, ja järgmise asjana öeldakse: väga hea, me soovime teie juurde.”

Mõte teha perelastehoid tärkas Tiinal juba tudengina. Tiina kaalus ülikooli ajal mitut varianti, millega tegelema hakata. Nende seas ka perelastehoiu asutamist, kuid siis polnud see rahaliselt võimalik. Tiina läks kooli õpetajaks. Pärast lapse sündi hakkas ta uuesti lastehoiust mõtteid mõlgutama. Pooleteise aasta pärast sündis teine laps ning vanem laps käis lastesõimes. Sõimelaps oli tihti haige ja Tiina mõtles hirmuga, et peab varsti ka väiksema sõime panema, kui tahab tööle tagasi minna: „Tundsin, et kui lapsed on haiged, ei saa ma tööd teha. Rahul pole ei mina ega lapsed.” Tiina otsis varianti, mille puhul oleksid kõik rahul, ja otsustas teha lastehoiu mõtte teoks. Ettevõtte loomisest on möödas kolm aastat.

„Kõik käis sujuvalt,” meenutab Tiina. „Tegin kohe kodulehe. Selle abil leiti mind esimese paari kuuga üles. Ma ei pannud ka vanemat last enam lasteaeda, et ta sealt tõbesid ei saaks. Ja nägin, et tal oli kodus hea olla.

Kõige meeldivam on see, et ma ei pea hommikul kuhugi kiirustama, lapsed tulevad ise minu juurde. Õhtul ei pea töölt koju ruttama, „töö” läheb ise minu juurest minema. Logistikaprobleemid on välistatud.”

Praegu on Tiina lapsed juba nii suured, et käivad kodumaja kõrval asuvas lasteaias aiarühmas. Nad tunnevad ennast ema sõnul lasteaias hästi, on kenasti kohanenud. Neil on seal ka sõbrad, kes käisid varem nende kodus perelastehoius.

Laps on nagu mängukaaslastel külas

Raskusi Tiina lastehoiu loomisega seoses ei mäleta: „Mind küll hoiatati, et kõigepealt läheb kolmveerand aastat, kuni ma lapsed leian. Kui asi poleks esimesel aastal toiminud, oleksin läinud tagasi kooli tööle. Aga kõik läks nii ladusalt, et ise ka imestasin.”

Üle viie lapse ei tohiks perelastehoius olla. „Viie lapsega saab kodus ilusti hakkama,” hindab Tiina. Tema oma lapsed „reserveerisid” alguses kaks kohta, kolm sai juurde võtta. Tegelikult oli lapsi rohkem, sest kõik ei käinud iga päev. Ka praegu käib osa lapsi kahel, osa kolmel päeval nädalas. Aeg-ajalt tuleb ette ka õhtuti ja nädalavahetusel töötamist. Näiteks ei jõua vanem asjaajamiste tõttu kella kuueks lapsele järele. „Siin tuleb välja üks perelastehoiu eelis,” märgib Tiina. „Kui vanem tuleb lapsele minu koju hiljem järele, ei juhtu midagi. Laps on nagu mängukaaslastel külas. Ja lapsed ongi omavahel sõbraks saanud.”

Tiina sõbrannal on paar sõbrannat, kellel on samuti pisikesed perelastehoiud. Need asuvad Harjumaal. Harjumaa perelastehoidudel läheb Tiina sõnul sama hästi nagu temal: „Viimasel ajal helistatakse mulle sageli ja soovitakse perelastehoiukohta. Kui mina ei saa lapsi juurde võtta, siis küsitakse, kas oskan kedagi soovitada. Olen pidanud vastama, et soovitaksin küll, aga tean, et seal on samuti kohad täis, või et see lastehoid asub Tallinnast väljas, mis ei pruugi sobida. Paljudele sobib just mu asukoht Mustamäel. Mõni laps käib lausa kõrvalmajast. Või viiakse vanem laps naabruses asuvasse lasteaeda ja noorem tuuakse siia lastehoidu.”

