Kristjan Jaak Petersoni luuleridu parafraseerides tahan küsida, miks kohtleb haridusministeerium meie lapsi nii ebaõiglaselt.

Alustan kahest loost.

Esimene lugu. Vaid kolm last jäi puudu, et hoida kooli elus.

Tuudi kooli ähvardas kinnipanemine juba seitse aastat, kuid lõplik otsus tuli varakevadel. 2013. aasta sügisel oleks kooli läinud üheksa last, aga selle käigus hoidmiseks oleks vaja olnud 12. Alles möödunud aastal pandi CO2 raha eest majale ligi 32 000 eurot maksnud maasoojusküte, koolimaja on puhas ja korras ning Lihula vallas ainus, mis vastab kõikidele evakuatsiooni-, tuletõrje-, toiduameti nõuetele. Direktor tunnistas, et on teinud kõik, et lastel oleks hea ja õpetajatel mõnus töökeskkond. Ta on kooli kinnipanemise pärast nutnud ja nutab veel. Koolilapsed jagatakse laiali: kes Lihulasse, kes Metsküla, kes Kõmsi kooli. Tuudit ootab vaikne hääbumine. (EE 05.06.2012)

Teine lugu. Tallinnas avati seitsmekeelne Euroopa kool.

Koolis hakkab esialgu õppima 75 last rohkem kui 20 riigist, kellele pakutakse kõrge kvaliteediga Euroopa riikide õppekavastandardile vastavat haridust. Kool võimaldab mitmekeelset ja -kultuurilist õpet. Kool pandi käima riigi toetusega. Eelmisel aastal maksis Eesti riik Tallinna Euroopa kooli käivitamiseks 127 000 eurot, sel aastal toetas valitsus kooli umbes 1,5 miljoni euroga (EPL 26.08.2013).

Ma tean, et munitsipaalkoolid on omavalitsuse mure ning iga omavalitsus vastutab oma laste koolitamise eest, aga kuidas on võimalik, et kolme maalapse koha toetamiseks HTM raha ei leidnud ja 75 võõramaalase toetamiseks leidis? Euroopa koolis on õpilaskoha maksumus 16 000–17 000 eurot, munitsipaalkoolides on see mitu korda väiksem.

Munitsipaalkoolid

Tuudi kool oli munitsipaalkool. „Põhiseaduse järgi on hariduse andmine riigi kohustus, aga nüüd on see omavalitsuste kaela sokutatud,” ütles Sven Rondik õpetajate streigi ajal. Kõigis omavalitsustes on hariduskulud suured, enamasti moodustavad need ligikaudu poole kohalike omavalitsuste eelarvete mahust. Rikkad vallad leiavad hariduskuludeks vajalikku lisaraha, vaesemad peavad aga koolid sulgema.

„Kui palju on maakohtades põhikoole, mis lihtsalt kägistatakse rahaga surnuks?! Neis põhikoolides pole ju kuskilt lapsi juurde tekitada. Mul on kahju, et mingi müütiline rahastamise valem määrab, millised põhikoolilapsed saavad haridust kodu lähedal,” kirjutas Maido Mändmets hariduslistis 10. jaanuaril 2012.

Riik on andnud peamise vastutuse haridussüsteemi funktsioneerimise eest valda, jättes vastutusega kaasnevad kohustused teatud osas finantskatteta.

Üldteada on, et maakoolide sulgemine kiirendab külaelu hääbumist, sest enamasti valitakse elukoht selle järgi, kui turvaline on last kooli saata. Ka seadusandjad ise taunivad koolide sulgemist.

Ülo Tulik (IRL): „Räägime tihti, et kodukoha lähedal on mõistlik säilitada vähemalt algkool ja siis põhikool. Numbrid räägivad aga, et viimase 20 aasta jooksul, kui oleme iseseisvad olnud, oleme sulgenud üle 80 algkooli, märksa vähem põhikoole ja ainult üksikud keskkoolid või gümnaasiumid. Meie pere viiest lapsest on neli alustanud kooliteed nüüd juba suletud Võrusoo põhikoolis.”

Tarmo Tamm (Keskerakond): „Arvan, et koolide sulgemisse tuleb suhtuda suure ettevaatlikkusega ja iga ettevõetud samm peab olema väga läbi kaalutud. Põhi- ja algkoolid võiks üldse rahule jätta, sest põhihariduse peab laps saama kodu lähedalt. Raske on mõista, miks Eestis peab kogu aeg haridust reformima, sest rahvusvahelise mõõdupuu järgi on meie hariduse tase Euroopa viie parima seas.”

