Tänavune aasta on kuulutatud Eestis hundiaastaks. Koos aasta looma esmakordse tunnustamisega sündis idee valida ka rahvusloom – et rahvuslinnu (suitsupääsuke), rahvuskala (räim), rahvuslille (rukkilill) ja rahvuskivi (paekivi) kõrvale oleks ka kedagi neljajalgset paigutada. Välja pakutud nimistus figureerivad lisaks hundile ka ilves, põder, kobras, mäger, siil, nirk, orav, hüljes …

Teinekord küsitakse retooriliselt, kas see viitab ühiskonna väärtushinnangutele, kui me kaitseme ja toidame oma kiskjaid, hunte ja rebaseid, ja kas väljend „Homo homini lupus est” ei tähenda siiski pigem seda, et inimene saab hakkama üksnes, võides loota liigikaaslaste peale nagu hunt karjas. Indiaanlased ütlevad, et igaühes meist on kuri hunt ja hea hunt, oleneb inimesest, keda ta endas rohkem toidab.

Metsa viha

Hunti on nimetatud metsa vihaks. Endisajal tekitasid hundid kohutavat kahju, ajuti olid nad elanikele tõeliseks jumalavitsaks. 1809. aastal näiteks murdnud hundid Torma kihelkonnas maha 34 last neljast aastast kuni 12 aasta vanuseni, sh suurem osa kooliealisi lapsi üheksa kuni kümne aasta vanuses. See aasta olnud eriliselt hundirohke ja hundid ise eriti verejanulised, teistel aastatel midagi nii kohutavat ei juhtunud. Kuna nimetatakse lapsi neljandast eluaastast alates, kes ometi alaliselt kodu juures pidid olema, tungisid hundid ilmselt küladesse ja taluõuedesse ning murdsid, mis said. Vaevalt julgesid lapsed siis mitme kilomeetri kaugusele kooli minna, läbi metsa ja võsastike.

On tuuleaeg, hundiaeg

Balti riikides tehtud küsitlusest on selgunud, et hundihirmu tunnevad kõige rohkem leedulased ja kõige vähem eestlased. Leedulased soovivad, et hunte oleks vähem, lätlaste ja eestlaste arvates olevat neid üsna parasjagu. Hundiaasta aga jätkub ja jätkub ning hakkab varsti otsagi saama. Aga kas ka hundiaeg lõpeb või algab alles, on iseküsimus.

Muinaspõhja mütoloogias tähendab tuuleaeg, hundiaeg seda, et tõusevad vennad vendade vastu, hävitavad sõsarad omaenda sugu, ükski hing teist enam ei säästa, on hooratöö hirmus. Päike on must, merre vaob maa, kaovad taevalaelt heledad tähed, kägistab tuli (= tulehunt Fenrir) elude toitjat (= päikest). Alguse saab kolm aastat kestev igipikk talv. Tuuleajal, hundiajal puhuvad tuuled, kust kuhu aga juhtub, s.o mitte nii kui alati. Väidetavalt ongi Eesti valdavad tuulesuunad viimasel poolsajandil pöördunud peaaegu täisnurga all lõunakaarest läänekaarde.

Päike variseb niisiis Fenrir-hundi saagiks, kohutav Kuu Koer neelab alla naeruse kuu. Kütkeist vallale pääsenud tulehunt kihutab taevast maani küündivate lõugadega ja sõõrmeist tuld pursates mingi saare peale viimse võitluse väljale – draakonhunt, kes muu. Päike kaob igihundi lõugade vahele, alla neelab ta ka aegade äti, s.o peajumal Odini. Juhtub see jumalate hämara aegu, selsamal tuuleajal, hundiajal. Eestis murrab raudhunt, põrguhunt jaanilaupäeval Kalevipoja suure valge hobuse. (Kalevipoeg kandnud päikest pea peal, Kalevipoja hobune peaks seega olema päikesehobune.) Iseäranis huvitav kuju on liivi külmahunt, kes tahab neelata päikese, kuid Pikne lööb ta puruks. Läti hunt on Kuu sõber ja päikese(soojuse) vastandkuju. Lõunaslaavlaste libahundid söövad päikese ja kuu ära, sest nad armastavad pimedust.

Jõulukuu, hundikuu

Liivimaa libahundid kogunevat Kristuse sündimise päeval vastu ööd kokku ühes kindlas kohas – kui täpsem olla, siis teevad seda ühtlasi Mithra, Osirise, Adonise, Dionysose ja küllap mitme muugi paganliku valguse- ja viljakusjumala sünnipäeval. Kuramaalt on säilinud teateid mingist jõululaupäevasest hundirituaalist. Hundikuuks peetaksegi eelkõige detsembrit ja ka veebruari. Detsembris ei tohtivat hunti tema õige nimega kutsuda – hunt, jumalik loom, mõistab inimkõnet ja tulebki kohale. Veebruarikuus peavad hundid pulmi: uluvad kuuvalgel ööl, tehes suurt muusikat, et ilus kuulata. On tähele pandud, et hunt oma pesa lähedalt talu loomi ei murra.