Tiina võib öelda, et tema lastehoiuteenuse puhul ületab nõudlus algusest peale pakkumist. Mullu talvel pandi juba tänavu sügiseks kohti kinni ja ka tuleva aasta vastu on huvi tuntud. Naerulinnu lastehoid leitakse üles ka kodulehelt, aga palju head reklaami liigub lapsevanemate vahel suuliselt. Näiteks läheb laps suveks maale ja lapsevanema tuttava laps saab vabanenud koha. Ka siis, kui Tiina lastega väljas mängimas ja jalutamas käib, astutakse juurde ja tuntakse lastehoiu vastu huvi.

Väikses rühmas märgatakse ka pisiasju

Kõigepealt tuleb lapsevanem koos lapsega proovipäevale. Laps saab teistega mängida, Tiina lapsevanemaga suhelda. Lapse käitumise järgi otsustatakse, kas ta vajab rohkem proovipäevi või on kohe lastehoiuks valmis. Proovipäeval läheb vanem 10–15 minuti pärast korraks välja. Kui lapsel on sellega probleeme, tuleb vanem tagasi kutsuda. Seni pole Tiina pidanud ühtegi vanemat tagasi kutsuma. „Lapsed lepivad olukorraga kenasti,” kinnitab Tiina. „Ma arvan, et selle põhjus on kodune ümbrus. Nad tulevad ju meie koju. Kui me mänguväljakult tuleme, ütleme ka, et lähme koju.”

Vanemad põhjendavad Tiina sõnul perelastehoiu eelistamist ennekõike sellega, et rühm on väike ning iga laps saab rohkem tähelepanu: „Laste eripära ja vajadustega saab enam arvestada kui lasteaias. Kui lapsed vajavad rohkem und, siis lasen neil kauem magada. Lasteaias nii ei saaks. Lasteaias liigub ka enam haigusi, kuna lapsi on palju. Minul on vedanud, lapsed on sügisest saati terved olnud ja pole puudunud. Ise olen võtnud endale puhkusenädalaid, siis on mul olnud hea asendaja. Kui mu oma laps peaks haigeks jääma, siis ta teistega kokku ei puutu.”

Vanemad ja lasteaiaõpetajad on rahul, et perelastehoius käinud lapsed kohanevad hiljem lasteaias kergemini, sest on juba väikese seltskonnaga harjunud. Naerulinnu lastehoiu põnnid käivad koos Tiinaga tema lastel läheduses asuvas Vesiroosi lasteaias järel, nii et ka lasteaed on saanud tuttavaks.

Tiinagi meelest on perelastehoiu olulisim vahe lasteaiaga see, et iga laps saab rohkem tähelepanu. Võimalikke probleeme märkab väiksemas kollektiivis rutem. Suuremas rühmas võib tagasihoidlik laps varju jääda isegi siis, kui tal on mure.

Tiina rõhutab, et perelasteaias näeb, kuidas lapsed üksteisest hoolivad: „Kui keegi meil pea või varba ära lööb, tulevad kõik lohutama ja peale puhuma. Suures lasteaias pole lihtsalt võimalik kõike märgata, sest seal võib korraga olla mitu probleemi, mis lahendamist vajavad. Siin saab märgata pisiasju. Ja veel – hea, kui väikesel lapsel on üks inimene, kellega harjuda ja keda usaldama õppida. Lasteaias tegeleb lapsega mitu õpetajat.”

Perelastehoid kui tõusev trend

Perelasteaed tundub olevat Eestis tõusev trend. Tiina kogemus ütleb, et vanemad otsivad pisikesele lapsele just pisikest ja kodust kollektiivi: „Paistab, et liigume Soome suunas. Võrreldes esimese tegutsemisaastaga tuntakse perelastehoiu vastu märksa rohkem huvi. Kui varem huvitusid need, kel emapalga aeg läbi sai, siis nüüd juba ka kolmeaastaste vanemad. Ka lapsehoidjakoolitusi on Eestis palju. Ilmselt tuleb lastehoide juurde. Vanemad saavad omavalitsustelt taotleda ka lapsehoiutoetust.”