Meelis Mälberg (Reformiera­kond): „Mulle tundub, et viimasel ajal on koolivõrgu ümber toimuvad arutelud muutunud ülemäära emotsionaalseteks, ratsionaalsete argumentide kaalumine ei olekski nagu enam võimalik. Arvan, et põhihariduse võiks laps saada võimalikult kodu lähedal. Kesk- ja kutsehariduse omandamisel on aga koolitee pikkusest palju olulisemaid kriteeriume, millest esikohale sean antava hariduse kvaliteedi.”

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Iga­sugused sulgemised on emotsionaalselt kurvad. Eks olematu regionaalpoliitika mõjub ikka kõige nõrgematele valdkondadele ja hõredamalt asustatud piirkondadele. Kodukoha lähedal koolis on kodu ja kooli koostöö muidugi alati tõhusam.”

Inara Luigas (Keskerakond): „Kooli­de sulgemine pole pauk luuavarrest. Oleme liialt kaua lubanud valitseda Reformierakonnal ja IRL-il, seega lubanud teostada liberaalset, riigi sekkumiseta poliitikat ning majandusarengut. See, mis hakkab sündima, on selle viljad. Ja need saavad olema üpris mõrud. Ise olen jätkuvalt arvamusel, et riiki saab valitseda ka teistmoodi. Minu oma lapsed on koolid lõpetanud ja õnneks ka Eesti pinnal tööd leidnud.”

Heimar Lenk (Keskerakond): „Maa­koolide sulgemine näitab vaid valitsuse nõrkust. Selle asemel et tegelda rahvastiku juurdekasvuga, laseb haridusministeerium külma kõhuga koole kinni panna. Et otsustagu omavalitsus ise ja aidaku, kui saab. Ent omavalitsused on alarahastatud ja neile on niigi kohutav koormus peale pandud. Nad ei jõua koole ülal pidada.”

Kalvi Kõva (SDE): „Maakoolide sulgemine on väga emotsionaalne ja tundlik teema igale kogukonnale. Laste vähesus ja ümberpaiknemine ei jäta aga tihti valikuvõimalust. Siis on esmatähtis arutelu ja konsensus kogukonnas. Asjad tuleb inimesi kaasates selgeks rääkida.”

Priit Sibul (IRL): „Olen veendunud, et lapse koolitee peab algama võimalikult kodu lähedalt. Eestimaal peaks olema väga erinevaid ja eri pedagoogilisel alusel toimivaid koole. Arvestades Eestimaa rahvastiku trende ja laste arvu vähenemist, on koolivõrgu korrastamine teatavas ulatuses paratamatu.”

(Võrumaa Teataja 02.02.2012): „Tänaseks on meil kujunenud absurdne olukord: vanemad ahastavad, õpetajad on õnnetud ja lapsed mööda ilma laiali. Viisteist aastat (?) on pearahasüsteemi proovitud parandada ja täiendada, aga see ei õnnestu. Seadusandjad korrutavad ühehäälselt, et laps peab oma kooliteed alustama kodulähedasest koolist, ent neid muudkui suletakse ja suletakse. Muidugi saab ka kogukond ise palju teha. Eestis on olemas selliseid näiteid, et lapsevanemad panevad seljad kokku ja hakkavad ise koolipidajateks.”

Erakoolid

Kooliaasta algul kirjutas Tartu Postimees väikesest Peedul alustavast erakoolist, kus sügisel asub õppima kümmekond last. Kui Tartu munitsipaalkoolides alustas sügisel kooliteed täpselt 50 klassitäit lapsi, siis linna kuues erakoolis lisaks kümmekond. Tung erakoolidesse suureneb. Tänavu said koolitusloa üheksa eraüldhariduskooli, kokku on neid praegu 46. Õppemaks kõigub paari­kümnest eurost poole tuhande euroni kuus. Kõige kõrgema õppemaksuga on rahvusvahelised koolid Tartus ja Tallinnas.

Tallinna Euroopa kooli on loonud sihtasutus Innove ning see tegutseb erakooliseaduse alusel. SA Innove on oma 196 töötajaga üks paljudest HTM-i hõlma all tegutsevatest institutsioonidest. Riigieelarvelisest Innovest „pungus” uus kool, mis hakkab samuti elatuma haridusministeeriumi hoomamatult suurest rahast (ca 500 miljonit). Õppemaks uues erakoolis on pigem sümboolne – 3000–4500 eurot aastas –, mis katab kümnendiku kuludest. Seni õppisid ja õpivad diplomaatide, välisspetsialistide jt lapsed Tallinna rahvusvahelises koolis (õppemaksuga 17 000 eurot aastas).

Erakool ei saa olla munitsipaalkooli pikendus, väideti reaalkooli ümber toimunud aruteludes. Aga kuidas saab erakool olla riigikool, st riigi ülalpidamisel? Tõsi, erakooliseadus annab võimaluse, et kool võib saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Siit aga uus küsimus: miks toetab riik nii heldelt välismaalaste lapsi ega toeta sama lahkelt meie hädasolevate maakoolide õpilasi?