Vana iiri sõna hundi kohta cuallaidh tähendab ‘metsakoer’, vrd metsakutsa eesti keeles. Hunt on ikka rohkem meessoost – Wiedemanni järgi maaisa, vana metsamees. Vaid libahundiks käib ka noor naisterahvas.

Põrgus viljaõnne toomas

Hunt kaitseb kurja eest. Hunt on metsasanitar. Hunt hoolitseb vilja(kuse) eest, nn hundi osa tagab karja sigiduse. Viljahunt peaks olema rukkihaldjas. Saaremaal hirmutati vilja tükkivaid lapsi ütlemisega „viljahunt tuleb”.

Keegi Riia-lähedane talumees tunnistas nõiaprotsessil 1692, et tema kohustuseks olnud käia jõuluaegu hundi kujul põrgust viljaõnne maale toomas. Põrgust toodud vilja viskavad libahundid maa peal õhku ja tänu sellele saab viljaõnne maitsta kogu maa, nii rikkad kui ka vaesed. Põrgusse saagi järele mindud enne jõule luutsiaööl, kalendrinihet arvestades seega talvise pööripäeva ööl. See on otsene paralleel allilmast viljakuse tagasitoomise kujutelmadega, mis fikseeritud hetiitidel kolm-neli tuhat aastat tagasi. Kroonik Kelch kirjutab: „On üldiselt teada, et mitmel pool elab veel paganlikke talupoegi, kes muudavad end jõuluajal huntideks ja teevad inimestele ja tõbrastele suurt kurja.”

Hunt on maajumala ehk allilma valdja kehastus. Kuramaa superintendent Paul Einhorn vihjab 1636, et kui üldse keegi, siis kõlbab Kuramaal metsajumalaks hunt, kuivõrd teda kutsutud veel selgi ajal metsmeheks ja metsjumalaks ning talle ohverdatavat – kits ja liha-leiba. Käidi hunte söötmas Eestiski nn jaguajal, s.o 10–11 päeva enne mardipäeva: „Jäguaeg on see aeg, kui käidi söötamas huntisi kivide pääl metsas. Viidi sööki, et see on neie jumal, siis jumal käis seda söömas. Viidi kividele ja kandudele sööki, siis hundid käisid söömas” (Lüganuse).

—–

Va mõtsaveli

Hunt on külamiis, metsavend ja hallivatimees. Kui hundiga tee peal juhtumisi vastastikku satutakse, vaja öelda: „Külamiis, puul tiid mullõ, puul sullõ!” Ka lätlased nimetavad hunti muu seas vanavennaks ja vanameheks. Hunt on vanade roomlaste ja paljude teistegi rahvaste, sh ainude müütiline esiisa. Rooma kohordid marssisid teinekord lahingusse huntdraakoni standarti all. Euraasia tuntuimad hundirahvad on türklased ja mongolid. Türgi rahvaste tootemlooma pead kujutati nende khaanide lippudel ja ihukaitsjaid kutsuti huntideks. Hunt on sageli olnud Euroopa rahvaste vapiloom – kui sõjalise vapruse ja mehisuse sümbol, väsimatu ja vapper sõdur (vrd Muinas-Põhja huntsõdalased). Hunt oli ka Eesti- ja Liivimaa aadlisuguvõsa vapiloom.

Kui Caupo Roomas käis (vt ÕpL 26.04.2013), võis talle seal üht-teist kodustki ette tulla, kas või Kapitooliumi emahunt. Emahundi kasvandikud Romulus/Remus panid aluse Rooma linnale (vrd ld lupus ‘hunt’; lupa ‘emahunt, hoor’, eesti keeles ‘lita’). Püha hoor? Jumalast käima peale saanud templineitsi?

Caupo võimaliku rivaali Suure Tõlluga seoses tasub mainida, et hunt on meil nimeliselt ka savitõll, vana tõll ja metsa töll. Põhjala hiidvägilasel Starkadril olnud inetu lõug, pikk koon, hundihall juus, kortsus kaelanahk, pärinenud ta ida poolt Rootsit, kus asunud eestlased ja teised metsikud hõimud. Caupo ajaloolistaja Henrik aga kirjutab seoses Valjala saarlaste ristimisega, kui kõrkuse lastest saavad sõnakuulmise lapsed: „Kes kunagi oli susi, saab nüüd äkki talleks”, kuigi rahvatarkus teab öelda, et „hunt jääb hundiks, kui teda ka vagaks lambaks nimetad.” Tähelepanu väärib, et üks Tõllu vendadest valitsenud Valjalas.