Kuidas lastehoiu päevakava välja näeb? Enamik lapsi on üheksaks kohal. Siis hakatakse sööma, puder on valmis. Kui on ilus ilm, minnakse pärast hommikusööki välja. Käelisi tegevusi harrastatakse tavaliselt õhtupoole. Tiina täpsustab: „Kleebime, voolime, joonistame, paneme puslesid kokku … teeme kõike, mis pisikeste näppude osavust arendab. Laste joonistuste näitus on esikus üleval. Munadepüha puhul värvisime mune, voolisime martsipanist mune ja tegime munakarbist tibusid, kuhu muna sisse käis. Lapsed saavad paljuga hakkama, kui natuke juhendada. Ja nad on hakkamist täis. Kui lapsed juba näevad, et ma võtan näiteks joonistusvahendi kätte, joostakse õhinal laua juurde. Eriti meeldib neile traktorit joonistada. Traktor on tegija.”

Õues püütakse käia peaaegu iga ilmaga, välja arvatud siis, kui on liiga külm või paduvihm. Kui tibutab, pole mõtet liivakasti minna, siis jalutatakse. Mets on sealsamas kõrval, seal vaadatakse oravaid. Lõunaks tullakse tuppa, natuke varem või hiljem, sõltuvalt laste tujust ja reipusest. Siis sööma ja magama. Uneaja pikkus sõltub laste unevajadusest. Kel juba laua taga silm kinni vajub, viiakse varem voodisse. Iga kord ei lähe unejuttu või uneluuletust vajagi, paari-kolme minutiga magavad kõik.

Akna taga silkavad oravad

„Alati vaatame, kuidas lastel tuju on,” on Tiina paindlik. „Mõni laps on esmaspäeval aktiivsest nädalavahetusest väsinud ja tahaks vaikselt diivanil istuda või omaette mängida. Siis lasen tal puhata.”

Jonnituju tuleb Tiina meelest lastel väga harva: „Meid on vähe, oleme õppinud asju jagama, kordamööda mängima ja mänguasjadega vahetuskaupa tegema. Kui tuleb uus üksik laps, on talle need reeglid alguses võõrad, aga ta õpib kiiresti. Kuna meil on kindel päevakava, teavad lapsed, millal midagi tehakse ja mis millele järgneb. Mis sa siis ikka jonnid. Vahel mossitatakse hommikul vanemaga, aga kui vanem ukse kinni paneb, on nägu kohe nalja täis.”

Laste lemmikmängud on majaehitamine, torni ladumine ja traktoriga mängimine. Kuna üle tee käib ehitustegevus, on traktorid ja veoautod suured lemmikud. Teised lemmikud on oravad. Tiina: „Võime õues 10–15 minutit lihtsalt vaikselt vaadata, kuidas kolm oravat toimetavad. Ütle veel, et linnalaps ei näe loomi. Külma ilmaga käivad oravad akna taga piilumas. Oravatel on ka pedagoogiline roll. Söögiajal saab lastele öelda: sööge korralikult, orav vaatab. Hommikul silkavad oravad vahel mängutoa rõdul. Lastele meeldib.”

Söömisega Naerulinnus muret pole, kinnitab Tiina: „Lapsed tulevad siia nii väikestena, et söövad enamikku toite. Siis saab aidata tervislikke valikuid kujundada. Tore, et neile meeldivad puuviljad. Neid annan lastele iga päev, nii palju kui võimalik oma aiast.” Suvel korjab Tiina maakodus aiasaadusi ja toob linna lastele. Õunu, ploome, porgandeid, kõike, mida saab maalt linna tuua. Suvel tehtud maasikamoos on talvel pudru peal. „Püüame võimalikult tervislikku kodust toitu pakkuda,” ütleb Tiina. „Puhast ja eestimaist, mida pole kemikaalidega pritsitud. Pisikese lastehoiu eelis on seegi, et saad ise teha oma koduköögis kodust toitu. Lastele maitseb. Öeldakse, et ema paneb oma armastuse toidu sisse. Meie paneme ka.”