Otsides templirüütlite võimalikke jälgi Eestimaa pinnal, jõuame ühe kirikuni, mida võiks rahulikult nimetada ka templirüütlite kabeliks. Kõigepealt astumegi sinna sisse. Ei hakka selle kiriku nime ega asupaika nimetama. Teadja teab isegi. Teinekord on parem jätta nimed nimetamata.

Jalakas ja viinapuu

Otsekohe enne sisseastumist, vasakut kätt lääneportaali põhjapoolsel kapiteelil köidab tähelepanu kaks puud, viinapuu koos kahe roosiõie ja mingi kohaliku puuga, mida võiks lehtede järgi kas jalakaks või ka lepaks pidada. Viinapuuga on asi selge: see on Kristuse sümbol („Mina olen viinapuu, teie olete oksad”; Jh 15:5). Armulauavein on Kristuse veri. Lepp on verepuu (lepp punase värvusena seostub verega). Lepp on püha hingepuu: lepavitsaga löömine võis päästa naist sigimatusest; leppa andis kasutada armumaagias.

Kunstiloolased kinnitavad, ja küllap on neil õigus, et kiriku kapiteelil on kujutatud jalakat. Nimetades samas selle eksponeerimist kõrvuti viinapuuga mõistatuslikuks. Paratamatult tekkivat küsimus, kas sel puul võis olla eestlaste jaoks kultuslik tähendus. Jalakas on Eesti kõvemaid ja sitkemaid puid üldse, sobib seega hästi pühakoja uksesambaks. Pole küll teada, kas ja kuivõrd võis jalakal olla kultuslikku tähendust eestlaste jaoks (seda küll, et ta oli püha puu nagu paljud teisedki), küll on aimatav jalaka kultuslik tähendus templirüütlite jaoks. Jalakas seostub nendega mingil väga müstilisel moel. Prantsusmaal aastal 1188 toimunud nn jalaka raiumise rituaal, mille sisu ja vormi kohta pole õieti midagi teada, tähistas templirüütlite jaoks olulist orientatsiooni muutust ja pöördelist sündmust mitte ainult ordu, vaid ka ristisõdade ajaloos. 1187. aastal oli Jeruusalemm langenud taas saratseenide kätte. Templiordu suurmeister oli rikkunud väljakujunenud status quo ja viinud oma rüütlid järelemõtlematult hukatuslikku lahingusse. Poja maal lüüa saanud Templiordu keskendus Euroopa asjadele. Kas oleks vale oletada, et sh keskenduti ka Ema maa asjadele?

Tähelepanu väärivad kindlasti ka kaks roosiõit Kristuse viinapuu kohal (roosi tähenduse kohta vt ÕpL 25.10). Kas need võiksid olla Maarja ja Maarja võrdkujud – Maarja Magdaleena ja Neitsi Maarja, taevane roos ja taevalik roos?

Päiskivi on kõige tähtsam

Põhja-Euroopa külakirikute seas pole teist nii filigraanse töötluse, proportsioonide ja erilise akustikaga kirikut. Selle rajamisel on parim võimalik oskusteave nii ehituses kui kunstilises kujunduses kasutust leidnud. Kes võis peale templirüütlite vallata sel kaugel ajal sedavõrd puhast märgikeelt? Puhas sümboolika, ei midagi liiast ega tähelepanu kõrvale juhtivat. Templirüütlid olid asjatundjad mitte ainult rahanduse/panganduse ja poliitika vallas, vaid monopoolses seisundis ka ehituskunsti ja sümboolika tundmise asjus. Selle pühakoja vormimaailma lähtekohaks peetaksegi mh ka Prantsusmaad.

Vahest lõid just templirüütlid / loodi just templirüütlite eeskujul pühakoja märgiprogramm ja raiuti kivist välja päiskivid, millest üks, kõige tähtsam, hiljem omakorda maha raiuti? Päiskivi evis templirüütlite ehituskunstis ja filosoofias erilist tähendust. Nurgakivi ja päiskivi, need on pühakoja rajamisel kõige tähtsamad. Nurgakivist saab hoone ehitus alguse, päiskivi paneb punkti, hoides võlve ülal. Kannab võlvi raskust. Päiskivi asub jumala kojas kõige kõrgemal. Päiskivi tahub ja kaunistab meister isiklikult. Öeldavasti olid päiskivid alati saladusega seotud. Päiskivi vormimine ja paikapanek kui müürsepaoskuste tipp oli algsete vabamüürlaste üks kõige paremini varjatud saladusi. Vabamüürlus aga kasvas välja templirüütlitest ja katedraaliehitajate vennaskondadest.

Liilia, roos, Baphomet …

Kõik kirikus kujutatud märgid juurduvad templirüütlite sümboolikasse – võrdhaarne rist, ring, ruut, triskele, pentagramm, oktagramm, sh liilia ja roos. Nii liilia, roos kui ka pentagramm väljendavad püha naiselikkust. Seda pühakoda võikski vabalt nimetada liiliakirikuks, niivõrd palju on seal liiliamotiive, maalitud ja ka kivisse raiutud kujul. Emajumala liilia oli templirüütlite sümboleid samuti kui roos. Prantsuse vapiliiliaks sai see lill tänu Merovingidele.

Üks põhisüüdistusi templirüütlite vastu oli, et nad palvetavad kivist pea poole, kummardades Baphometti, paganlikku viljakusjumalat. Baphometi soku- või jäärapea oli viljakuse ja sigivuse sümbol. Selles pühakojas on need kaks pead kujutatud kõrvuti. Mis väärib tähelepanu: kasutades heebrea alfabeedile tuginevat asenduskoodi, nn atbashi šifrit, tõlgendub Baphomet kreeka keeles tarkuseks (Sophia).

——

Äkki hoopis Taaveti täht

Kiriku pikihoone päiskivil on kujutatud risti ringis, õigemini risti kahe ringi sees. Kooriruumi päiskivi kaunistus on, nagu mainitud, maha raiutud. See pidi küllaltki raske töö olema. Tehti seda tõenäoliselt samal ajal, kui laemärgid kaeti lubjakihiga. Ilmselt saabus aeg, kus päiskivil kujutatu ei saanud teatud arvamuste kohaselt enam kuidagi kristlaste pühakotta kuuluda.

Mis äratab hämmastust – pühakoja märgiprogrammis puudub kolmnurk ja heksagramm, s.o kuusnurkne kujund kahest võrdkülgsest kolmnurgast. Kõik teised tähtsamad sümbolid on seal oma koha leidnud, kas seina- või laemaalingutena või kivisse raiutuna. Kolmnurk on ometi üks ürgsemaid, tähtsamaid sümboleid. Teravikuga ülespoole kolmnurk kujutab kolmainsuse võrdpilti. Kolmnurk ringi keskel märgitseb jumala kõikvõimsust ja igavikulist kestvust. Silm võrdkülgse kolmnurga sees viitab asjaolule, et jumal näeb kõike. Kui kooriruumi päiskivi oleks kaunistanud lihtsalt kolmnurk selle eri variantides, poleks see ilmselt ohtlik ega hävitamist väärt olnud. Millegipärast tundub, et kui, siis pidi seal olema kaks kolmnurka ühes, s.o heksagramm. Loomulikult on see üksnes spekulatsioon, ei muud. Kuigi vahest pole me väga kaugel tõest, kui oletame, et just heksagrammi oli kujutatud kooriruumi päiskivil. Mis raiuti maha siis, kui sellest sai ühemõtteliselt Taaveti täht.

Heksagramm pole siiski ainult Taaveti märk. Algselt leidis see kasutust juba Indias ja Vana-Kreekas, väljendades vastandite ühtsust, vaimu ja mateeriat, jumalat ja kaost, ka naiseliku ja meheliku alge püha ühendust – kuivõrd ülespoole suunatud kolmnurk esindab meest, allapoole suunatud kolmnurk sümboliseerib Suurt Ema ja naiselikku seksuaalsust. Läänemaine yin ja yang. Täiuslikkuse võrdkujuna tähenduses „nagu taevas, nõnda ka maa peal” osutub see ühtlasi preesterkuninga märgiks. Peale juutide on heksagrammi omaks pidanud nii kristlased kui ka moslemid. Keskaja Euroopas oli see soositud vapikujund. Vabamüürlaste sümboolikas võidi kujutada täiuslikkust kujutava ringi keskel täiuslikkuse võrdkuju heksagrammi, mille keskel heebrea keeles Jahve nimi.